Rokkmuusika on enamasti põlemise muusika, narkootilise toimega pea-pilvedes-muusika. Igale joobele järgneb aga teatavasti pohmell ja emotsionaalsele kõrghetkele madalseis. Kõige huvitavamad osad rokibiograafiatest, ja mitte ainult, vähemalt minu jaoks, ongi madalseisu ja avaliku tähelepanu alt kadumise hämarad ja müstilised hetked.
Rokilugu on neid täis: basseini uppunud Rolling Stonesi Brian Jones, ärevushäiretega võidelnud Beach Boysi Brian Wilson, psühhopaadikalduvusega megalomaanist Guns’n’Rosese Axl Rose, kui nimetada neist mõned. Eestis esindab seda tüüpi kangelast ehk kõige paremini Jaak Joala, kelle asukohast, mõtetest jne ka suurt midagi ei teata, kuigi huvi muidugi tuntakse. Maailm kaotab inimese, inimene kaotab maailma, võiks pealiskaudse välisvaatlejana sellise olukorra kuidagi kokku võtta.
Kuivõrd on sellised pagemised, kadumised ja sulgumised inimese enda valik, kuivõrd asjaolude tekitatud, on muidugi iseküsimus. Müstifitseerimine on üks roki olulisi elemente ja müstifitseerida armastas ka Gunnar Graps.
Vahetult enne 90ndaid kadus ka Gunnar Graps radarist, pärast seda kui tema viimane bänd GGG (Gunnar Grapsi Grupp) oli lagunenud sisevastuolude, kuid eelkõige kultuuriruumi muutuse tõttu. «Tühjade pihkude» lugemist alustasingi sellest kohast, kuna kangelaste langus ja reaktsioonid sellele langusele on minu jaoks alati huvitavamad kui tipphetked.
Tipphetked on ju ka põnevad ja neist ei tule «Tühjades pihkudeski» puudust, sest eelkõige 80ndatel oli Graps Venemaal suur staar ja nagu raamatus öeldakse, juhtus ka nii, kus pool Leningradi kandis valget salli nagu Graps. Rokilugude tipphetkede kirjeldused jagunevad üldiselt kolme osse: juhtumised laval (äpardused), juhtumised hotellis (lõhkumine), juhtumised groupie’dega (vahelduv edu). Neid on tore lugeda ja vanadel rokimeestel on tavaliselt neid rohkelt ka pajatada. Rokimees istub maha ja hakkab pajatama. Sellistele lugudele võib olla omane ka teatava narratiivse pinge kadu, sest paljuski on need lood ühesugused.
Nagu «Tühjade pihkude» sissejuhatuses mainitakse, on tegu isegi omalaadse Eesti roki entsüklopeedia või Eesti roki looga. See on tõsi ja Graps ilmselt ainus muusik, kelle läbi sellise ülevaate annab ära teha. Ta viibis biitmuusika sünni juures (Satelliidid, Toomapojad, eelkõige Mikronid), lõi Eesti esimese hard-rock-bändi , kodumaiseks Led Zeppeliniks nimetatud Ornamendi, vajutas Magnetic Bandiga omalaadset segu hard rock’ist, soulist, bluusist ja reggae’st ning saavutas üleliidulise kuulsuse ja kultuslaulja staatuse ning realiseeris raudse eesriide tagused heavy metal-unelmad Gunnar Grapsi Grupiga.
Grapsi bändist on läbi käinud suur hulk prominentseid eesti ja eesti-vene rokkmuusikuid (Riho Sibul, Jaak Ahelik, Slava Kobrin, Juri Stihhanov jne) ning paljude jaoks oligi Graps esimeseks kondiprooviks muusikuelus. Kujutisena on Graps ehk kõige tugevamalt sööbinud Eesti muusikalukku just 80ndate teisest poolest nahkriiete ning peegelklaasidega aviaatorprillidega raudmehena, ehkki Ahelik arvab raamatus, et pigem sobisid Grapsile rohkem punased püksid kui nahk, et pigem oli ta ikka bluusi- kui heavymees. Vastuolusid oli Grapsil palju (egotsentriline ja nartsissistlik kontrollifriik ning tore, südamlik ja vastutulelik kamraad ühes isikus) ja nende mitmeplaaniliste rägastike kirjeldamisega saab raamat hästi hakkama.
Tegemist on tõhusa teosega, mis on ka tõhusalt ja luksuslikult kujundatud (kujundajaks Jan Tomson). Kohati tundub, et ehk on teos isegi üle disainitud. Nagu Grapsi elu pärast 90ndaid oli täis valestarte ja tupikuid, nii läks ka selle raamatu saamislooga. Algselt pidi «Tühje pihke» hakkama kirjutama Valner Valme, kes osa tööst jõudis ära teha. Temalt võttis ohjad üle Margo Vaino, kes filharmoonia helimehena 80ndate teises pooles ka Grapsiga mööda Venemaad ringi tuuritas, Vainol omakorda aitas tööd lõpetada Jaak Urmet. Seda, et tööd on teinud mitu inimest, on tunda ka raamatu võrdlemisi hüplikus ja mosaiikses sisus (vahelduvad kirjutamislaadid, aeg-ajalt korduvad lood), mis minule isiklikult pigem meeldib. Margo Vaino Venemaa-lood on mingis mõttes vaata et kõige mahlakam ja huvitavam lugemine raamatus.
Raamat
Margo Vaino, Jaak Urmet
«Tühjad pihud: Gunnar Grapsi elu ja muusika»
Pegasus, 2013
448 lk