/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Elamusi on tihti kahte liiki: ühed, mis tunduvad eredad kogemise hetkel, ent hiljem tasapisi kuhtuvad, ja teised, mis muutuvad üha intensiivsemaks ja olulisemaks ajapikku. Viimaste hulka kuulub minul nädala eest MustonenFesti raames kuulatud John Taveneri (1944–2013) mälestuskontsert Niguliste kirikus. Mida rohkem olen kuuldu üle hiljem mõelnud, kontserti Klassikaraadio vahendusel ka üle kuulanud, seda suuremaks on elamus kasvanud.
Tõenäoliselt on pikaldane mõju sisse kirjutatud Taveneri muusikasse endasse. See on sedalaadi muusika, mida on interpreedil ilmselt esmapilgul lihtne esitada ja mis petab kuulajagi oma minimalistliku lihtsusega ära. Kuid tegelikult ärkavad need helid ellu üksnes läbitunnetatult ja mõtestatult. Kui Pärti parafraseerida, siis eeldab Taveneri loomingu ettekandmine armastust iga kirjutatud noodi vastu, enamgi veel – iga pausi vastu.
Andres Mustoneni kavandatud ja dirigeeritud kontsert tundus esiotsa kergelt kättetulnuna. Taveneri kuus teost (suurepärane valik!) kanti mitme muusikalise koosseisuga ette otsekui mängleva kergusega. Kuid on selge, et see kergus on tulnud suure töö ja süvenemisega. Kõik tempod tundusid loomulikud, Niguliste akustikasse suurepäraselt sobitatuna, Ellerheina koori võimsad crescendo’d olid kenasti väljapeetud, isegi eri ajastute pillide kasutamine sulandus sujuvalt tervikusse. Solistidki (esmajoones bariton Tõnis Kaumann) andsid oma tänuväärt parima, eriti kui arvestada, milliseid nõudmisi Taveneri looming lauljatele esitab («Eternity’s sunrise» kanti siiski ette ilma sopranita.)
Iga Taveneri lugu kannab selget sõnumit, seda nii helides kui sõnades; tema muusika kuulamine on teatud mõttes kui jutlusel osalemine, see tuletab meelde elu vaimseid väärtusi, manab silme ette pildikesi teispoolsusest, kutsub üles leppimisele, ilule ja armastusele. Kuid Taveneri muusikalised jutlused ei ole kunagi näpuga näitamised või moraaliepistli lugemised. Tema soov on luua helides maailm, mis peaks meid juhtima õigele rajale, aitama kaasa meie puhastumisele. Mille ilu ja ihaldusväärsus muudaks meid seesmiselt.
Eestis paigutub Taveneri looming paratamatult Arvo Pärdi foonile, mõlema loomingu vaimsed lätted on õigeusu liturgias ja kirikumuusikas, lisaks selged Euroopa vanamuusika mõjutused; mõlema muusikale on omane modaalne ja tonaalne laad, peen arhitektoonika, pauside väärtustamine ja spirituaalne kõla. Nii Pärdi kui Taveneri sakraalsusega tembitud minimalistlik muusika pälvis pikalt vastuseisu, praeguseks on see aga vallutanud suure osa maailmast, omandanud kohati kultusliku läike.
Esialgu Taveneri sünnipäevakontserdiks plaanitust sai saatuse tahtel briti helilooja mälestuskontsert. See vajutas kuulamisele selge pitseri, isegi kui surma üle mediteerimine on Taveneri loomingu üks põhiliine – suur hulk tema tähtsamaid teoseid, sealhulgas kolm Nigulistes kõlanut, on sündinud leinast ja kirjutatud mälestuse hoidmiseks. Kuid Taveneri leinamuusika toimib vabastavalt, mitte rusuvalt. See ei vaata tagasi, vaid näitab teed edasi.
«In memoriam: John Tavener – ortodoksi müstik»
Dirigent Andres Mustonen
4. veebruaril Niguliste kirikus