Mängurõõm «Kaheteistkümnendas öös», Etendus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

William Shakespeare’i

Kaheteistkümnes öö

Vanemuise teatri Gloobuse laval.

Lavastaja Finn Poulsen.

Kunstnik Tommy Glans.

MARGUS KASTERPALU

On tõesti heameel tunda heameelt koos Vanemuise teatri ja kõigi nende inimestega, kes on juba käinud või veel kavatsevad minna ühele kolmekümne viiest «Kaheteistkümnendast ööst».

Etenduse kõige tugevam trump on minu meelest see Eesti oludes uudne, vaatajaid näitlejatega üheks etendusetervikuks siduv, Shakespeare’i «Gloobust» imiteeriv lavakonstruktsioon. Asi pole mitte ainult üllatusmomendis.

Nähtud etendus kinnitas ka lavastaja Finn Poulseni väidet, et kuivõrd Shakespeare kirjutas oma näidendid just sellise lava jaoks, siis on neid sellel ka kõige mõistlikum esitada. (Tasub tõepoolest kasvõi seesama «Kaheteistkümnes öö» oma ettekujutuses näiteks Vanemuise suurele lavale üle kanda ja pool sündmusest oleks kadunud.)

Lavaruumi avatus vähemalt viies suunas võimaldab juba tulekute-minekute arvel lavaaega oluliselt kokku hoida ja vältida venimisohtu. Täiesti võimatu on sellises etenduspaigas ka selle läbipaistva, kuid siiski publikut näitlejaist eraldava, teinekord suisa äralõikava, nähtamatu, aga siiski liigagi tihti tajutava eesriide tekkimine lava ja saali vahele. See on üks ruumitervik ja mitte ükski sealviibija ei saa jääda toimuva suhtes ükskõikseks, nagu suure saali seitsmeteistkümnendas reas istudes. Võib meeldida ja võib vihastada, aga külmaks ei jäta.

Mängurõõm

Teine kindel tugevus on selle etenduse tegijate mängurõõm, mis ühelt poolt kindlasti seotud Shakespeare’i teksti rahvalikkusega (pean siinkohal silmas, et etendused «Gloobuse» teatris ei olnud kindlasti mitte elitaarsed, nagu vähemalt Shakespeare’i tragöödiate tänapäevased seaded olema kipuvad), teiselt poolt aga lavastaja oskusega seda rõõmu läbi prooviperioodi näitlejais õhutada ja säilitada.

Usun kelleltki otsesõnu küsimatagi, et Poulseni liberaalne lavastajaisiksus on töö käigus suutnud luua ja hoida vastastikku toetavat loomingulist atmosfääri. Selle tulemusena näeme pea kõikides osatäitmistes vaba ja sundimatut, krambivaba näitlejatööd, mis paneb kaasa elama ja rõõmu tundma nii enese kui teiste pärast.

Lavastusest

On siiski mõned asjad, mis ei lase mul praeguse vaatamiskogemuse põhjal täielikust kunstilisest õnnestumisest kõnelda. Esimene tuleneb vist sellestsamast lavastaja liberaalsusest. «Ma ei taha, et nad teeksid seda, mida mina neile ütlen, vaid mida nad ise tekstist leiavad,» ütles Poulsen näitlejate kohta intervjuus Kultuurile.

Siin on mitu konksu. Esiteks valib näitleja sel juhul endale oma meelisväljendusvahendid, mida ta raudselt valdab. Külalislavastaja võib neist vaimustudagi, pidev teatriskäija aga aimab stambiohtu (mis selles etenduses küll pigem teoreetiliseks jääb - harjunud asju tehakse lihtsalt paremini ja säravamalt kui tavaliselt).

Teiseks ei sünni asjad Shakespeare’i komöödiates nagu harilikus elus, tekst ei anna kaugeltki mitte igal hetkel igale tegelasele selget, eelnenu ja järgnevaga põhjus-tagajärg-seoses olevat ülesannet. Loomulikult teeb iga professionaalne näitleja oma (loogilise) rolli ka ainult tekstist lähtudes valmis, kuid see ei pruugi alati veatult tervikusse sobituda.

Usun, et rollilahenduste puhul on näitlejaidki aeg-ajalt seganud teksti ja lavastuse kohatine vastuolu. Kui kuulen kedagi laval järjekindlalt rüütliks nimetatavat, aga kostüüm osutab hilises puberteedieas külalollikesele, või kedagi, kes näeb välja kui põhjajoonud Nõukogude armee polkovnik, sööriks ja krahvinna sugulaseks peetavat, siis ei saa ma päriselt aru, kas nad o n aadlikud, kas nad m ä n g i v a d aadlikke, või lihtsalt k u t s u v a d üksteist nende hüüdnimedega (aga kes nad siis on?).

Minu segadust suurendab, et on rolle, mille kostüüm ja esituslaad ühemõtteliselt viitab kuulumisele kõrgemasse seisusesse ja laval väidetakse, et nad on eelmistega sugulased. See ei olegi nii väga ajastu küsimus, kuhu lavastaja tegevuse on asetanud, vaid tegelaste tausta(tuse) probleem.

Põhjuseks võib siinkohal olla, et lavastaja Poulsen oli (hoolimata oma kaheldamatust professionaalsusest), sunnitud näitlejatega siiski läbi tõlgi suhtlema. See aga ei võimalda erilist tähelepanelikkust ja sekkumist sõna kui märgi tasandil. Seegi oli tulemusest hetketi tunda.

Tõenäoliselt ei häiri see kõiki vaatajaid, kuid mind segas lavastuse põjuseta (või vähemalt põhjenduseta) segane märksüsteem näitlejate mängu nautimast.

Lavastaja Poulsen on öelnud, et Shakespeare on tema jaoks tänapäevane kirjanik ja «Kaheteistkümnes öö» erakordselt sügav teos. Usun teda meeleldi, kuid ei tänapäevasust ega sügavust ma selles lavastuses ei leidnud. Küll aga mängurõõmu ja muud head, millele eespool viidatud. Seda ei ole põrmugi vähe.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles