Jaanuari eelviimasel päeval tähistasime Tammsaare 136. sünniaastapäeva. Eesti kirjanduse suurim klassik on põlvkonnakaaslane ühele 20. sajandi inglise populaarseimale kirjanikule William Somerset Maughamile (25.01.1874–16.12.1965). Sünniaegade vahe vana kalendri järgi on neli aastat ja üks nädal.
Tammsaare «Kogutud teoste» seitseteist köidet ehivad paljude eesti kodude raamaturiiuleid. Ühemehekirjastus Canopus on tänu selle juhi Tõnu Lemberi pretsedenditule missioonile hoolitsenud nüüd juba tosin aastat selle eest, et ka Maughami kogutud teosed oleksid eesti keeles kättesaadavad.
Lembit Liivak on Maughami 140. sünniaastapäeva puhuses kirjutises (Sirp 30.01.2014) küll nentinud, et nii nagu eesti lugejate seas ülimenuka «Forsyte’ide saaga» autor, nobelist John Galsworthy on vajunud tänastes kirjanduskäsitlustes ja antoloogiates unustusehõlma, nii olevat see juhtunud ka Maughamiga. Tõsi, Maugham ise ei pretendeerinuvatki olla Proust või Tolstoi, vaid olevat rahuldunud teise ešeloni paremiku rolliga.
Tema eesmärk kirjanikuna oli teenida raha ja olla kuulus. Omal ajal talle seda kõike ka jagus, sealhulgas seiklusliku elu tõttu kurikuulsust. Ometi, Maughami lugejate klubi, kelle hulka söandan iseendki arvata (võlutuna «Kuust ja kuuepennisest» ning Maughami novellistikast), ei väsi nautimast tema õhulist sädelevat stiili, haaravat dialoogi (mõnele ongi Maugham eeskätt näitekirjanik) ja tegelaste iseloomuomaduste tabavaid kirjeldusi.
Eelmise aasta lõpus ilmunud «Karussell» on Maughami 27. raamat. Kirjaniku enda loomingulises karussellis tähistab see 1905. aastal ilmunud teos piltlikult öeldes viiendat istekorvi, mida kriitika on pidanud Maughami ühe peateose «Inimorjusest» (1915) eelmänguks. Kõik ülal loetletud kvaliteedid, mis hiljem Maughami romaani- ja novelliloomingus aina nähtaval, on «Karusselliski» juba olemas.
Teose proloogiks on novell Elizabeth Dwarrisest ja tema kaugest sugulasest Mary Leyst, mõlemad võimukad, allumatud ja teravmeelsed naised, kellele meeldib korraldada teiste elusaatust. Dwarris kutsub Mary enda juurde külla aega veetma. Tüli nende vahel tekib täiesti tühjast asjast: kas võtta kodunt välja minnes kaasa vihmavari või mitte. Mary keeldub ja Dwarris käsib tal asjad pakkida ning lahkuda. Kaks naist ei kohtu enam iial. Kakskümmend aastat hiljem Dwarris sureb vihahoos.
Ent kõigi sugulaste üllatuseks jätab ta kogu oma päranduse vanatüdrukust Maryle. Miss Mary Ley jätkab järgneval neljasajal leheküljel sealt, kus Dwarris lõpetas, ning samas vaimus. Temalegi meeldib manipuleerida sugulaste ja sõprade elusaatusega. Romaanis hargneb lugejate silme ees praosti tütre Bella Langtoni armulugu endast kakskümmend aastat noorema luuletaja Herbert Fieldiga.
Toompraostist Bella isa ütleb oma tütrest lahti. Abiellumine staatuselt madalama mehega ei tule kõne allagi. Omamoodi peegelpildiks sellele loole kujuneb suurilmadaam, kellesuguseid lemmiktegelasi leiab tänapäeva Eestiski – loetagu vaid Kroonikat – Grace Castillyoni suhe noore kelmi Reggiega. Banaalne klišee muidugi: armuke himustab vaid proua aadlitiitlit ja raha! Inglismaale tüüpilisele seisuste vahe ületamisest tingitud süümepiinadele ja konfliktidele rajatud lugu – küllap paljud on näinud telesarja «Upstairs, Downstairs» – kerib end lahti Basil Kenti elusaatuses.
Kõigi nende ja mitme teisegi loo gravitatsiooniallikaks, mille orbiidil teiste saatused tiirlevad, on aga Mary Ley. Tema jagab hinnanguid, tema korraldamiste ja lavastamiste maailmas avanevad teiste eluilmad. Ley on paljuski Maughami eestkõneleja, sest eks ole iga kirjanik omamoodi lavastaja. «Karusselli» lugemisväärtus pole siiski ainult tänapäeva naistekateski kohatavates lugudes, vaid pillavalt jagatud, mõnikord maksiimideks tihendatud elutarkustes. Maughami raamatutest võib omakorda koostada mõtteterade kogumiku. Selle keskmeks on ilu tajumise ja loomise võime, mis kehtib ka maailma ja inimese enda elu kohta. Olgu lõpetuseks – ja ühtlasi näiteks seesugusest maksiimideks lihvitud stiilist – toodudki miss Ley sõnad oma südamesõbrale Frankile, kui too talle metsrooside kimbu ulatab:
«Ma armastan neid, sest need on needsamad roosid, mis kasvavad Rooma aedadesse paigutatud sarkofaagides. Nad kasvavad välja vanadest puusärkidest, näidates meile, et elu saavutab alati surma üle võidu. Miks peaksin ma hoolima haigustest ja vanadusest! Maailm võib olla täis viletsust ja pettekujutelmi, ta ei tarvitse meile kinkida kümnendikkugi sellest, mida me palume, ta võib meile armastuse asemel pakkuda vihkamist – pettumusi, meeleheidet, labasust ja jumal teab, mida veel, aga on üks asi, mis kõik halva heastab, mis eraldab karusselli sellest alatust rändtsirkusest ning annab elule mõtte, pühalikkuse ja suurejoonelisuse, mis teeb elu elamisvääriliseks. Ja sellesama eest oleme valmis kõigi oma kannatustega rikkalikult tasuma.» Ja mis see on, küsib Frank seepeale. Ilu, vastab miss Ley ja tema suu läbi ka William Somerset Maugham.
Raamat
W. Somerset Maugham
«Karussell»
Tõlkinud
Mare Lepik
Canopus 2013
432 lk