Metsatöll: «Meil on ansamblis kõik asendamatud»

Janar Ala
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rokenroll ja Metsatöll: turvamehed Metsatöllu kontserditel higiseks ei lähe, küll aga bänd. Pildil vasakult: Lauri Õunpuu, Markus Teeäär, Marko Atso ja Raivo Piirsalu.
Rokenroll ja Metsatöll: turvamehed Metsatöllu kontserditel higiseks ei lähe, küll aga bänd. Pildil vasakult: Lauri Õunpuu, Markus Teeäär, Marko Atso ja Raivo Piirsalu. Foto: Metsatöll

Metsatöll on Eesti armastatuim metalbänd, keda kuulavad nii lapsed kui vanurid. Neil läheb ka välismaal hästi, seda tõendab 2008. aastast kehtiv plaadileping maineka Soome plaadifirmaga Spinefarm. Nad on Eesti üks müügiedukaim bänd, kes poole oma plaatidest müüb hoopis välismaal. Sel nädalal ilmus neilt uus plaat pealkirjaga «Karja juht». Räägime asjadest 1999. aastast tegutseva bändi  laulja ja kitarristi Markus Teeääre ning torupilli, kandle ja kõikvõimaliku Metsatöllu folk-elu eest vastutava Lauri Õunapuuga.

Kõigepealt palju õnne uue plaadi puhul. Peate nüüd ringi tuuseldama ja promointekaid andma. Kas see on bänditegemise juures kõige tüütum asi?

Markus: Ei, ma ei ütleks. Tuleb ju ennast reklaamida. Me oleme sellega juba harjunud ja selle tee läbi käinud, nii et midagi tüütut selles küll ei ole.

Lauri: Oleneb taotlustest, mida sa teha tahad. Kui sa oled muusik ja teed lugusid, siis sa ikka mõtled, mida sa teed ja kelle jaoks sa teed. Inimene peab ju tegema mingit tööd, mis talle leiva lauale toob. Kuna üks asi, mis meil hästi välja tuleb, on pilli mängimine – võib ju seda vaidlustada või mitte –, aga meile meeldib seda koos teha. Nii saab seda Metsatöllu asja ajada. Kui me seda ei teeks, siis tuleks leida mõni teine töö ja selle juures jälle promo teha, nii et sellest ei pääse kuidagi. Seda on tänapäeval raske teha, et treid kodus ühe plaadi ja vahetad selle naabrimehega koti vilja või ühe seajala vastu. Nii et tuleb vaeva näha, et inimesed tahaksid meie plaati osta ja me saaks seakintsu endale külmkappi.

Kuulus vene filmirežissöör Andrei Tarkovski rääkis, et tema jaoks on kõige toredam hetk see filmi väljamõtlemise ja planeerimise moment, kui aga läheb filmimiseks ja asjad on paigas, siis on see tüütu. Kas teie jaoks on mõni plaadiga seotud protsess ebameeldiv, kui kõik kokku võtta – proovide tegemine, salvestamine, kontserdid jne.

Lauri: Selles mõttes on meil väga hästi läinud, et seltskond, kes Metsatöllu teeb, on üsna suur. Lisaks meile on ju veel asjaga seotud inimesi, kasvõi näiteks plaadifirma rahvas. Võib-olla asju, mida näiteks Tarkovski pidi üksi tegema, teeme me kambakesi. Selline sõnnikuviskamise aeg jäi meil sinna teismeliseikka, kui selle ansambliga alustasime. Või mis alustasime, Markus alustas. Kuna oled noor, siis ikka mõtled, et kõik peavad su asja kuulama ja su kontserdile tulema, ja kui nad ei tule, siis neil on mingisugune vamm pähe löönud. Et kuidas siis nii, et ei tule, kuidas siis aru ei saa, et see, mis me teeme, on kõige ägedam asi. Nüüd kui oled vanemaks saanud, siis saad aru, et maitseid on igasuguseid ja kõik inimesed ei pea ju seda kuulama. Samas nüüd on meil terve hulk inimesi, kes teevad selgeks, et miks mitte kuulata. (Naerab.)

Markus: Selles mõttes jah probleeme ei ole. Kasvõi meediaga suhtlemisel. Ja me saame jagada ju bändi. Kasvõi nüüd. Pool bändi annab teles intekat, meie tulime siia Postimehesse. Ei ole vaja neljakesi istuda ja närvitseda, et kuule, Janar, meil on tõesti jube kiire. Meil on kümme minutit aega, teeme nüüd asja ruttu ära, räägime jutud ära, ütle, mis sul vaja on, väga tore, ja-jah, esitluskontserdil näeme. (Naerab.)

Mulle «Karja juht» meeldib ja ma ei ütle seda isegi suusoojaks. Natuke aega tagasi kuulasin teie plaati nii, et pidin natuke ka Facebookis suhtlema. Plaat mängis, ja mitte nii, et läks must mööda ja oli taustaks, vaid ma ikka panin tähele, mis seal toimus. See nõudis mu tähelepanu endale, ja seda heas mõttes.

Markus: Seda me üritame jah. Ma ütlen ausalt, me ei hakka enne lindistama, kui pole siht selge. Plaadi teeme ikka siis, kui meil on kunstiliselt midagi endast anda. Tunneme küll üksteist kaua-kaua, aga ma ei kujuta ette, et ükski jõud meid sunniks, et, poisid, kuulge, teeks nüüd lihtsalt mingi tapeedi valmis. Et, Lauri, kuule, tule Tallinnasse, tee ruttu oma asjad sinna peale ära ja siis on sul pool aastat rahulik hingata. (Naerab.) Me oleme arvestanud, et isegi kui meie materjal negatiivselt kõnetab, siis see ikka toimib. Hull on jah, kui jätab ükskõikseks.

Teie eelmise plaadi «Ulg» arvustuses avaldas kriitik Tristan Priimägi lootust, et Metsatöll võiks mõne suurema muutuse muusikalises mõttes ette võtta. Kasutada polürütme, veidraid taktimõõte jne, millisteks ootusteks teie muusika ja selle rahvamuusikaline põhi justkui alust annaks. Ma ei saaks öelda, et praegune plaat oleks Metsatöllu mõttes kuidagi väga erinev ja need Tristani ning kindlasti mõne teise ootused oleksid täitunud.

Markus: Metsatöllu puhul on muidugi see asi, et mõni lugu kõlab justkui väga lihtsalt, aga teda mängida on juba suhteliselt raske. Miksi käigus kaovad osad asjad sinna muusikasse ära ja siis ta kõlabki niimoodi sirgjooneliselt. Uue plaadi puhulgi sai ikka poolteist kuud ainuüksi lugusid õpitud. Vahepeal olid tuurid ja salvestamised, pärast seda proovid uuesti neid uusi lugusid mängida ja tundub endale, et kas ma hakkan vanaks jääma või, no üldse ei mäleta, kuidas ma selle siis võtsin. Meil neid rütme tegelikult on ju ka, aga võib-olla ei tule kõik nii välja, noh, pole ju nii jazz-inimesed ka. (Naerab.)

Teile endale meeldiks, kui see jazz-inimene seal sees oleks?

Vahepeal heliseb Markuse telefon.

Markus (telefoni): Mina olen 35. Laurile: Kui vana sa oled? Lauri: Mina ei mäleta. Kolmkümmend … kaheksa. Vist. Markus (telefoni): 38. Vist. Arvab.

Lauri: Kes seda küsib?

Markus: Kroonikal on vaja.

Lauri: Oh jeerum.

Lauri: Inimesel on muusika suhtes mingid ootused ja kui ta seda sealt ei leia, siis ütleb, et midagi jäi vajaka. Tristan on midagi sellist Metsatöllu muusikast leidnud ja nüüd tahab midagi veel keerulisemat. Selline mõte ei teki ju tühja koha peale. Me ei saa samas ka sellist plaati teha, mis oleks kaanest kaaneni polürütmiat täis.

Markus: See kõik oleneb jälle inspiratsioonist ja ma olen täiesti kindel, et see praegune album ei jää meil viimaseks, küll me leiame tulevikus igasuguseid momente. Miks mitte proge-mõjutusega asja teha. Siin võibki juba hirmuga mõelda, et järsku tulevikus ongi meil jube keerulised jazz-ballaadid ja siis hakkame palkama stuudiomuusikuid, sest ei suuda enam korraga pilli mängida ja laulda. (Naerab.)

Lauri: Meil on ikka asju aastate lõikes päris palju välja jäänud ja paljuski ka selle pärast, et keegi ilmselt ei hammusta neid läbi või mõtlevad, et mis Metsatöllul nüüd pähe on läinud. Ka sellelt plaadilt jäi palju asju välja. Sellised asjad, mis meile tunduvad, et suuremale hulgale meie austajatest võiks meeldida, jäid plaadile. Neist, mis järele jäid, võib-olla tulevikus saab midagi.

Te arvestate publiku ootustega?

Lauri: Eks me üritame natuke jalad maas ka olla, selles mõttes ikka arvestame. «Karja juht» on kindlasti palju lüürilisem ja otsekohesem kui meie varasemad plaadid, kus lood on aeg-ajalt võib-olla liiga pikaks läinud.

Vahepeal lisanduvad televisioonist tulnuna kaks ülejäänud bändiliiget, trummar Marko Atso ja bassimees Raivo Piirsalu ehk KuriRaivo, kes võtavad lahkesti istet.

Te käisite hiljuti oma karjääri pikimal USA-turneel. Sõber rääkis mulle hiljuti, et kohtus USAs kuskil Kesk-Läänes täiesti juhuslikus kohas juhusliku inimesega, kes osutus suureks Eesti metalbändi Loits fänniks. Teie käest ei saa küsida, kas te Metsatöllu fänne kohtasite, aga kas teil selliseid imelikke kohtumisi tuuril või tuuridel on olnud?

Lauri: Mina kohtusin Ameerikas endale mitte teada oleva naabriga kõrvalt külast, täiesti kogemata tuli jutu sees välja, et tema vanemad elavad praktiliselt minu talu lähistel.

Markus: Ma olen Saksamaal saanud kokku oma naabriga, kellega kunagi elasin samas majas. Naaber ütles, et vaatasin, et sa oled siin, ja tulin ka. Juhtus küll selline halb juhus, et kontserdi algus oli netis valesti märgitud ja naaber jõudis alles lõpuks.

Lauri: Kuna tuurid on meil olnud ikka üsna pikad, siis on väga hea vahel mõnd tuttavat inimest trehvata, see on nagu päästerõngas (Naerab.) Kunagi Hispaanias kohtasin meest, kellega sai võru keeles rääkida. Mees oli pärit Põlvast. Õhtu lõpus läks mees küll võru keelelt sujuvalt viipekeelele üle ja viiples nii, et õlleklaasid laual said suure hoo sisse. (Naeravad.)

Te andsite USA tuuri jooksul ka oma karjääri 500nda kontserdi ja see toimus ei kusagil mujal kui Las Vegases.

Markus: Nii oli, ja ütlen ausalt, oli eriline tunne küll. Sellisel hetkel, nagu ka praegusel sünnipäeval, hakkad ju tagasi mõtlema, et mis on ära tehtud, ja peab ütlema, et sellise alternatiivse ansambli nagu Metsatöll jaoks on tegude mahtu olnud küll.

Keeruline küsimus, aga millised on teie jaoks need Metsatöllu senise tegutsemisaja kolm kõige märgilisemat hetke?

Markus: «Hiiekoja» album 2004. aastal, mis markeeris meid kohe ära, siis plaadileping Spinefarmiga, ja muidugi see, et me nüüd tõesti olemegi tuuritav päris ansambel, nagu need asjad käivad. (Naerab.)

Lauri: Üsna suur asi on see, et me sellises koosseisus oleme niivõrd pikalt muutumatuna püsinud ja ka hakkama saanud. Püsima suudavad jääda, ja seda eelkõige tuuride puhul, need bändid, mille liikmed suudavad aktsepteerida ja taluda teiste nõrkusi ja veidrusi. Peab ikka psühholoogi talenti olema, et sellist tööd oleks võimalik teha. See on nagu allveelaevameeskond, kes on nädalaid ja nädalaid ninapidi koos, ja sul ei ole võimalik kuhugi pakku pugeda. Kui sa ikka teistega läbi ei saa ja tekitad konflikte, siis ei ole järgmisel korral mõttekas seda inimest enam kaasa võtta. Aga meil on ansamblis vist kõik asendamatud, nii et me oleme pidanud üksteisega leppima ja mõnusasti hakkama saama.

Atso: Ega see pole olnud ka väga keeruline, sest meil loksusid need asjad kohe alguses paika, juba kümme aastat tagasi.

Kas sellist võimalust ei ole, et ühel hetkel keegi hakkab bändist ära keerama?

Markus: Eks ikka kõik keeravad kogu aeg kuhugi ära. (Naerab.)

Atso: Üldiselt läbisaamise reegel on selline. Inimestel on mõned sellised päevad, kus sa näed ära, et tasub distantsi hoida. Ja nii ongi. Me tunneme üksteist nii hästi, et saab aru, millal see päev on.

Markus: Ega me koos ei ela, ja isegi tuuribussis on võimalik saada privaatsust. Kaasaegses tuuribussis on sul oma konku, tõmbad kardinad ette ja võid kogu oma vaba aja seal veeta, kui sa tahad. Ei ole mõtet oma paha tujuga välja minna ja siis karjuda: «Mul on paha tuju, vaadake, ma lähen üksinda konkusse!» Lihtsalt jäädki sinna, annad kontserdi ära ja lähed tagasi.

Lauri: Kõik, kes meiega koos on tuuritanud, on sellest jah aru saanud. Kui inimene saab aru, et ta on kõigest inimene, siis on kõik hästi. Kui see horisont ühel päeval ära kaob ja sa saad aru, et oled juba midagi muud – siis on raske.

Atso: Me oleme oma nurgad maha jooksnud ja teame, mis asjad on tähtsad. Kõik asjad on tähtsad. Perekond on tähtis, bänd on tähtis. Kui need niimoodi paralleelselt ühe kiirusega sõitma saab, siis ongi lahe.

Kuidas teil 15 aasta sünnipäeva tähistamisega on?

Atso: Täna tähistame klubis Rockstop sellega, et teeme esimest korda endale ka kingituse, et me ise ei esine. Metsatölluga on nii, et kui Markus selle bändiga alustas, siis hakati kohe tähistama Metsatöllu sünnipäeva. Tegelikult selle hetkeni bändidel ei olnud kombeks oma sünnipäevi tähistada. Metsatöll on selles mõttes pioneer, kes otsa lahti tegi. Ja miks mitte tähistada bändi sünnipäeva, see on ju mingi asja algus ikkagi.

Markus: Albumi esitluskontserdid tulevad ka 21. ja 22. märtsil Rock Cafés. Enne veel esitleme Soomes plaati.

Atso: Kaks kontserti on sellepärast, kuna meil on väga palju lastest fänne ja ka neile oleme mõelnud. Lastest fännid joonistavad hunte ja muid asju ning saadavad meile pilte.

Ma olen ka mõelnud, et mis viguriga te suured laste lemmikud olete?

Atso: Ma ka ei tea, aga see on väga lahe. Välismaal oleme rääkinud, et meil on kontsertidel väiksed lapsed ja vanainimesed. Meie bändi kuulajaskond on kolmeaastasest kaheksakümneseni, nii et päris lai.

Te võite siis esineda suguvõsa kokkutulekul.

Atso: Põhimõtteliselt küll. Meie kontsertidel käiaksegi suguvõsati. Metal’isse on ju kogu aeg eelarvamustega suhtutud, et mis need karvased seal ikka kolistavad, ja kindlasti on nad kogu aeg purjus ja oksendavad. Meie kontserdid on, julgen öelda, absoluutselt teistsugused. Kui ma räägin turvameestega, siis olen küsinud, et kas on probleemi ka, kas on olnud vaja kedagi väänata ka? Turvamehed vastavad selle peale, et meie kontserdid on selles mõttes kõige rahulikumad üldse. Ütlevad, et nad ei lähe isegi higiseks meie kontserdil. (Naerab.) Meie kontsertidele tulevad turvameeskonnad alati suure rõõmuga, sest nad teavad, et seal on väga lihtne.

Markus: Meil on mõistusega kuulajad.

Hiljuti tulid teil ka leib ja õlu välja. Üks mu sõber ütles, et te olete mingis mõttes nagu Lotte bränd nüüd?

Atso: Metsatöll on kogu aeg teinud asju, mida võib-olla väga ei oota. Mõtlesime sellist komplekti pigem kui kingitust iseendale, bänd on ikka viisteist aastat vana. Paljud bändid ei jõua sellise eani. Mõtlesime, et mida siis kinkida, ja leidsime, et õlu ja leib oleks väga head.

Kas 15 aastat on ühe bändi jaoks pikk või lühike aeg?

Atso: See on keskmine aeg, ei ole midagi müstilist. Viieteistaastaseid bände on maailmas tuhandeid. Reeglina bändid kestavad kuus aastat või kolmkümmend. Nii et meil on veel minna küll.


Diskograafia

Metsatöll

«Terast, mis hangund me hinge», 1999

«Hiiekoda», 2004

«Terast, mis hangund me hinge», 2005

«Raua needmine», 2006

«Iivakivi», 2008

«Äio», 2010

«Ulg», 2011

•    2010 ilmunud «Äio» oli aasta enim müüdud Eesti artist (üle 20 000 eksemplari)

•    Nende eelmine plaat «Ulg» oli Universal Musicu enim müüdud Eesti artist 2011

•    Paljukordne Eesti muusikaauhindade laureaat metal-kategoorias

•    Möödunud aastal oli bändil nii Euroopa- kui Ameerika-turnee, ka jõuti esineda Afganistanis Helmandi provintsis

•    Praeguseks on Metsatöllul selja taga üle 500 kontserdi Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning müüdud on rohkem kui 70 000 plaati.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles