See, kes valvab lävel ja jutlustab - Arvo Pärt, ECM päevad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arvo Pärt Kanon Pokajanen

«Patukahetsuse kaanon» on kirjutatud Kölni toomkiriku 750. aastapäevaks ja pühendatud Tõnu Kaljustele ja tema koorile.

Esitajad Eesti Filharmoonia kammerkoor ja Tõnu Kaljuste.

3. juunil Niguliste kirikus

EVI ARUJÄRV

«Miks sa teed liiga viletsale, sulasele palka ei maksa, oma venda ei armasta, pattu ja uhkust taga ajad!» - noomis Arvo Pärdi «Kaanon» lihtrahva kõrval ka kohaletulnud valitsusliikmeid.

Alguses oli sõna. Ja Pärt annab oma patukahetsuslauludes sõnale eriti palju ruumi. Hääl teenib sõna. Aga mitte ennastunustavalt. Hüpnootilises kõnevoolus virvendab mikrodramaturgilisi närvipunkte: kolmekõlalisusse sekkub kriipivaid sekundintervalle, häälerühmade tämbrivärvid saavad muutliku personaalsuse, kõlamisruum hakkab mängima karmuse, kõleduse, soojuse ja säraga - piirjoonte pehme voogamisega.

Pärdi sõna saab «Kanon Pokajanenis» väljendusjõu, nagu tavaliselt, väikestelt intervallidelt. Aga tema mikrodramaturgia ei püüa selles teoses sõnast ette jõuda või seda ümber jutustada. See pigem toob esile, juhatab tähele panema.

Tekst ise on ähvardav, eufooriline, ennastpiitsutav või dramaatiline. Muusika märgistab seda kõike - aga ei lasku siiski kunagi alla hingepuhtuse ja rahu platoolt. Mõnikord näibki, et tekst ja muusika liiguvad erinevatel tasapindadel. «Nii, nagu siga püherdab roojas, nii minagi aelen patus,» teatab muusikasse pandud tekst õrn-rahulikult.

Perfektne või mitte?

Pärdi muusika nõuab tähelepanelikku kohtlemist. Kas see peaks tema puhul perfektsust tähendama, seda ei ole ma siiani otsustada suutnud. Koorirühmade (soprani) ebatäpseid atakke või kõlalist ebaühtlust (näiteks), mis akadeemilises, kontsertmuusikalises kontekstis kõrva riivavad, oli kammerkoori lauldud «Kaanonis» pisut kuulda.

Võibolla peaks seda siin paradigmaatiliseks nähtuseks lugema? Mis tahes liturgia iseloomulikuks, vabahäälseks ebasünkroonsuseks. Loomulik, kultuuristamata rituaalsus, rafineeritus - see kalduvus on nüüdismuusikas olemas. Ja Pärt loobki mitte tehnoloogilises, vaid pigem vaimses ruumis.

Võimaluse korral küsiksin autorilt, kas esitusvabadused teda riivavad. Kui muusika haarab millegi järele, mis on muusikast suurem, kas ta ei peaks siis paratamatult midagi oma kontsertlikust edevusest kaotama?

Pärdi patukahetsuse sõnum on muusikaliselt mõjuv. Tekst hingab, selle eest ei ole pääsu - akustilises mõttes. Aga sõna spirituaalne teekond ei lähe läbi akustika. Mõistmine samuti.

Sissepoole pööratud

Kõik religioonid seisavad inimeksistentsi lävel ja märgistavad piire. Hoiatavad ja jutlustavad. Seavad teispoolsust piiludes naljakaid tingimusi (sul peab rätik peas olema! sa ei tohi liha süüa!). Anuvad igavikku. Kujustavad hirmu. Pärt on ka üks lävel valvajatest. «Miks sa teed liiga viletsale, sulasele palka ei maksa, oma venda ei armasta, pattu ja uhkust taga ajad!» - näis «Kaanon» lihtrahva kõrval ka kohaletulnud valitsusliikmeid noomivat.

Üldiselt muidugi on selle muusika vektor sissepoole pööratud. Iseendasse - see ongi vist kõige kaugem koht, kuhu inimene minna võib. Mida sealt leida on?

«Kanon Pokajanen» räägib süü ja kahtluse paradigma kaudu. See on üpris vana, aastatuhandeid olemas olnud. Absoluutne süü, süütunne kui olemisviis on kurnav nähtus. Mina, «pagan», ei oska sellega küll midagi peale hakata. Ei tea sedagi, mis maailm on. Vaatan seda imetluse, armastuse või õudusega. Vaheldumisi. Mõnikord on endast kahju. Mis süüd siin?

Sellepärast ma jätan sõnade tähenduse kõrvale. Lasen endast kriipivaid sekundeid ja rahumeelseid tertse läbi, kuulatan kõnerütmi rahutust ja palve ülespürgimisi, leebust ja armastust. Seda olen tundnud, seda ma mõistan.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles