Liiga cool, et koolis käia

Sten Ojavee
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kris Lemsalu tööd ei soovi kedagi paika panna ega midagi iga hinna eest selgeks teha.
Kris Lemsalu tööd ei soovi kedagi paika panna ega midagi iga hinna eest selgeks teha. Foto: Paul Kuimet

Rahvusvaheliselt ühe tunnustatuima noore eesti kunstniku kojutulekunäitus.

Viimastel aastatel on olnud üsna aktuaalne, et kaasaegsele kunstile poogitakse külge silte nagu «arusaamatu», «töötab ainult tekstiga» jne.  Sellele, et kunst pole võimeline suhtlema, viitavad nii kriitikud, näitusekülastajad kui ka anonüümsed netikommentaatorid (kes suure tõenäosusega näitusel käinud polegi).

Müürilehes avaldati  möödunud aasta lõpus kunstnik Kärt Hammeri magistritöö pealkirjaga «Vahend, millega olla – kas kaastekst õigustab kunstiteost?», mille ühes lõigus viitab autor just eespool mainitud probleemile: kaasaja kunst kipub töötama ja eksisteerima ainult koos abistava tekstiga. Veel toob Hammer esile asjaolu, justkui suhtuks ühiskond tänapäeval samasuguste kriteeriumite järgi inimesesse, viidates kasutajakontole Facebookis kui nõudele, et sa üldse olemas oleksid.

Eluterve huumor

Irooniline on tõsiasi, et Kris Lemsalu puhul ei eksisteeri ei üht ega teist: tema näitust saatev kaastekst on sama mänglev ja kaasatöötav kui tõsiasi, et Lemsalul ei ole Facebookis kontot. Selle skeemi järgi ühiskonna jaoks Kris Lemsalu ei eksisteeri ja kaasaegse, teksti vajava kunsti jaoks ei ole olemas ka tema loomingut.

Samasugusele probleemile juhib tähelepanu ka Siim Preiman Sirbis avaldatud arvamuses «Kaasaegne kunst ei ole rahvale», kus noor kriitik nendib, et mitmed tema näitusekülastajatest sõbrad on omavahel rääkinud, kui keerulised on ikka näitused ja kuidas aknalaudadel lademetesse kuhjatud A4-formaadis «kunstiselgitused» sellele ainult kaasa aitavad. Paistab, et probleem on tõsine.

Nüüd teadaanne kõikidele selle probleemi tõsidust tunnetavatele näituselkäijatele ja mittekäijatele: Kris Lemsalu näitusega ei kaasne lademetes võõrsõnaderohkeid ega piinlikult detailseid saatetekste. Hoopis vastupidi. Lemsalu on olemas ning see on vägagi eluterve huumoriga laetud kaasaegne (kohalikku konteksti arvestades kohati isegi tuleviku-) kunst.

«Lord, Got To Keep On Groovin’» tähendab juba mõnda aega Viinis elava ja töötava Lemsalu mänguliselt fantastilist installatsiooni. Ühes kohati mulla ja kohati kunstmuruga kaetud nurgataguses seisab kollaseks värvitud lambavillaga kaetud rest, millele toetub tsementi täis valatud vann. Tsemendivannis ulbib mõni pesusvamm, jupp nööri ning raadiot hoidev torso. Raadioantenni küljes ripub verine rätik. Ka keha kattev kampsun ning raadio on värviga kaetud. Kõigele lisaks või kirsina tordil on kuju peale maandunud häguse veega täidetud akvaarium-planeet, milles on oma koha leidnud üks vettinud L&Mi koni ning mille põhjas vedeleb kaks viiekümnest eurosenti. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, kostab raadiost nostalgilist retro-fm-muusikat.

Värskendav tüüp

Lemsalu groteskselt kummastav fantaasiamaailm mõjub oma detailirohkusele vaatamata eluterve ja kaasahaaravana. Kunstnik pakub igale külastajale mängulist dialoogi ning avaralt ruumi teosega suhestumiseks. See intertekstuaalne hübriidmonstrum on oskuslikult lahendatud – peegeldades ühtaegu retrohõngulist nostalgiat, dadaistlikku ready-made-kunsti, mis eeldatavasti ei jäta külmaks ka kunstivõhikust publikut, ning isamaaline must muldki ei jää kasutamata. Olukorra muudavad veelgi iroonilisemaks plastikmuru ja metafoorselt revolutsiooni ideid kandev lipukäkerdis raadioantenni küljes.

Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen tegi eelmise aasta lõpus Lemsalust oma ühe numbri kaanestaari. Selle intervjuus räägib kunstnik endast kui autsaiderist. Mulle jääb mulje, et ta ajas natuke segamini, mis on autsaider ja mis on cool. Samas intervjuus kirjeldab ta ka, kuidas ta põhikooli ajal kostüüme õmbles, et alaealisena omaaegsetele kurikuulsatele Vibe-pidudele sisse saada. Selle juures mainib ta taas, et oli ka koolis täielik autsaider.

Jällegi leian, et Lemsalu puhul on tegemist lihtsalt vägagi  värskendava, laiahaardelise ja cool’i kunstnikutüübiga, kellest ei peegeldu soovi kedagi paika panna ega midagi iga hinna eest selgeks teha. Kris Lemsalu sümbolitest laetud, irooniline, mänglev ja metafoorirohke looming kõnetab oskuslikult väga laia publikut. Sellele viitab ka hiljutine edukas osalemine Miamis toimuval olulisel kunstimessil NADA Art Fair, kus tema teosed osteti ära juba esimese poole tunniga ning võitsid kollektsionääride ja kriitikute seas väga positiivse tähelepanu.

Tänaõhtune kunstisaade «Meie aja kunst» ETV 2s ongi sedakorda pühendatud just Kris Lemsalu loomingule. Selles kommenteerib Austria Belvedere galerii asedirektor Alfred Weidinger, et «Lord, Got to Keep on Groovin’» on kindlasti muuseumieksponaat, mitte galeriikunst. See on huvitav lähenemine, sest Eestis tundub olukord vastupidine, arvestades kasvõi alles hiljuti seoses Tartu kunstimuuseumiga üles kerkinud küsimusi kaasaegse kunsti ja muuseumi vahekordadest. Tervitatav on Tartu kunstimuuseumi positiivset ja läänelikku suunavõttu arvestades võimalus Lemsalu teoseid tulevikus ka Eesti muuseumiekspositsioonides näha. Kris Lemsalu, Tartu kunstimuuseumi, «Meie aja kunsti» ja Alfred Weidingeri peale mõeldes paistab, et eesti kunsti tulevik on helge.

Kris Lemsalu

«Lord, Got to Keep on Groovin’»

Temnikova & Kasela galeriis

7. veebruarist 29. märtsini

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles