Vabamüürlasest helilooja Mozarti kirjutatud «Figaro pulm», mis esietendus laupäeval Vanemuise väikeses majas, on koomiline ooper, milles publik ei pea pettuma – nende ees on kaunist muusikat ja nalja.
Ooperisõbra ette tuli tõesti koomiline ooper
27. aprill 2010, 12:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koomikaks pakub võimalusi ka muusika, ent eelkõige lugu ise.
Krahv Almaviva (Taimo Toomast) teener Figaro (Atlan Karp) valmistub abielluma krahvinna (Alla Popova) kammerneitsi Susannaga (Pirjo Püvi). Nende õnne püüavad takistada armukade seelikukütist krahv ning kättemaksuhimuline doktor Bartolo (Märt Jakobson) ja majapidajanna Marcellina (Valentina Kremen).
Oma osa sekeldustesse lisab kiimaline nooruk Cherubino (Maria Kallaste). Ja lõpuks selgub, et Figaro isa on Bartolo ja ema Marcellina.
Et tunnetest tulvil pikk ooper (koos kahe vaheajaga kolm tundi ja paarkümmend minutit) oleks vaatajale kindlasti paeluv, on lavastaja Indra Roga Läti Rahvusteatrist koostöös kunstnik Mrtiš Vilkrsisega rakendanud rohkesti fantaasiat.
Eesriide avanedes ilmub publiku ette USA Valge Maja kurikuulus ovaalkabinet, mis sai eriti tuntuks president Clintoni seksiseikluse tõttu. Kostüümid on tänapäevased, ka krahv Almaviva püksilukk käib kergesti lahti ja kinni.
Nalja ja vaatamisvirgutust lisab lavastusse mäng vabamüürlusega (sirkliga Figaro, kirkaga krahv jm). Üksiti ühendab see laval kujutatud ovaalkabinetti vabamüürlasest Mozartiga, sest selle vennaskonna hulka kuulusid Valge Maja teiste peremeeste hulgas ka George Washington ja Thomas Jefferson.
Arvamus
Vilja Savisaar
Poliitik:
Mozart kirjutas «Figaro pulma» koomilise ooperina, aga tegelikult on sellel ka sügavam sisu: ühel võimutäiuses mehel on kõik olemas, kuid et armastus hakkab käest ära minema, siis tahab ta kõrvalt seda, mis talle tegelikult ei kuulu.
Ma arvan, et trupp sai selle looga suhteliselt hästi hakkama. Muidugi oleks võinud koomilisust veel rohkem välja mängida ja natuke mängulisust lisada, aga ma arvan, et see on trupilt praegugi päris tubli saavutus.
Kui ma midagi julgen pahasti öelda, siis seda, et orkester mängis lauljatest natuke üle, kohati olid nad raskesti kuulatavad. Kuid niimoodi juhtub sageli ka parimates ooperites, et retsitatiivid on selgesti kuulatavad, aga aariatest mängib vahel orkester üle.
Ruth Alaküla
Muusik ja telesaatejuht:
Hästi tore oli taas kohtuda Taimo Toomastiga. Mäletan teda veel sellest ajast, kui ta õppis Tallinnas konservatooriumis. Ta oli juba siis väga hea. Mina olin sel ajal Teo Maiste klassis kontsertmeister. Nüüd, üle pika aja oli teda taas Eestis teatrilaval väga meeldiv kuulata.
Võib-olla oli tema rollilahendus küll natuke liiga karakteerne – ehk mängis ta krahv Almavivat üleliia armukadedaks –, aga üldiselt oli ta hästi sümpaatne, lava oli teda täis.
Ja mulle meeldis väga ka Cherubino. See on Maria Kallaste suurepärane osatäitmine, hästi lauldud ja mängitud!
Vanemuise orkester oli tubli, kuigi nad võiksid veelgi tublimad olla. Solistide ansambel oli mingis mõttes päris tore, aga tase on praegu natuke ebaühtlane, nii mõnedki vokaalsed sooritused, mis olid head, võiksid olla veel tublimad. Paremaks saab ju ikka minna.