Ka teie, Anu Lamp!
10. detsember 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnateatri «Skangpoomijad» sobib vaatamiseks kõigile lapsemeelsetele.
Kui mõtlen Anu Lambi viimaste aastate rollidele, tuleb silme ette pisut mõtliku olekuga, naeratav (vahel vaid sisimas), võib-olla isegi uje, aga kindlasti väärikas ja aristokraatlik naine, selline mõistuse ja südametunnistuse hääl. Kindlasti mitte femme fatale, pigem ema, õpetaja.
Anu Lambi rollides on headust. Mul on selline, ei tea kust pärit, aga mitmeid kordi järele proovitud ja seega kaljukindel veendumus, et kui Lamp mängib, siis on tegemist tugeva lavastusega. Lambi headus kandub etendustesse. Ta meeldib mulle.
«Skangpoomijates» on Anu Lamp tänitav, ülihoolitsev, kudrutav, lämmatav; ta on lausa masendavalt tüütu ja egoistlik. Samas on Lamp ehk proua Vile kohutavalt naljakas.
Kujutan ette, et paarkümmend aastat tagasi tegi Anu Lamp selliseid lustlike rolle lavakas ja Noorsooteatris, umbest taolisi, nagu oli tema energiast plahvatav ja silmist sädemeid pilduv Karlsson ETV lastelavastuses «Väikevend ja Karlsson katuselt». Proua Vile ja kogu «Skangpoomijate» kamp ongi lillelastest Karlssonid, süütud ja südamlikud, vajadusel nõus narritama ja tirriteerima.
Emad, lapsed, mehed, naised, punkarid ja politseinikud – kõik nad on väsinud süsteemist, sellest, et kõik peab olema nii, nagu olema peab, tüdinenud pangalaenude ja virisevate-irisevate naiste, igavate sõnade maailmast. Sellises olukorras ei jäägi muud üle, kui mõelda välja uusi sõnu ja uusi tähendusi.
Hüper-super (menukas) lavastus «Skangpoomijad» oli Andrus Vaarikuga kuum 1988. aastal. 2013. aastal on Vaarik lavastajana lava taga ning lühikestes pükstes möllab nooreminspektor Nikolai Vilena Veiko Tubin. Kumb lavastus või Nikolai on parem või õigem, pole vaja võrrelda, sest meid ümbritsev aeg ja ruum on teine. Tubini Nikolai Vile onigati korralik ja lahe roll – armsalt hale, tõeline äpu.
Värvikast (seda Riina Degtjarenko kunstnikutöö ja videokunstniku Andres Tenusaare kaasabil) ja üsna karikeeritud seltskonnast erineb Tvood (Indrek Ojari), kes võrreldes teistega mõjub vähem äärmuslikuna. Indrek Ojari pisut tavaline, kuid heatahtliku noormehe roll ei lase kogu lool palaganiks muutuda. Võib-olla just Tvoodi tõsidus on põhjuseks, miks «Skangpoomijad» pole lastelavastus.
Sest «Skangpoomijad» sobib vaatamiseks kogu perele, sealt leiavad oma nalja ja oma mõtte üles nii teismelised, nende nooremad õed-vennad kui ka vanaemad-vanaisad. Tegemist on õnnestunud koguperekomöödiaga selle mõiste kõige paremas tähenduses.
PS. Vaatamata sellele, et Anu Lamp lõhub «Skangpoomijates» talle omaseks saanud (võib-olla lavastajate poolt peale sunnitud) raamid, toimib Lambi nimetrikk endiselt! «Skangpoomijad» on hea lavastus. Kusjuures etenduse lõpus võidab proua Vile prannokkimises (lollakalt tantsimises) kõik võistlejad.
Ken Campbell
«Skangpoomijad»
Lavastaja Andrus Vaarik. Tõlkija Kersti Põder
Osades Indrek Ojari, Henrik Kalmet, Anu Lamp, Andero Ermel, Sandra Uusberg, Veiko Tubin, Margus Tabor, Helene Vannari ja Kristjan Üksküla.
Esietendus Tallinna Linnateatris
29. novembril