In memoriam
Kalju Suur 18.02.1928 – 13.11.2013
In memoriam
Kalju Suur 18.02.1928 – 13.11.2013
Raske on leida kultuurieluga kursis olevat inimest, kes teda ei teaks. Ta ise kutsus end tagasihoidlikult päevapiltnikuks. Oli südamlik ja tähelepanelik, oma põhimõtete ja veidrustega. Ta mõte liikus, silm kadreeris ja näpp sügeles päästiku järele... See oli ta ravimatu kiindumus.
Ta elutööks sai hulgaliselt SUUREpäraseid, enam kui poole sajandi vältel jäädvustatud fotosid meie ajast.
Täna meenub mulle üks foto, mille jäädvustasin Kaljust 2009. aasta laulupeol, kui ta end enne kontserdi algust publiku esiritta seadis. Ikka sinna auväärsete maestrote kõrvale! Tegelikult ta kuuluski nende maestrote hulka, kelle üle me uhkust tunneme ja kes aastakümneid meie kultuurielus olulist rolli on täitnud.
Seal ta oli, truu Canoni filmikaamera pingil õiget hetke ootamas ja ise püsti seistes kavalalt naeratades ümbrust uurimas. See uudistav pilk ja naeratus on Kaljut ikka saatnud ja elus uksi avanud. Tulemuseks kirju mosaiik kultuurikilde, sekka kordumatuid hetki meie ajaloost, kenasid aktifotosid ja lihtsalt põnevaid, kerge kiiksuga humoorikaid ülesvõtteid elust enesest.
Kui palju on neist kodumaal ja piiri taga kokku pandud näitusi, ei jõua kokku arvatagi, samuti fotoraamatuid, kus autor on enamiku oma loomingust avaldanud.
«Liivakell» oli lausa esimene ajakirjas Sovetskoje Foto trükitud aktipilt. Kuid üks hiljuti raamatupoodide lettidele ilmunud albumitest on mulle eriti lähedane: «Ülesvõtteid laulu- ja tantsupeo päevilt 1963–2009». Aukartust äratavalt pikk periood on selles kenasti kokku võetud. Fotolugu, mis algab hoogsalt dirigendipulti mineva Gustav Ernesaksaga ja lõpeb samuti temaga, istumas pronksi valatuna lauluväljaku nõlval.
Sinna vahele mahub oluline osa Kalju tänuväärsest tööst. Ühelt poolt on see mitme inimpõlve lugu, teiselt poolt stiilne, oma käekirjaga koguteos.
Sageli kohtasin Sind, Kalju, kas fotolaboris, kus parajasti pilte välja valisid ja kannatlikult nende valmimist ootasid, või istusid raamatu ja kohvitassi taga KuKu kohvikus, kus Sinuga oli mõnus lobiseda päevateemadel või rääkida lehtedes ilmunud fotodest. Hea sõna oli Sulle nagu dopingu eest.
Eeskujuks pidasid Sa maailmakuulsat Henri Cartier-Bressoni, keda Sul õnnestus isegi Tallinnas jäädvustada. Elu läks nii, et Soome Kameralehti tituleeris Sind Baltikumi Henri Cartier-Bressoniks. Pidasid seda oma elu kõige suuremaks tunnustuseks.
Sinu elutöö on aukartust äratav ning omab meie kultuuriloos püsivat kohta. Meie mälestustes elad Sa ikka edasi, Kalju.
Peeter Langovits
Eesti Pressifotograafide Liidu nimel
Kummardus Kalju Suurele
Üks pilt, justkui vanast heast aastaid tagasi nähtud mustvalgest filmist.
Jalutuskepiga muhe vanahärra peatub tänavanurgal, kergitab tervituseks sonimütsi, suudleb daami kätt, teeb komplimendi ja sätib minekule.
Kohvikus ootab teda laud. Laud, kohvik ja vanahärra kuuluvad kokku. Nii on see olnud aastaid, võib-olla terve igaviku. Vanahärra on sättinud lauale oma raamatud. Ikka õnnestub tal muhedal viisil oma raamatute vastu huvi tekitada.
Vanahärra võtab kotist fotoaparaadi, tõelise vana kooli fotoaparaadi, millesarnastega täna naljalt enam pilte ei tehta. Valib hetke ja peatab aja.
Aeg on peatunud. Vanahärra on lahkunud, legend on jäänud.
Manfred Vainokivi
Kalju Suurt portreteeriva filmi «Maestro» autor
Kalju-Hillar Suur
• Sündis 18. veebruaril 1928. aastal Tallinnas, 1946. aastal lõpetas Tallinna 1. õhtukeskkooli ja 1947. aastal Tallinna raudteetööstuskooli. Pärast seda töötas Tallinn-Väikse veduridepoo lukksepa ja 1954. aastast trikotaaživabriku Marat mehaanikuna, aastast 1978 sealsamas fotograafina. 1981–1994 oli ajalehe Sirp ja Vasar fotoreporter. Hiljem tegutses vabakutselise fotograafi ja kirjastajana
• Oli Tallinna fotoklubi ja -grupi Stodom asutajaliige. 1995. aastal asutas oma fotoalbumite väljaandmiseks kirjastuse Suurkalju. Osales rohkem kui 150 rahvusvahelisel näitusel, 140 isikunäitust 15 riigis.
• 1978. aastal sai rahvusvahelise fotokunsti föderatsiooni kunstniku tiitli AFIAP, 1999. aastal Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia, 2001. aastal V klassi Valgetähe ordeni ja 2007. aastal rahvuskultuuripreemia