Kolumnist Tõnn Sarv kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et meil oleks nagu kaks muusikat ja kaks maailma ning et muusikaõpetus koolides võiks olla noortele huvitav aine, mitte vihkamise objekt.
Tõnn Sarv: muusikaõpetus võiks rokkida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laulmise tunde meil vihati. Samuti koorilaulu ja puhkpilliorkestris mängimist. Ma ei suuda isegi meenutada, mida neis tundides tehti. Meeles on vaid üldine vastumeelsus selle kõige suhtes.
Aga täiesti vastupidiselt seesugusele suhtumisele tehti ise bändi, õpiti kitarrimängu, oldi innukalt huvitatud uusimast rokk- ja popmuusikast, vahetati omavahel plaate, lindistati lugusid, pandi kuulmise järgi kirja «duure», laulusõnu jne.
Nagu kaks erinevat muusikat, kaks erinevat maailma. Koolitunnid, kus muusikat vihatakse − ning päris elu, kus muusikat armastatakse.
Imestasin selle üle juba tol ajal ja imestan senimaani. Võis ju kuidagi aru saada, et see muusika, mis tol ajal noortele meeldis, polnud veel jõudnud vanemateni. Võib ka kuidagi mõista, et tegemist oli siiski Nõukogude ajaga, mil läänelikku kultuuri pidi ametlikult põlastatama ja halvustama.
Nüüd peaks see aeg juba ammu möödas olema. Raadiojaamad mängivad nüüdisaegset levimuusikat, meil on oma populaarsed ansamblid ja lauljad, maailma tuntuimad popmuusikud käivad Tallinnas kontserte andmas, igaüks saab Youtube’i kaudu vaadata ja kuulata oma lemmikuid.
Viiskümmend aastat − ja ikka seesama …
Võtsin huvi pärast lahti riikliku õppekava ning pidin imestusega nägema, et viiekümne aasta jooksul ei ole midagi muutunud.
«Gümnaasiumi muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) väärtustab muusikat kui olulist osa inimkonna kultuurist; teadvustab ennast rahvuskultuuri kandjana; 2) osaleb muusikaelus ning kujundab valmisoleku elukestvaks muusikaharrastuseks; 3) mõistab ja väärtustab kooriliikumise ning laulupidude sotsiaal-poliitilist olemust ja muusikahariduslikku tähendust … Massikultuur ja kõrgkultuur. Pop- ja rokkmuusika kultuurilooline taust ja väljendusvahendid, areng ja tänapäev, muusikaelu ja muusikatööstuse nüüdisaegsed suunad … Kursuse lõpul õpilane on tutvunud muusikanäidete varal rokk- ja popmuusika väljendusvahenditega ning oskab oma arvamusi argumenteeritult põhjendada …»
No kuulge! Juba kümneaastasel lapsel on selge, mida ta kuulab ja eelistab, ning ta oskab seda ka «argumenteeritult põhjendada». Selleks ei pea gümnaasiumi lõpul kuulama «muusikanäited massikultuuri väljendusvahenditest” ning saada aru selle nähtuse «kultuuriloolisest taustast” − nagu oleks see midagi eriti jäledat ja ennekuulmatut.
Kas see on mingi vandenõu? Muidugi tuleb tunda muusika ajalugu, stiile ja muudki, kuid miks peab see käima nii igavalt? Miks hakatakse õpilastele meelepärast muusikat käsitlema (kui üldse) alles siis, kui nad on Saebelmannidest ja Kunileidudest juba surmani tüdinud?
Nagu oleks käimas mingi vandenõu, et noori muusikast eemale peletada. Et teha muusikateadmised ja -oskused meelega tüütuks ja igavaks. Et tappa üldse igasugune huvi muusika vastu.
Ma võin muidugi eksida, aga minu meelest peaks igasugune õppimine algama tuttavast ja lähedasest ning kulgema siis vähem tuttava ning kaugema mõistmise suunas.
Miks me ei alusta lähedasest?
Poleks ju midagi lihtsamat, kui panna mängima näiteks mõni kõigile tuttav Smilersi või Terminaatori lugu ning lasta poolel klassil kaasa plaksutada üht rütmifiguuri, teisel poolel aga teist ning seejärel selgitada polürütmia olemust koos tahvlile joonistatud skeemidega. Oleks ju nii lihtne panna klass kaasa laulma neile tuntud lugudele − nagunii laulavad nad täiest kõrist kaasa kontsertidel −, arendades seejuures mitmehäälsust, improviseerimisoskusi jpm.
Lihtne on panna märkama salmi- ja refrääniosi ning muid vormilisi iseärasusi tuttavates lauludes. Pole ka eriti raske panna nad kuulama bassikäike ning neid üles kirjutama. Pole sugugi võimatu lasta neil mõistatada akordide järgnevusi ning neid järele mängima hakata, eriti siis, kui lood on tuttavad ja meeles nagunii.
Vabalt võib siis juba kuulata, mida erilist ja tähelepanuväärset on Michael Jacksoni, Queeni, Led Zeppelini või Pink Floydi muusikas.
Sealt on võimalik kergesti liikuda juba sügavamate teadmiste ja oskuste poole. Näidata, kuidas ajaloolised muusikastiilid on omavahel seotud. Mõista, kuidas tantsulised žanrid on sageli olnud uute muusikastiilide kujunemise aluseks. Näha seoseid eri rahvaste muusikaga, kuulda välja polüfooniat, panna tähele motiivide arendamist jne. Demonstreerida, kuidas eri ajastute stiilid ühinevad, kas või Bachi prelüüd Counod’ «Ave Mariaga» või Pachelbeli kaanon Eminemi räpiga.
Integreeritud õppe lõputud võimalused
Lõimuvad teemad ja seosed hõlmavad laiu ja mitmekesiseid valdkondi. Kõik on ju omavahel seotud. Rokkmuusika võimaldab arendada inglise keele oskust, et mõista laulusõnu ja pealkirju. «Ave Maria» tekst võimaldab õppida nii ladina keelest arusaamist kui ka süveneda religiooni- ja kultuurilukku. Võib teha kõrvalepõike hoopis matemaatikasse ja füüsikasse, juhtides näiteks tähelepanu kitarri kaelal olevale logaritmilisele skaalale.
Klassitsismilt romantismile üleminek hõlmab Prantsuse revolutsiooni, giljotiini ja terrorit, saab juhtida tähelepanu seisusliku ja kodanliku ühiskonna erinevustele, aga rääkida ka Beethoveni ägestumisest Napoleoni kroonimise puhul seoses tema 3. sümfoonia pühendusega. Chopini «Revolutsiooniline etüüd» annab võimaluse rääkida etüüdist kui kontsertžanrist, aga ka poolakate vabadusvõitlusest Vene ülemvõimu vastu. Jne.
See ei tähenda muidugi, et meie õpetajad seda kõike ja paljut muudki ei teeks ega kasutaks. Kahtlemata on meie muusikaõpetajate hulgas häid ja huvitavaid, põnevaid ja loomingulisi isiksusi, kes suudavad ja oskavad õpilastes muusikahuvi äratada ja arendada, sõltumata õppekavadest ja valitsuse määrustest.
Näide elust
Oli mul endalgi juhus anda 1980. aastate algul ühes Lõuna-Eesti väikelinna keskkoolis muusikaõpetust. Neil seal muusikaõpetajat parajasti ei olnud ning tunnid oleksid minuta lihtsalt ära jäänud. Õppisin ise sel ajal Tallinna konservatooriumis muusikapedagoogikat, nii et see sobis hästi ka praktika jaoks.
Alustasin ooperižanriga ning panin mängima rokkooperi «Jeesus Kristus Superstaar». Õpilaste üllatus oli muidugi suur. Siis tutvustasin ooperi vormi − mis on aaria, ansambel, koor, retsitatiiv, avamäng, vahemäng − ning selle ooperi sisu ja tegelasi, rääkides, kes olid Jeesus, Juudas, Maarja ning miks nad on praegugi olulised, kas või igapäevase kalendri näitel. Seejärel said nad teada ansambli The Beatles tähtsusest muusikaajaloos.
Kevadsemestri lõpus laulsime koos juba eesti regilaule.