27 tooli – veerandsajandi paremad palad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Disainimaestro Toivo Raidmets ­räägib, et toolil on tema disaineri­karjääris ­eriline koht. «Tool tõmbab,» ütleb ta.

FOTO: Peeter Langovits

EKA sisearhitektuuri- ja mööblidisaini professor Toivo Raidmets esitleb oma varasemaid ja uuemaid istmeid.

Arhitektuuri- ja disainigaleriist Tallinnas Pärnu maanteel on raske mööduda, heitmata pilku Toivo Raidmetsa väljapanekule. Kasvõi läbi klaasi. Meile lehvitavad aknal rõõmsalt vastu helesinised «kojamehed» – kuigi näitus on tõsiseltvõetav, ei saa professor ilma väikese vimkata esineda.

Raidmets on muutnud harjumuspärase näituseruumi uhke mööblifirma esinduslikuks galeriiks – meresinisel vaibal ujuvad valged poodiumid kui jääpangad neile maandunud elukatega (toolidega), mis pimedal ajal jäävad põnevalt prožektorite valgusvihku.

«Toolil on eriline koht minu disainerikarjääri esemeloomes. Tool tõmbab. Ta on inimese esmane, kõige vahetum kokkupuude ehitatud keskkonnaga. Ta on väljakutse – keeruline, kõige huvitavam ristsõna. Neid aspekte, mida teda luues tuleb arvestada, polegi tegelikult nii palju – istemugavus, valmistamise ratsionaalsus, materjalipärane mõistlikkus ja esteetiline külg. Viimane tekib tihti iseenesest, kui on täidetud eelnevad,» räägib Raidmets, rõhutades, et tänu vahetule kontaktile on inimesel tooliga eriline suhe. Tool on meie kallis neljajalgne sõber. Ikka maandume temale tänuga oma väsinud jalgu puhkama.

«Tool on kuningas (mööbli)esemete hierarhias, tihti interjööris määrava tähendusega või selge dominant vaatesaalides, auditooriumides, restoranides ja kohvikutes. Ta on suurepärane trenažöör, parajas skaalas õppeülesanne igale tulevasele disainerile. Alus, millel läbi mängida füüsiliste jõudude jagunemist, lihvida kompositsioonitaju ning tunnetada erinevate materjalide murdumise piire,» selgitab professor põhitõdesid.

Toolist ei pääse ükski nõudlik sise- ega välisarhitekt, kes soovib objekti kompleksselt, lõpuni lahendada: Le Corbusier nõudis sama käekirja hoone välisfassaadist tuhatoosini, Arne Jacobsen ei peatunud enne, kui peale hoone olid disainitud ka mööbel (SAS hotell Kopenhaagenis – sealt algas kuulsa «Muna» tooli tähelend), valgustid ja kardinad. Ja Alvar Aalto – väga paljud tema mööbliesemed (Paimio sanatooriumi tool, Viiburi raamatukogu taburet) on projekteeritud konkreetse hoone ja ruumi tarvis, detailini terviklikku interjööri.

Mööblidisaineriks ei sünnita ega saada koolipingis paari aastaga, peab olema toetavat ja soodustavat keskkonda.

«Mul on sellega vedanud – nõudlikele õpetajatele ERKIs eelnes töötamine Standardis ja järgnes karjäär Tartu Mööblikombinaadis. Esimeses sellina, teises juba peadisainerina,» nendib Raidmets.

Seekordsel perekonna kokkutulekul disainigaleriis on igasuguseid lapsi – kriimuse näoga nõukaaja lõpu poolsetest tänaste paipoisteni.

1990ndate alguses oleks high-tech’i mängimine kodukootud materjalide ja võimalustega olnud naeruväärne, siis tuli võtta käepärast ja seda isikupäraselt tõlgendada.

«Nüüd lubavad materjalid kõike ja pole põhjust jonnida ega ka vaenlast, keda irriteerida. Tuleb vaadata, kas õnnestub ennast absoluutkategoorias ja võimalikult laiale publikule huvitavaks ja kasulikuks teha,» sõnab toolidisainer, kelle kavandatud mööbliesemetest just värskemad paistavadki silma kõrgtehnoloogilise valmistusprotsessi ja hõlpsa pakendatavuse poolest.

Kui istutavad need istmed tegelikult on, saab huviline 9. märtsini kestval esitlusel vaadata-proovida.

5. märtsil näidatakse galeriis ETV lühifilme, mis annavad ülevaate Toivo Raidmetsa mitmekülgse loomingu erinevatest tahkudest. Loomulikult on kohal ka autor ise.

Tagasi üles