«Medea» on küll vormilt kena, kuid ei küüni dramaatilise sügavuseni.
Naise saatus – tapja või ohver
17. märts 2014, 11:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Itaalia koreograaf Gianluca Schiavoni tunneb oma balletis «Medea» sügavalt kaasa naistele, nähes nimitegelases kõiki neid, «kes on langenud meeste pidamata lubaduste ohvriteks, on mahajäetud ja alandatud, liialt nõrgad enda eest seismiseks või liiga uhked end lööduks tunnistama».
See mõte näib pärale jõudvat, sest vaheajal tundis üks soome proua tungivat vajadust rääkida, kuidas see ballett puudutab temas naist, ning etenduse lõppedes tänas publik tegijaid püsti seistes.
Siiski jääb teose dramaatilisus eelkõige kujunduse, eriti lõpu valguse luua. Igor Stravinski ja Alfred Schnittke muusika mõjus pigem karge ja jahutava kui adrenaliini üles peksvana ning koreograafia rõhutab muusikast lähtudes pigem neoklassikaliselt sirgjooni ja loob mustreid, kui avab tegelaste iseloomu.
Seetõttu mõjus esimene vaatus veidi pikana ja pigem tantsumustreid joonistava kui tegevust avavana. Isegi Medeia ja Iasoni armupalang jäi meelde pigem kaunilt vormilise kui erootilise ja/või kirgliku duetina.
Küllap johtus teose vormilise külje domineerimine ka sellest, et rollides jäi puudu dramaatilisest sügavusest. Alena Škatula on imekaunis tantsija ning tema Medeia vormilisele küljele oleks patt midagi ette heita, kuid meeleheitel naise kättemaks jäi sisuliselt nägemata.
Medeia pole niivõrd kaunis, kuivõrd kirglik naine. Kirglik armastuses – jätab ta ju Iasoni pärast maha oma isa, usu ja kodumaa –, kirglik vihkamises – ei tapa ta ju kättemaksuks mitte ainult õnnetut rivaali, vaid ka oma lapsed. Medeia jõulisus, tume ja deemonlik pool (milleta lapsetapp pole võimalik) on Škatulale kaugeks jäänud.
Ka Jonathan Hanks Iasonina ei suutnud avada mehe ligitõmbavust. Siingi oli rolli väline vorm veatu, kuid ainult ülbusest ja tühisest enesekindlusest jääb sellise karakteri puhul väheseks – või kuidas muidu uskuda tema meeleheidet tapetud laste pärast.
Hanksi praegune Iason võiks ainult masendust tunda, et kaotas oma võimumängude võimalikud etturid, mingit õrnemat suhet lastega ei suutnud siit küll leida. Ka Medeia vallutamiseks peaks Iasonis olema midagi enamat kui vaid jõud ja kena keha.
Nii jäid tapjatest – Medeia on seda otseselt ja Iason kaudselt – hoopis enam kõlama ohvrid. Eve Andre-Tuga tantsitud Glauke, kelle isa kuldvillakut soovides Iasonile maha kupeldab, toob esile naise kui «asja» tragöödia. Muidugi allub ta isa tahtele – nii on teda kasvatatud –, kuid Iason heidutab teda ja kogu olukord on talle vastumeelne (millest mehed end häirida ei lase). Ja saatuse irooniana tapab Medeia esimesena just tema, mitte aga neid, kes tema olukorras süüdi on.
Veelgi enam jäi aga meelde teine ohver – Medeia ja Iasoni tütar, keda tantsib Tallinna balletikooli õpilane Uljana Žuravljova. Tema lühikeses, ereda komeedina sähvatanud soolos väljendus eredalt lapse vastuhakk uuele «emale» Glaukele, valu pere lagunemise ja maailma ülekohtu pärast. Esitaja oli noor, kuid valu vana; veetlev vorm teisenes ahastavaks karjatuseks.
See noore tantsija suureks tantsitud väike roll annab lootust, et tulevik ja edasised koosseisud kasvatavad «Medeast» efektse lõpuga liikumispeo asemele sügavaid elamusi pakkuva tantsudraama naiste saatusest.
«Medea»
Koreograaf-lavastaja Gianluca
Schiavoni. Dirigent Vello Pähn. Kunstnikud Maria Rossi Franchi ja Andrea Tocchio. Kostüümikunstnik Simona Morresi. Valguskunstnik Rasmus Rembel
Nimiosas Alena Škatula
Eesti Rahvusballeti esietendus
13. märtsil Estonia teatris