Kui tihti sa oled ülelastud tähtaega või mõne kohtumise tühistamist vabandanud sellega, et sul on hetkel väga kiire? Kuigi tegelikult oled üksi kodus ja pole veel voodist välja viitsinud tulla. Kui tihti sa tahaksid seda teha?
Ons unistamine nõrkadele ja muiduleivasööjatele
21. oktoober 2013, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Kangro lavastatud ja esitatud tüki «Waiting for tomorrow» tegelane on igatahes otsustanud siin ja praegu end välismaailmast ära lõigata. Kui kaua ta nii oma voodis tekiga võideldes vahetut suhtlust teistega vältida on suutnud, ei selgu – võimalik, et see on millegi uue algus või siis hetk rutiiniks saanud põgenemisest.
Polegi oluline, millal see hädavaledega trellitatud hubane kohting iseendaga algas või kaua kestab. Küll aga on oluline, et Kangro tegelane on selle hetke võtnud, sest kui sul on pidevalt kiire, et võimalikult edukalt vastata teiste ootustele, ei jäägi aega mõelda oma tahtmistele. Ei jää aega unistada.
Küsimus ajast, õigemini vajadus selle kulgu aeglustada, on olnud Kangro lavastuste fookuses varemgi, näiteks «Samm lähemale» teatris NO99. Nii algab ka «Waiting for tomorrow» sissejuhatava ruumiloomisega, mille eesmärk on anda vaatajale aega olmerütmist välja astuda.
Tähenduslikku toimub avastseenis vähe, mistõttu ei jää publikul muud üle kui tõlgendusmasin oma peas välja lülitada, pulbitsev soov meelt lahutada soontes vaigistada ning võtta vastu Kangro pakutud uus aeg: efektideta kulgev ning ebamugavalt rahulik.
Ei jää muud üle kui mõelda end tagasi harvadesse hommikutesse, kus kiirkeetja saab harjumuslikult kohvi valmistamiseks sisse lülitatud, kuid äratava nektari valmistamiseni ei jõuta teisel ega kolmandalgi katsel, sest tekialune fantaasiamaailm paneb olmeaja seisma.
Sest kes meist ei oleks turvalises üksinduses kujutanud ette kohtumisi kuulsustega või harjutanud mõne eriti suure auhinna tänukõnet. Kes meist ei oleks seda teinud valjuhäälselt, elevil omaloodud fantaasiast mööda tuba ringi sammudes, tekk toogana ümber?
Samas on unistamises alati ka midagi häbiväärset, mida teiste eest peab tavakohaselt peitma sama hoolikalt kui meheliigest trussikutesse. Sest unistamine on nõrkadele ja muiduleivasööjatele – näiteks kunstnikele.
Kangro on kunstnik, kes seisis oma eelmises soololavastuses «Can’t Get No/Satisfaction» silmitsi kunstniku kahtlustega, kas tema looming jõuab ka publikuni, iga vaataja sisse, jättes jälje, mis kestab kauem kui keeva vee aur fooliumil.
Lavastuses «Waiting for tomorrow» on Kangro taas silmitsi publikuga, kuid sel korral mitte niivõrd kunstniku kui inimesena. Rahuldus on saadud, kuid selle hinnaks on üksiolek väljamõeldud omailmas ning leevendiks sirmitagune käsikiimlus. Aga kes siis veel tunneks su keha paremini kui sina ise?
Küsimus kehast, õigemini selle õigustatud kasutamisest tantsimiseks, läbib tervet Kangro loomingut. Tema jaoks koosneb koreograafia samavõrd sõnast, ruumist, helist, valgusest ja publikust kui liikumisest. Nii nagu tunduvad Kangro monoloogid esmalt lihtsakoelised ja seetõttu lustakad, kuigi on tihedalt läbikomponeeritud: kerides end kordustespiraalina ümber keskse sõna – näiteks «huvitav» –, sellele aina uusi tähendusi andes, nii võib ka Kangro tantsimine mõjuda kui üldse mitte tantsimine: ikka ja jälle korratakse sama liigutust.
Kui aga vaataja on etenduse «Waiting for tomorrow» avastseenis pakutud uue aja omaks võtnud, hakkab ta ka korduvates liigutustes nägema pisikesi muudatusi nende ulatuses, mis haaravad Kangro kehast kaasa aina uusi liigutusi, ning teki all siplemine ei olegi enam pelgalt püüd sõbaga külmetavaid varbaid katta, vaid lõputu heitlus, et end korrakski välismaailma eest tervenisti ära peita.
«Waiting for tomorrow»
Idee autor, koreograaf ja esitaja
Mart Kangro
Esietendus 16. oktoobril Tallinnas Kanuti Gildi saalis