Kui Eesti Vabariigi armees on asjad nii, nagu selles raamatus kirjas – ei mingit ilustamist ega hurraapatriotismi – siis... Siis on nagu kõikjal maailmas. Valdav osa kambast lohistab köit ehk vaatab, kuidas saaks aastakese võimalikult mugavalt ja energiasäästlikult kaelast veeretada, üksikud seevastu on täielikud tropid – kas siis tulevased sõjardid või lihtsalt käkikeeraja loomusega tüübid.
Näikse, et Tallinna sidepataljonis ja ilmselt ka teistes väeosades kehtib samasugune mentaliteet kui omal ajal Nõukogude armees – pole vahet, kas rügad või viilid, aeg tiksub ikka ühtviisi. Ja mida sa noortelt meestelt ikka ootad... Elukogemust pole, hormoonid möllavad, õlled veel joomata...
Samas oleks vale öelda, et armeeteenistus mööda külgi alla jookseb. Midagi annab selle aastaga ikka õppida. Kasvõi seda, kuidas sõltuvalt eesmärgist kollektiivis end maksma panna või ellu jääda, kuidas minimaalse jõupingutusega saada maksimaalne tulemus, kuidas teha tegemata ja kuidas käituda täielike sitapeadega, keda leidub kõikjal maailmas ning kes aina ette jäävad.
Küll aga jääb Vene armees käinule mõndagi mõistmatuks. Näiteks see, kuidas on võimalik, et Eesti kaitseväes kulub äratusest rivistuseni viis minutit. Viis minutit!
«Kiiremini, kiiremini,» karjus kellegi vali hääl. «Teil on rivvi jõudmiseks aega viis minutit! Kui selle ajaga ei jõua, hakkame harjutama!»
No ei pea sõdur trevooga korral enne rivvi jõudmist kohvi jooma, ajalehte lugema, end kergendamas käima ega hambaid pesema. Juhtub mõni naaber meile kallale tungima ja dessandi väeossa poetama, leiavad vaenlased Eesti sõduri kas potilt või viimaseid spordiuudiseid uurimas.
Nõukogude armees, tasub meenutada, tuli rivis olla 45 sekundiga – seda treeniti järjepidevalt – ning viis minutit pärast häire andmist pidi esimene auto juba väeosa väravast välja sõitma.
Üleüldse tundub Eesti kaitsevägi olevat lodev kamp. Probleem ei peitu armees, vaid ühiskonnas. Õigemini meestes, kui see sõna liiast ei ole.
Piilberg noogutas: «Muret tekitab ainult meeste füüsiline vorm. Kakskümmend kätekõverdust on lagi, pärast seda vajuvad pooled ära. Jalad on ka kõigil läbi, põlved on valusad ja teab mis veel. Arsti juurde nõuab igal hommikul kümme meest, kui mitte rohkem. Doktorid sõimavad mind, et ma piinan mehed ära. Mehed on nii vedelad, et ei jõua ennast üle kilomeetri edasi vedada, ilma et vahepeal puhkama peaks.»
Samas saab selgeks üks – pole vahet, millise riigi armee, ülemused, eriti üleajateenijad, on enamasti lurjused.
«Nad on kompleksides või sügavas identiteedikriisis vaevlevad vennikesed. Siin, sõjaväes, saavad nad ennast tõestada ja oma tahte maksma panna. Siin neid austatakse ja kardetakse. Siin on nad keegi. Mis sa arvad, et Maideli-sugune oleks tsiviilis keegi? Tema suhtumise ja käitumise juures vaid tühi koht, teda ei tehta märkamagi. Siin on tal aga võimu, sest ajateenijad peavad talle alluma. Aga sellised hullud on võimu juures ohtlikud.»
Nüüd sai südamelt. Aga jah, raamat on tore. Ei midagi sügavat ega liigintellektuaal-filosoofilist, vaid lihtne ja selge. Saab aimu, mis armees toimub ja milline on tänapäeva noore mehe olemus ja hingeelu.
Raamat
Mihkel Rammo
«Vait olla ja edasi teenida»
Varrak, 392 lk