Pedajas: ei saa öelda, et ma olen väga rahul

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Draamateatri peanäitejuht ja lavastaja Priit Pedajas tunnistab, et draamas tehakse küll häid näitlejatöid, kuid puuduvad kunstiliselt õnnestunud lavastused, mis oleksid ka teatraalselt väljapaistvad.
Eesti Draamateatri peanäitejuht ja lavastaja Priit Pedajas tunnistab, et draamas tehakse küll häid näitlejatöid, kuid puuduvad kunstiliselt õnnestunud lavastused, mis oleksid ka teatraalselt väljapaistvad. Foto: Toomas Huik

Oh issand,  ohkab Ülle Kaljuste ja peidab näo kätesse, mõne hetke pärast võtab ta käed eest ja vaatab siis väga-väga teraselt laval seisvale Priit Pedajasele otsa. On kolmapäev, kell näitab pisut rohkem kui pool kolm, pühapäevase esietenduseni on jäänud veel mõni proov. Üht kätt pidevalt kõrgustesse tõstev Priit Pedajas seisab lava äärel ning jagab näitlejatele õpetusi-tähelepanekuid. Ikka nii «et sa tegid seal peaaegu õigesti, aga...», «et väga hea, aga nüüd see algus…», «väga hea, aga selles kohas kipud kiirustama…» jne.

Täpselt kuu aega tagasi 60. sünnipäeva tähistanud Eesti Draamateatri peanäitejuhi uues lavastuses «Aiamajas» näeb draamateatri naiste väge – Ester Pajusoo, Laine Mägi ja Maria Klenskaja, Viire Valdma, Marta Laan, Hilje Murel, Mari Lill. Ülle Kaljuste kõrval mängib lavastuse kandvat rolli aga Kersti Heinloo.

Meesnäitlejatest on ses emade-tütarde lavastuses tööd vaid Jaan Rekkoril ja Taavi Tep­lenkovil, kusjuures mõlemad mehed kuulavad lavastaja juttu laval pikutades.

Intervjuu alguses tunnistab Pedajas, et ta ei tea, kas peaks lavastuse pärast muretsema või ei. «Valmis peab jõudma.»

Kas see, et näitlejad pärast proovi lõppu maas lamavad ning ohkavad, on tavaline?

Täitsa tavaline. Ma ei tee tavaliselt märkusi tegelaste toas, ikka laval. Nad on täpselt nii nagu juhtub, vahel pikali, vahel istuvad saalis esimeses reas.

Kuidas anda negatiivset tagasisidet?

Aus peab olema. Me ju tunneme üksteist, mõnedega väga pikalt, seetõttu saan väga otse öelda ja ta saab väga hästi aru, mida ma silmas pean, sest oleme sellest enne rääkinud. Ega siin ole üllatavaid või uudislikke asju. Läbimängu ajal teen peamiselt detailimärkusi, sisust me siis enam ei räägi. Kui aia taha läheb, siis nad saavad ise sellest väga hästi aru.

Mulle tundub, et näidend «Aiamajas» ja teie juubeliks ilmunud teie lauludega plaat «Üle latvade lailab üks hõik» kõlavad kokku oma melanhoolsuses ja teatavas sünguses.

Niimoodi ma ei oska küll kõrvutada, need on ikka kaks ise asja. Jane Bowlesi näitemäng hakkas mind huvitama juba 80ndate lõpus. See lugu pole mitte niivõrd emadest ja tütardest, vaid pigem vanematest ja lastest. Ma ei taha sellest küll rääkida, kuid pean ütlema, et see on mulle midagi väga isiklikku. Selles mõttes see mind köidab ja puudutab. Näitlejatel on ka seda huvitav mängida.

Aga ühe näitemängu töösse võtmisel on peale kunstiliste ka muid kaalutlusi. Praegu oli meil näiteks väga-väga vaja näitemängu naistele. Teatris ongi üheks probleemiks naisnäitlejatele rollide leidmine, teiseks ülesandeks on leida häid komöödiaid.

Kummaga te juubelit tähistate, plaadi või lavastusega?

Mingit tähistamist nagu polegi. Plaadi ilmumine on vana võla kustutamine. Olin juba draamateatris tööl (Pedajas asus lavastajana draamateatris tööle 1992. aastal  – H. S.), kui hakkasin plaati kokku panema, kuid siis tulid teised asjad vahele. Nüüd oli hea ajend.

Nii et me ei saa rääkida punktidest või komadest, mis eluteele on pandud.

Seda küll mitte.

Lavakooli raamatus ütlete, et teatrikoolis õppides saite teada, kui oluline on teatris tahe.

Ei, mitte tahe, vaid tahtejõud. Ma võin ükskõik mida tahta, aga tahtejõud tähendab seda, et kui mul ka tuju pole, siis võtan ma ennast kokku ja teen. Selles mõttes on seda tahtejõudu vaja. Näiteks näitlejal laval ei tule mõni koht välja, no ei tule, vaatamata sellele, et ta on täiesti meeleheitel, ta peab end kokku võtma. Tuleb suuta ennast ületada, ja selleks on vaja tahtejõudu.

Kui võrrelda noorusajaga, siis kas teil tahtejõudu jätkub?

Kus ma nüüd seda öelda oskan. Vahet pole. (Naerab.)

Kuidas on olukord noorte näitlejatega?

On nii ja naa. Kui vaatan meie majas Päärut (Pääru Oja – H. S.), siis see on fantastiline, kui palju tema jaksab ja tahab teha. See on see tahe, aga mitte tahtejõud, tahtejõuga teed siis, kui sa ei taha.

Olete öelnud, et teatris paelub teid mängulust. Milline tasakaal peab hea lavastuse sündimiseks valitsema mängulusti ja tahtejõu vahel?

Väga hea lavastus koosneb nii paljude juhuste kokkulangemisest. Mängulustita ei saa loomulikult mitte midagi teha. See oleks nüri.

Millises vormis te lavastajana olete?

(Väga pikk paus.) Ma ei oska sellele niimoodi vastata.

Kui teist kui lavastajast räägitakse, jõutakse varem või hiljem Madis Kõivuni. Viimane Kõivu tekstil põhinev lavastus tuli teil välja 2008.

Ei saa ju kogu aeg kihutada, vahepeal väsid ära. Ka Kõivust. Aga ma hakkan Kõivu tegema, järgmisel hooajal lavastan draamateatris «Keskmängustrateegia».

Kas te ise tunnete ka, et olete Kõivuga natuke nagu kokku laulatatud.

Jah, nii ongi. Mis seal eirata. Kui võtta Kõivu tekst ette, siis pole seda üldse võimalik öelda, kas seda on võimalik teha või ei ole. Alati ei tule välja ka, ei ole määratud tulema. Aga igal juhul on tegemist ainesega, millega on väga põnev tegeleda. Ma ei taha pidulik olla, aga Kõivu tekstides on alati sügav sisu, see on peamine asi, miks isegi siis, kui välja ei tule, tasub teha.

Mida tähendab, et välja ei tule?

Nad ei ole ju näidendid selles tavalises võtmes. Näiteks «Filosoofipäevas» on lehekülgede kaupa Kanti filosoofiat, ja see on saksa keeles. Kui materjali süveneda, on selge, et mitte see filosoofia ei ole tähtis, vaid inimesed, kellele see filosoofia on tähtis. Siis me lõikame, kärbime, teeme variante, ma olen neid kõiki lühendanud. Kohati võib Kõivu tekst olla väga-väga väsitav.

Kui raske Kõiv publikule on?

No ta on raske.

See on Kõivu-pausi põhjuseks?

Ei, ei, ei, see ei puutu üldse asjasse. Kui Kõivu teha, on publikuarv viimane asi, millele mõelda. Mina olen Kõivu teinud seepärast, et ta on huvitav ja põnev ja ma tahan seda teha.

Kui keegi teine tahaks draamas Kõivu lavastada, tunneksite kadedust?

Ei, absoluutselt. Ma pole üldse see kuju, aga ma võin siis olla väga kriitiline.

Aga ikkagi, mis tähendab, et lavastus ei tule välja, millised on teie kui peanäitejuhi või/ja lavastaja jaoks need kriteeriumid?

(Pikk paus.) Kriitikuna teate väga hästi neid lavastusi, mis välja pole tulnud.

Aga sõnastage, palun.

Mis siin sõnastada. Õnnestub ju harva, ja siin ei ole ühest vastust, igasuguseid põhjuseid on. Mina olen väga tugeva enesekriitilise meelega, tean väga hästi, millega ma hakkama olen saanud.

Mida te Kõivu kõrval veel oma töödest välja tooksite?

Peaksin selle nimekirja ette võtma. Aga kui peast hakkan ütlema, siis «Tõlkijad», «Soo», Pärnus «Pillapardi Punjaba potitehas», noh, neid on veel terve hulk.

Koos pühapäeval esietenduva lavastusega «Aiamajas» on draama mängukavas teilt kuus lavastust. Millise te neist välja tooksite?

Ei. Ei. Ei. Ärme seda tee.

Draamateatri peanäitejuht olete olnud pea viisteist aastat, millised on suurimad muutused?

Võrreldes selle ajaga, kui ma Tallinna tagasi tulin – see on 1992. aastast –, pole draamateater enam nii upsakas. Ta on palju normaalsem koht, kui väljastpoolt paistab.

Trupp on siin loominguline. Igasugused jutud, intriigitsemisest ja muud sellised asjad on legendid, midagi sellist meil pole.

Kui raske on praegusele publikule repertuaari leida? Mis on võrreldes algusajaga selles osas muutunud?

Siis olid ajad teised. Kui ma siia tulin, oli maja publikust täiesti tühi. Olukord oli katastroofiline, mäletan hästi, et mu esimene mõte oli teha midagi rahva teatrisse saamiseks – tegime «Lavalisi segadusi», mida ma poleks muidu elu sees teinud (sest Pedajas oli sama näidendi väga edukalt lavastanud Endla teatris, kus ta töötas enne Eesti Draamateatrisse lavastajaks minekut 1985.–1991. aastani – H.S.).

Võrreldes algusega on siin väga paljud asjad teistmoodi. Mingis mõttes on siin stabiilne olukord.

Draamateatris on mul kogu aeg mulje või tunne, et kõnnime siin mööda köit. Peame piletitulust teenima poole eelarvest. See on ränk koormus. Eelarves on arvestatud saali keskmiseks täitumuseks 80 protsenti, kui nüüd midagi juhtub ja publik ära kaob, oleme kohe käpuli.

Kui palju draamateater tegeleb teatriharjumuse säilitamiseks noorte vaatajatega?

Proovime. Meil on viljakas ja tore koostöö koolidega. Võib-olla võiks seda rohkem teha, aga selleks on rohkem jõudu vaja.

Vahel noored siin häälitsevad ja tahavad, et teeksime rohkem teatrit noortele. Kuid kui vaadata viimaseid publiku-uurin­guid, käib meie majas rohkem noori kui NO99s.

Oleme püüdnud draamateatri repertuaarivaliku võimalikult laia hoida, võiks veelgi laiem olla, aga samas marginaalsusesse kalduda on ka riskantne.

Eesti teatrite suurimaks probleemiks on leida häid lavastusi suurde saali. Ka draamateatri põnevamad tööd, seda nii näidendi valiku, lavastuse kui ka rollide poolest, tehakse just väikestes saalides. Seal on rohkem mängulisust ja riskimist, suures saalis on aga rohkem alalhoidlikkust.

No ma ütlen, et on olnud nii ja naa. Alati on väikses saalis kergem teha. Eriti noortel.

Kuidas nüüd öelda… ma ei saa öelda, et ma olen väga rahul. Aga ega aastad ole vennad. Meil on tehtud häid asju ja tuleb ka edaspidi häid lavastusi. Kui viimastest aastatest rääkida, siis meil on siin olnud mitmeid põnevaid noorte asju, näiteks Lauri Lagle «Meretäis hirmu».  

Repertuaar ju kujuneb lavastajate pakkumistest. Pikka aega pole õnnestunud kutsuda neid külalislavastajaid, keda sooviks, näiteks mitu aastat räägime juba Lembit Petersoniga, ühe Leedu lavastajaga käivad läbirääkimised juba üle kümne aasta.

Hetkel on olukord, kus meil on palju stabiilset, meil on väga suur publikuhuvi, meil on palju korralikke lavastusi, väga häid näitlejatöid, see kõik on suurepärane, aga meil ei ole festivalilavastusi ehk kunstiliselt õnnestunud lavastusi, mis on ka teatraalselt väljapaistvad ja millega võiks minna ükskõik kuhu.

Kui teatris häid lavastusi pole, on teatris kohe kriis. Aga häid lavastusi pole teatris kunagi palju. Samas ütlen, mina olen alati olnud repertuaariteatri fänn, sest tegelikult on siin kõik võimalik. Kätt pole kunagi ette pandud. Oleks aga ideid!

Noored teevad praegu siin usinasti seda näitemängu depressioonist (draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöölavastused «Varesele valu...» ja «Harakale haigus...» räägivad eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga, autoriteks on Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, esietendus 15. märtsil – H. S.).

Kui palju noori, keskealisi või vanu koputab uksele, et oma ideed pakkuda? Näib, et pigem teevad nad need ideed teoks vabatrupina kuskil mujal.

Pakkumisi tehakse ikka väga vähe. Ütleme nii, et kõik väga head on väga hõivatud. Näitlejate kohta käib see ka.

Üks väga hea näitleja pole draamateatris küll hõivatud, pean silmas eelmise lennuga lavaka lõpetanud Piret Krummi. Võtsite ta siia tööle, aga ma pole teda kahe aasta jooksul laval peaaegu näinudki.

See on praegu puhas juhus. Küll ta nüüd saab teha, praegu teeb ta noorte depressiooni lavastuses kaasa. Küll ta hakkab tegema. Meil oli siin noortest puudus käes.

Olen püüdnud igast lavakooli lennust kedagi truppi võtta, aga alati pole see õnnestunud. Sel aastal oleks ka kohta pakkuda, aga need, keda ma tahaksin, lähevad mujale. Igaüht ei taha.

Olete juhendanud kaks korda lavakas kursusi. Võtaksite veel kursuse?

Muidugi. Aga nad peavad pakkuma.

Kui vaatasin nimesid, siis avastasin, et teie käe alt on tulnud väga tugevad näitlejad.

Jah. Peaaegu kõik on jäänud teatrisse.

Kas see on näitaja?

Mingi kindlasti.

Mida tuleb õpetada, et nad jääksid?

Ei saa õpetada. Tuleb õppida.

Kuidas?

Tuleb palju ja kirglikult teha. Ei saa istuda ja aega surnuks lüüa.

See jätkub vist ka teatris?

Muidugi, kirg on ju nii tähtis. See peab olema.  

Kui palju te peanäitejuhina mõtlete sellele, et kõik näitlejad leiaksid rakendust?

See on ikka teistmoodi, tegelikult on kõigepealt olulised kunstilised taotlused. Teises järjekorras on see, mida on vaja teha. Näiteks järgmisel hooajal ei pea me üldse kommertsteatrile mõtlema, sest selliseid lavastusi on meil repertuaaris piisavalt. Kuskil seal taga aga tiksub teadmine, et sellele või teisele näitlejale tuleb midagi leida. Aga enne seda on ikkagi materjal.

21. jaanuaril tähistasite juubelit. Olete kuu aega olnud 60-aastane.

Ma üldse ei mõtle sellele.

Kui võrrelda lavaka või Ugala aegset noort Pedajast ja tänast, siis kuidas teie suhtumine teatrisse muutunud on?

Noortele, keda ma lavakoolis olen õpetanud, olen alati öelnud, et kui satub pikem periood, mil tüdinete või teatris ei ole midagi huvitavat, tuleb meeles pidada, et hea teater on ikkagi olemas. Seda usku ei tohi kaotada. Väga head teatrit on alati sündinud harva, seda pole kunagi palju.

Aga huvi ja kirg hea teatri vastu on minus ikka säilinud.

Milline on hea teater?  

Lavastus, mis võtab hinge kinni. Seda juhtub väga harva. Kui rääkida muutumisest, siis võib-olla olen nüüd tolerantsem, ei saa öelda, et ma poleks enam kriitiline, olen küll.

Kindlasti olen vahetu teatri fänn. Vormiotsingud mind väga ei köida. Lavastus peaks ka emotsionaalselt mõjuma. Samas kui mõni asi on puhtalt ja väga ilusasti tehtud, võin ma seda nautida, aga see pole minu teater.

Kui palju te ise teatris käite?

Viimasel ajal vähe. See sõltub ajast. Näiteks praegu, kui mul on väga vähe aega lavastuse välja toomiseks, ma ei lähe teatrisse. Viimati vaatasin teatrit Soomes Kuopio linnateatris, vaatasin kogu nende repertuaari üle (Kuopio linnateatris lavastab Pedajas järgmisel aastal Sofi Oksaneni näidendi «Kui tuvid kadusid» – H. S.).

Tüdinete vahel teatrist?

Väga tihti.

Mida te siis teete?

Midagi ei tee. Tahan siis, et olemine oleks mõnus. Ma olen maal palju. Mul maal üks naaber ütles, et vaata, siin on üks ilus väli, et äkki teeks suveteatrit. Hea, vaikus, rahu – ja siis tema tahab hakata sinna veel masse koondama. See veel puudus! (Naerab südamest)


Priit Pedajas

•    Lõpetas TRK lavakunstikateedri 1976. aastal (VII lend)

•    Töötanud: nukuteatris muusikaala juhataja (1976–79), Ugala näitlej­a ja lavastaja (1979–85), Endlas lavastaja (1985–91).

•    Alates 1992 Eesti Draamateatris lavastaja ja alates 1999 peanäitejuht, 1992–1998 ja alates 2000 EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud.

•    Pühapäeval esietendub Eesti Draamateatris Pedajase lavastus «Aiamajas». Varasemad lavastused draamateatri mängukavas: «Tuhk ja akvaviit», «Augustikuu», «Kõik on täis» ja «Eesti matus». Tallinna Linnateatri mängukavas «Utoopia rannik. I osa. Teekond».

•    Äsja ilmus 33 lauluga duubelplaat «Üle latvade lailab üks hõik», kus kõlab Pedajase viisistuses ja esituses Jaan Kaplinski, Hando Runneli, Uku Masingu, Heiti Talviku, Juhan Viidingu, Ernst Enno ja Marie Underi luule.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles