Lavakunstikooli 26. lend on valmis lendu tõusma.
Hüvastijätt, et tagasi kord tulla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellele, miks vene näitekirjanikud oma traagilised ja moraliseerivadki lood komöödiaks liigitasid, võib vastata üheselt: naer puhastab püsiväärtused mürast.
Lavakate 26. lennu diplomilavastus «Hüvastijätt juunis» on omamoodi jätk nende esimesele tulekule NO99 teatris, kus kursusejuhendaja Tiit Ojasoo juhtimisel sündis «Pedagoogiline poeem».
Andres Noormets lavastajana hoiab oma pedagoogilises poeemis noori tagasi ja hoiab vaos, ei lase neil tormata ega oma ammendamatut nooruse- ja lavakiirust näidata.
Noormets vastab küsimusele, miks valis ta noortega tööks just selle näidendi: «Tekst on kirjutatud 1965 ja tegevus toimub ühes nõukogude ülikoolis keset õndsat nõukogude aega, aga lugu ise võiks sündida täna või homme: lapsepõlv/kool/ülikool saab läbi ja tuleb elama hakata/otsustama hakata/ise olema hakata. Suht sarnane olukord noorte näitlejate reaaleluga selle lavastuse tegemise/mängimise perioodil – võibolla et sellepärast teemegi.»
Kajaka asemel harakas
Ma arvan, et see ei ole juhuslik tegu, aga selles noorte näitlejate mängitud täiskasvanuelu alustamise loos on üpris mitmetähenduslik pöördlava-karussell, niisama nagu saali laes keerlev peegelkera – diskopall. Atmosfäär on loodud. Ja selle hapra välise maailma sees hakkavad eriliselt kõlama peategelase sõnad sellest, et on kaks võimalust: elada või elu üle mõtiskleda. «See valik tuleb kohe teha. Mõlema jaoks aega ei jätku.»
Vampilov laseb selle mõtte öelda elule ette jäänud surnuaia serval. Peategelased, kes on «huligaansuse» eest 15 päeva aresti saanud, peavad seal surnuaia tara lammutama.
Teine teema, mis annab mu meelest mõtlemisainet nii noortele alustajatele kui vanadele, kes lõpetavad, on aususe hind. Õigemini on see näidendi ja ka lavastuse suur teema. Kui palju maksab armastus, kas selle saab vahetada ülikoolidiplomi vastu, raha vastu, koha vastu aspirantuuris?
See teemapüstitus jääb kõlama eriliselt just täna, ajal, mil iga päev karjääri nimel ka maailmavaade peenrahaks vahetatakse. Ses lavaloos on tegelane, kes korjab kokku ülisuure rahasumma, et kättemaksu osta. Ja kättemaksuks oleks vaid ülestunnistus, et talle tehti mölaklikku ülekohut.
Vampilov on oma hüvastijätu-näidendisse kirjutanud stseeni, mis sarnaneb Tšehhovi «Kajakaga». Tšehhovi 1895. aastal kirjutatud näidendis ei lase armukade Treplev maha mitte konkurenti, vaid kajaka. Vampilovi 1966. aastal kirjutatud näidendis laseb armukade noormees võistleja asemel maha haraka.
Ajad, jah, muutuvad lahjemaks. Armastuse eest on sõdasid peetud ja duellidel hukkutud. Tšehhovi kajakas on vaba merelind, Vampilovi harakas on lind, kes näeb kõike, aga kellele meeldib varastada läikivaid asju.
Ma jäin noorte lavastuse mõjul mõtlema, kuidas täna kirjutatud armastuse hinna näidendis kõik virtuaalselt sünnib. Inimese hing, kajaka hing, haraka hing, arvuti hing ja armastus... Selles jadas on see, mida võib nimetada ajaloo perspektiivituks traagikaks.
Ma teadlikult ei hakka ses loos näitlejaid arvustama ja pingerida tegema. Seda enam, et nad seda lugu mängides ka osasid vahetavad. Selleks peab rohkem nägema, et teada, kes neist lähevad püüdma sinilindu, kes varest.
«Hüvastijätt» kinnitas mu soovi vaadata selle kursuse eelmist diplomitööd, Vene Teatris mängitavat näidendit «Enesetapja». Mu meelest on ka see pedagoogiline, et noored saavad oma diplomietendusi mängida nagu repertuaariteatri reaetendusi.
Kool on ankur
Küsisin kord vene lavastajalt Andrei Mogutšilt, kes rõhutas, et tema ja näitlejad alustavad iga uut tööd puhtalt lehelt, algusest, nullist..., et milleks siis üldse teatrikooli vaja on. Ja tema vastas, et kool on ankur. «See on ankur, mis ei lase sul ujuda sihitult. Teatrimaastikul on kaks asja: teadvus ja teadmatus, vabadus ja kord, kord ja improvisatsioon... ja otsida tuleb nende tasakaalu.
Kool on ankur, mis ei lase sul kosmosesse lennata igaveseks. Sa pead vabalt lendama, aga pead olema ka maa külge seotud, muidu hukkud. Jälle see kahetisus, teatri kaksikloomus, mis teebki teatrist kunsti.»
Mulle tundub, et see lavale astuv näitlejakursus on valmis lendu tõusma ja nende õpetajad on lisaks õpilaste tiivasirutusele ja lennukõrgusele mõelnud ka maandumisplatsile. Palju õnne!
Aleksandr Vampilov
«Hüvastijätt juunis»
Lavastaja ja lavakujundaja
Andres Noormets. Kostüümikunstnik Maarja Noormets.
Valguskunstnik Margus Vaigur
Osades Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Kärt Tammjärv, Ragnar Uustal ja Linda Vaher
Esietendus 17. jaanuaril
Pärnu Endla teatris