Kolleeg Stepan Karja leidis pensionipõlves aega raamatuid kirjutada. Esimene on «Prokrustese sängis». Selles sekeldab Paul Võsonurm 1950. aastate esimeses pooles sõjaväes, kuid ka ühismajandeis ja kodukandis Petserimaal.
Erootikat leidus viletsail viiekümnendailgi
10. detsember 2013, 09:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stepan Karja, «Prokrustese sängis»,
kirjastanud Tänapäev, 2013, 392 lk.
Jutustus algab peategelase, 19-aastase Pauli sõjaväkke minekust 1953. Kui palju on tema juhtumistes viletsatel viiekümnendatel aastatel seda, mida sina ise oled läbi elanud? Ehk teisisõnu – mille poolest erined sa raamatu minategelasest?
Kõigepealt reguleerisin kasvu: temal on pikkust üle keskmise, mina pidin võitlema, et saada rivis eelviimane koht.
Kodu sai viidud Petserimaal kontrolljoone taha. Pihkva oblasti alla sattunud külades jäävad seto inimesed venekeelses asjaajamises hätta, tööle aetakse kaugele ja täitma kohustusi, mida ei ole kunagi olnud ega osatagi teha, noored rändavad välja, vanemad kõhklevad, mõned tahavad oma kiriku juurde maetud saada.
Valminud raamatust tuleb enda sekeldusi ligemale 90 protsenti, teiste poiste juhtumeid sai üsna vähe vahele poetatud.
Paul Võsonurm läks sõjaväkke suguliselt süütuna. Linnalubade kasutamise ja puhkusel käimise ajal saab ta aga kokku neiudega, nii et lugeja ees on mitu erootiliste hetkede kirjeldust. Kuidas oli seda kõike kirja panna?
See nõudis omaette peamurdmist, kuidas esitada kokkupuuteid õrnema soo esindajatega. Olnuks imelik, kui kokkusaamisi poleks üldse maininud, teistpidi fantaseerides olnuks jälle mind tundvatel inimestel suur üllatus leida minu moodi peategelast raamatu lehekülgedelt suure eluvennana.
Nüüd näeb lugeja, et kõik ihaldusväärsed kaunitarid lähevad kaotsi, ja enam-vähem nõnda juhtus ka autori tegelikus elus.
Miks sa ei kirjuta oma elust ja tegevusest memuaare?
Memuaaridesse ei oskaks panna midagi sellist, mida teised pole märganud. Näiteks endine ülemus ja kolleeg Sulev Uus on avanud tollast olustikku erakordse täpsuse ja asjatundlikkusega.
Kodukoha olustikus sobrades võin ehk pakkuda aga sellist ainest, mida keegi ei ole kaante vahele pannud ja minust nooremad kirjutajad ei saa seda juba ea poolest adekvaatselt kirjeldada. Seepärast mõtlesingi, et ehk õnnestub järeletulevatele põlvedele midagi tähtsat üles tähendada.
Sellised mõtted tekkisid kahjuks väga hilja. Pärast pensionile jäämist 2002. aasta varakevadel ei viitsinud mitu aastat isegi lugeda, kirjutamisest rääkimata. Alles pikapeale võtsin vahel nõuks kirjutada arvamuse Õhtulehele või mõnele teisele väljaandele.
Mida veel võivad raamatulugejad oodata sinu sulest?
Ühe tüseda raamatu jao teksti Paul Võsonurme lapsepõlvest on Ilmamaa kirjastuses üle vaadatud.
Spetsialistid leidsid, et sisul on etnoloogiline väärtus, vormistusel pole ka suurt häda, vaid luustikku on vaja tugevdada, et liha ei lotendaks. Püüan seda tasapisi teha – kiirustada pole kusagile, sest kirjastusel ei ole raha väikese trükiarvuga raamatu ilmutamiseks.
Aga jälle võin ainult ennast süüdistada: kui oleksin korraliku teksti valmis teinud Tiit Veeberi eluajal, ei oleks ta kunagist Edasi ajalehe kommunaalteemade käsitlejat toetuseta jätnud.
Arvamus
Raimu Hanson
Postimees
Stepan Karja 80. sünnipäeva aegu tuli trükist tema raamat, milles mu kauane kolleeg on üritanud teha korraga kaht asja.
See on ilukirjanduslik teos, milles on oma osa etendada fantaasial, ja ka ajakirjanduslikult täpne kirjapanek 1950. aastatest.
Selline lahendus ei ole kõige parem. Üks segab teist ega lase teise headel külgedel maksimaalselt välja tulla.
Memuaristliku poole pealt tuleb Stjopat kiita selle eest, et ta on kirjutanud rahvusväeosade lõpuajast. See on seni üsna vähe käsitletud teema.
Sõjaväelistele sekeldustele vahelduseks oli hea lugeda autori erootilisi kirjapanekuid. Ja üllatav, et heteroseksuaalsete kirjelduste kõrval mõjus üsna loomulikult minategelase omasooiharuslik kogemus.