Lõuna-Aafrika Vabariik oli 20. sajandil üks rikkamaid tööstusriike ja seda mitte ainult Aafrikas, vaid kogu maailmas, kirjutab ajaloolane Karin Hiiemaa. Edukusel on kõrge hind – keerulise ajalooga riik on langemas sotsiaal-majanduslikku kaosesse, kui lähiaastail tõsiseid muutusi ette ei võeta.
Kümmekond aastat tagasi veetsin koos oma Lõuna-Aafrika tuttavatega õhtut ühes Pretoria hiina restoranis. Meie seltskond oli etnilises mõttes väga kirev: hiinlane, sakslane, venelane, juut, eestlane ja afrikaaner (nii nimetatakse seal hollandi päritolu eurooplaste järeltulijad).
Mõeldes tagantjärele sellele lõbusale õhtule ja osalejate lausa anekdootlikult mõjuvale rahvuslikule koosseisule, adun nüüd, et mustanahalise puudumine meie seltskonnas ei tarvitsenud olla juhus.
Ennast 1994. aastast vikerkaarerahva kodumaaks nimetavas Lõuna-Aafrika Vabariigis oli vaatamata propageeritavale positiivsele kuvandile tunda ajaloost johtuvat ühiskonna lõhestatust. Ja seda mitte ainult apartheidi pärandina musta ja valge kogukonna vahel, vaid ka valge kogukonna sees.
Inglaste ja afrikaanerite omavaheline konfrontatsioon ulatub 18.–19. sajandi vahetusse ja võib tänapäeval avalduda kõige ootamatumates vormides, näiteks inglasest muuseumigiidi ja afrikaanerist külastaja tulises ja leppimatus vaidluses Teise Inglise-Buuri sõja ajal kontsentratsioonilaagrites hukkunud buuri laste ja naiste tegeliku arvu teemal.
Lõuna-Aafrika Vabariiki on 1994. aastast, kui riigis toimusid esimesed üldised ja vabad parlamendivalimised, peetud eufooriliselt ka Aafrika edulooks ja mootoriks, mis moderniseerib kogu kontinendi.
Ometi on viimastel aastatel aina rohkem hakanud pead tõstma kahtlused, et mustanahalist elanikkonda esindav Aafrika Rahvuskongress ei ole oma 15-aastase võimuloleku perioodi jooksul suutnud piisavalt hästi riigi valitsemisega toime tulla, rääkimata siis veel kogu kontinenti käivitava mootori rolli täitmisest.
Äärmiselt komplitseeritud 49-miljonilise elanikkonnaga paljurahvuseline ja -rassiline riik oleks vaieldamatult tõsine proovikivi ka kõige tublimale valitsusele. Seda võib pidada omamoodi imeks, et problemaatilise ajalootaagaga riik ei ole apartheidirežiimi kaotamise järel langenud täielikku kaosesse.
Olulist rolli on selles omistatud LAVi esimese mustanahalise presidendi Nelson Mandela propageeritud lepituspoliitikale, mille tulemusena suudeti ära hoida ka valge kogukonna jõukama osa lahkumine riigist, mis oleks omakorda võinud destabiliseerida riigi majandust, nagu juhtus Zimbabwes.
Riigi tollane stabiilsus lõi omakorda tagatise ka välisinvesteeringutele. Teatud mõttes jääbki riigi «süütuse aeg» ikooni staatusesse tõstetud Mandela võimuletuleku perioodi – toona tundus kõik veel võimalik olevat.
Karismaatilise ja populaarse poliitiku mõju riigi arengule ei saa alahinnata. Ometi on tagantjärele kostnud ka kriitikat, sealhulgas etteheiteid, et Mandela ajastu loodud meelepetteline kuvand vikerkaarerahvast varjas tegelikke probleeme musta ja valge kogukonna vahel.
Hilisemad presidendid Thabo Mbeki ja Jacob Zuma ei ole paraku suutnud rahva ega ka rahvusvahelise üldsuse hulgas nii suurt toetust võita kui Mandela. Samas on erudeeritud ja kogemustega poliitikut Thabo Mbekit peetud Mandelaga võrreldes isegi tegusamaks presidendiks.
Kontinendil leidis suurt kõlapinda tema propageeritud Aafrika renessansi idee, milles rõhutati Aafrika riikide võimekust lahendada probleeme arenenud riikide abita. Tagantjärele on aga sellesse idealistlikusse tulevikuvisiooni mõnes lääne ringkonnas suhtutud küll pigem kui populismi ja afrotsentrismi ilmingusse.
Praegu võimul oleva presidendi Jacob Zuma renomee ei ole just kõige parem. Viimastel aastatel on teda saatnud mitmed skandaalid, sealhulgas süüdistused korruptsioonis ja kohtuasi vägistamises.
Ka äriringkonnad ei usalda Zumat ja kardavad riigi majandusliku stabiilsuse pärast, sest oma intervjuudes on ta ennast kirjeldanud kui sotsialisti. Samas on Zuma rahustanud välisinvestoreid, et nende investeeringud on kaitstud. Kuigi ta ei ole riigis populaarne, on tal arvestatav toetuspind ametiühingute ja Lõuna-Aafrika kommunistliku partei näol.
Sõltumata parajasti võimul olevatest presidentidest, on nimekiri hädavajalikest muudatustest heidutav: suurem paindlikkus tööturul, maareform, erastamine, tohutu investeering haridusse ja väljaõppesse, võitlus kuritegevusega, tervishoiusüsteemi finantseerimise parandamine ehk teisisõnu – põhjalikud muudatused.
Mustanahalise elanikkonna töötus jääb riigis 30–40 protsendi vahele. 2014. aastaks on juhtiv partei Aafrika Rahvuskongress lubanud vähendada töötust poole võrra. Viimastel aastatel on aga töötus, vaesus ja varanduslik ebavõrdsus hoopis kasvanud.
Väga vajalik on siinkohal investeering haridusse ja väljaõppesse, sest apartheidi pärandina on mustanahalise elanikkonna haridustase liiga madal, et moodsas majanduses edukalt töötada.
Ütles ju üks apartheiditeooria põhiseisukohti, et bantusid ei tohi «tsiviliseerida» ja nad peaksid arenema oma «loomulikku teed» mööda. Nii anti 1950ndatel välja bantude haridust käsitlev seadus, mille kohaselt oli Lõuna-Aafrika mustanahalise elanikkonna kooliprogramm lihtsustatud, sest bantud kutseoskustega töö jaoks ei kõlvanud. Nüüd tuleb niisuguse hariduspoliitika kibedaid vilju maitsta.
Haridusprobleemid, vaesus ja krooniline tööpuudus on otseselt seotud riigis pead tõstva kuritegevusega. Viletsa haridusega noor põlvkond on üles kasvanud konfliktses apartheidi ühiskonnas, kus nad kogesid poliitilist vägivalda. LAV on praegu tuntud kui üks suurima kuritegevusega riikidest maailmas.
1994. aastast on rohkem kui 250 000 lõuna-aafriklast langenud mõrva ohvriks. Kusjuures LAV pole kuulus mitte ainult tavaliste kriminaalkuritegude poolest, vaid seal vohavad ka korruptsioon, riigivargus ning, arvestades riigi tehnoloogilist arengut, arvutihäkkerlusega seotud kuriteod.
Apartheid on jätnud masendava sotsiaalse pärandi linna lähipiirkondades asuvate skvotterite laagritena ning põllumajanduseks liiga tihedasti asustatud maapiirkondadena. Apartheidi ajast püsima jäänud suur varanduslik ebavõrdsus musta ja valge kogukonna vahel on paratamatult aluseks püsivatele konfliktidele ühiskonnas.
Teadaolevalt on maaküsimus Aafrikas paljude konfliktide põhjuseks, sealhulgas näiteks sellistes Aafrika riikides nagu Zimbabwe, Rwanda, Kenya. Lõuna-Aafrika Vabariigis on selle probleemi üheks lahenduseks peetud maareformi, mida valitsev Aafrika Rahvuskongress alates võimuletulekust on agaralt lubanud.
Nimelt jäi 1913. aasta maaseadusega Lõuna-Aafrika põliselanikele riigi territooriumist vaid 13 protsenti maad. Valge vähemus sai 87 protsenti. See oli tegelikult esimene seaduslik samm territoriaalse segregatsiooni poole.
Aafrika Rahvuskongress on oma poliitilises platvormis lubanud tõsiseid muudatusi: 30 protsenti valgele kogukonnale kuulunud maadest tuleb ümber jagada 2014. aastaks. Kuid 1994. aastast alates on maad ümber jagatud ainult nelja protsendi ulatuses.
Olulist rolli mängib siin ka valgete farmerite vastuseis, kes väidavad (ja ilmselt põhjendatult), et valitsuse pakutud hind loovutatud maade eest ei ole õiglane. Sellega on maade restitutsioon seiskunud.
Samuti kardetakse, et maareform võib viia Zimbabwe arenguteni, kus valge kogukonna maad otsustati sundvõõrandada ja lõpptulemusena olid valged sunnitud riigist lahkuma.
Tõepoolest, viimasel ajal on LAVis relvastatud kallaletungid farmidele sagenenud ja nendes on 1994. aastast alates hukkunud väga konservatiivsetel andmetel vähemalt tuhat valget farmerit koos pereliikmetega. Suurem osa farmide ründajatest on olnud 18–35-aastased mustanahalised aafriklased.
Üheks teravamaks probleemiks riigis on aids. Lõuna-Aafrika Vabariigis on ligikaudu 5,7 miljonit HIV-positiivset ja aidsihaiget. Nende negatiivsete näitajatega on Lõuna-Aafrika Vabariik praegu maailmas 4. kohal.
Siinkohal on tehtud etteheiteid just Mandela valitsusele, mis ei tegelenud piisavalt aidsi vältimisega. Viimased kümme aastat on Mandela pööranud sellele küsimusele suuremat tähelepanu ja osalenud aktiivselt nii aidsivastastes kampaaniates kui ka teavitustöös. Oma osa Mandela hoiakute muutumises on ilmselt ka isiklikel põhjustel – üks tema poegadest suri 2005. aastal aidsi.
Viimasel ajal on riigis tekkinud probleemid kapitali lahkumisega. Välisinvesteeringud on vähenenud just tööstuses, mis omakorda kasvatab töötust.
Investeeringuid on välisinvestorid teinud LAVi asemel millegipärast hoopiski sellistesse riskifaktoriga riikidesse nagu Kenya, Angola, Nigeeria. Samas sõltub Lõuna-Aafrika majanduslikust stabiilsusest kogu regioon, sest LAVi SKT moodustab 30 protsenti Sub-Sahara Aafrika omast.
Mõned aastad tagasi küsis üks ajakirjanik Mandela ajastut käsitlevas artiklis retooriliselt: «Mis juhtub revolutsiooniga, kui revolutsionäär lahkub lavalt?» Nelson Mandela on suurest poliitikast eemal olnud juba mõnda aega, on ometi spekuleeritud, mis saab riigist, kui legendaarne president lõplikult lahkub. Kas riik langeb kaosesse?
Selle aasta aprillis avaldas Lõuna-Aafrika rassisuhete instituut pressiteate, milles taunis Lõuna-Aafrika Vabariigi praeguse valitsuse korruptiivset, rassivaenu õhutavat ja antidemokraatlikku tegevust, mis ei tekita protesti mitte ainult vähemusse jäävas valges kogukonnas, vaid rahulolematust ka mustanahaliste lõuna-aafriklaste hulgas.
Sellest murelikust pöördumisest jäi kõlama mõte, et riigi arengus on palju probleeme, kuid neist kõige ohtlikum on ühiskonna polariseerumine. See on suurimaks probleemiks praegusele Aafrika Rahvuskongressi juhitud valitsusele ning ebaõnnestumist ei ole siin võimalik endale lubada.
Lõuna-Aafrika Vabariik
• Pindala 1,2 miljonit ruutkilomeetrit.
• Kolm pealinna: Pretorias on valitsus, Bloemfonteinis ülemkohus ja Kaplinnas parlament. Suurim linn on koos eeslinnadega Johannesburg, kus elab seitse miljonit inimest.
• Üle 95 protsendi rahvastikust elab riigi idaosas ja lõunarannikul. Lääneosa, välja arvatud Kaplinn, on hõredalt asustatud.
• Rahvaarv 49 miljonit, neist mustad 79,9 protsenti, valged 9,6 protsenti, segarassilised 8,9 protsenti, Aasia päritolu 2,5 protsenti. LAVis on 11 riigikeelt, põhilisteks peetakse inglise ja afrikaani keelt.
• Põlisrahvad – khoisanid – ei ole tänapäeval LAVis selgelt eristatavad. Mustanahalised kuuluvad nelja peamisse keelerühma, millest suurim on nguni keelerühm. Rohkem kui pooled valgetest lõuna-aafriklastest räägivad afrikaani keelt. Kirjaoskajaid on umbes 86 protsenti.
• Riik ja kirik on lahutatud. 80 protsenti rahvastikust on kristlased (metodistid, katoliiklased, anglikaanid ja Hollandi reformistid), moslemeid on 1,5 protsenti ja 15 protsenti on usutunnistuseta.
• Üks suurimaid tervisprobleeme on aids. 2005. aasta andmetel diagnoositi HIV 31 protsendil rasedatest. Umbes viiendik täiskasvanud elanikkonnast arvatakse olevat viirusekandjad.
• LAV on üks enim arenenud majandusega riike Aafrikas. Olulisimad kaubanduspartnerid on USA, Suurbritannia, Saksamaa, Jaapan ja Hiina. Peamised väljaveokaubad on kivisüsi, kuld, teemandid, plaatina, aga ka muud metallid ja mineraalid. Sisse veetaks masinaid ja varuosi, keemiakaupu, naftasaadusi, täppisaparaate. Veinitoodangult on LAV maailmas 8. kohal.
Ajaloost:
• LAV, toonase nimega LAU (Lõuna-Aafrika Unioon) loodi 1910. aastal, pärast Teist Inglise-Buuri sõda (1899-1902). Sõltumatus Suurbritanniast saadi 1931. aastal ning Teises maailmasõja osales LAU liitlaste poolel.
• 1948. aastal võimule tulnud Rahvuspartei seadis sisse apartheidi. Kunagi USA lõunaosariikides rakendatud seaduste eeskujul kehtestati rassieraldusrežiim, mis keelas mustanahalistel käia näiteks valgetega samas koolis ja söögikohas või isegi istuda samal pargipingil. Keelatud olid ka segaabielud.
• Diskrimineerimise ja vägivalla tõttu lahkus LAU Aasia ja Aafrika riikide survel 1961. aastal Rahvaste Ühendusest ja kuulutas end vabariigiks. 1962. aastal mõistis ÜRO LAVi rassipoliitika hukka ja tema suhtes kehtestati relvaembargo.
• 1964. aastal keelustati LAVis 1912. aastal loodud Aafrika Rahvuskongress ja selle juhile Nelson Mandelale mõisteti eluaegne vanglakaristus. Samal aastal keelati LAVi osalemine olümpiamängudel.
• 1970. aastatel karmistus rassipoliitika veelgi. 1976. aastal tulistati Johannesburgis meeleavaldusel mustanahalisi tudengeid, hukkus üle 600 inimese. LAV isoleeriti poliitiliselt, kuid lääneriigid hoidusid külma sõja tingimustes nii olulise liitlase suhtes täielikust majandusembargost. See võimaldas LAVil kujuneda oluliseks tööstusriigiks.
• 1983. aastal moodustati rõhumisvastane Ühendatud Demokraatlik Rinne, mis suutis võimsate streikide ja demonstratsioonidega survestada valitsust läbi viima pisireforme.
• 1984. aastal moodustati parlamendi kõrvale segavereliste ja indialaste esinduskoda, millel oli nõuandev õigus. 1980ndate teiseks pooleks oli riik jõudnud sise- ja välispoliitilisse ummikusse.
• 1990. aastal tühistas president Frederik Willem de Klerki valitsus 35 organisatsiooni tegevuskeelu, vabastas Nelson Mandela ja alustas läbirääkimisi Aafrika Rahvuskongressiga. Viimane omakorda lõpetas valitsusvastase võitluse. Siiski toimus hulk ohvriterohkeid kokkupõrkeid peamiselt suulusid esindava Inkatha Vabaduspartei toetajatega.
• 1992. aastal korraldati LAVi valge elanikkonna seas referendum, mis 69-protsendilise häälteenamusega kiitis heaks rasside põhiseadusliku võrdõiguslikkuse.
• 1994. aastal naasis LAV ÜROsse. Samal aastal toimusid üldised ja vabad valimised, mille võitis ülekaalukalt Aafrika Rahvuskongress ja presidendiks sai Nelson Mandela.
• 1995. aastal hakkas tegutsema tõe ja lepituse komisjon, mille ülesanne oli endiste poliitiliste vastaste lepitamine, aga ka inimõiguste rikkumises süüdi olevate inimeste, nii mustade kui valgete, väljaselgitamine. Komisjon lubas aga amnestia kõigile, kes ise tunnistavad, et neid õigusi apartheidi ajal rikkusid.
Allikad: Eesti Entsüklopeedia «Maailma maad» ja Wikipedia