TMW 2014: kirju muusikakaleidoskoop ja rohke publikuhuvi

Allinn tänab Sinilinnu publikut sooja vastuvõtu eest. Foto: Enid Udras

Tallinn Music Week 2014. Kirju muusikakaleidoskoop ja rohke publikuhuvi.

Risto Kozer, muusikasõber

[e-mail]

Ligi 200 artistiga TMWst on kujunenud rahvusvahelise muusika diplomaatianädal, mille esmaseks eesmärgiks on multikultuurse muusika kuulajani toomine. Kõige selle vahele on jõutud lisaks juurutada veel gastronoomilist aspekti, mis võimaldas pop-up-restoranide näol live-muusika vahele spetsiaalselt TMW tarbeks koostatud menüüsid degusteerida. Uue rubriigina oli ellu kutsutud ka «TMW jutud», kus oma ala professionaalid pajatasid suvetuuridest ja suurkontsertide korralduse telgitagustest. Mehed nende taga tegid tegusid juba Onu Bella kuldajastul ehk kuumadel 90ndatel, mille lahutamatuteks osadeks olid värvikad lood sularahast ja šašlõkist.

Mõeldes turistidele ja delegaatidele, oli programm selgelt üles ehitatud strateegilise Tallinna giidina, mis muusikasündmuste kaudu edukalt tutvustas kesklinna olulisemaid lokaale, klubisid ja baare. Seda kinnitas ka külastajate rohkus, keda üle linna täheldada võis. Aina laieneva žanrispektriga TMW-l leidsid endale sobiliku sündmuse ja koha nii räppar, punkar, hevimetalist, Eesti president kui ka klassikalise muusika austaja.

Alustame Sõpruse kino mugavast istumiskontsertide programmist, kus oli põhjust kohal olla eelkõige meie Argo Valsi ja prantslase Cyanni pärast. Kes ei mäletaks kunagist plaadifirma Ulmeplaadid proge-fusion kogumikku «Tallinn – psühhedeelne linn», mille uue generatsiooni esindajaks mõnes pehmemas mõttes Argo Vals on. Pikad improvisatsioonid toimisid sama autentselt kui omaaegsetel Lippajatel või artistil nimega Kes Suudaks Asendada Inimest?. Kes selle kogumikuga tuttav on, teab, millest jutt käib. Cyanni näol oli tegemist prantslastele vägagi omase melanhool-emotsionaalse klaverivirtuoosiga, kes analoogmasinatele ja sämplitele korralikult valu andis. Ühest küljest meenutas feminiinne Cyann kunagist prantslaste eurolaulikut Sébastien Tellier’d, teisest küljest jälle müraga täidetud kohutavat ilu, mille taustal esiridades nii mõnigi haigutas.

Väiksematest kohtadest avaldas muljet Pärnu mnt 6 paiknevas arhitektuuri- ja disainigaleriis saksa post-punki ansambli Ballet School reedene päevane live – nende karisma tõmbas isegi istuva ja einestava publiku tähelepanu. Jällegi, kui seda ansamblit näiteks Soundcloudist kuulata, tundub üsna mittemidagiütlev. Live’is aga töötas see trio kui kombinatsioon varajasest Madonnast, Cocteau Twinsist ja A Flock Of Seagullsist.

Reede õhtul sai muuhulgas külastatud keldreid, mis samuti ei jäänud TMWst puutumata. Woodstocki keldris asuv Rock­stars oli broneeritud ainult heavy-metal’i ansamblitele, lava jagasid soomlased, venelased, eestlased. Soomlaste Soulwoundi palja ülakehaga peamees ei pidanud paljuks publikut personaalse patsuga tänada, pärast mida asus kohatute naljadega lammutama kodumaine Thrashless. See pime, väike ja niiske kohaspetsiifiline elamus ei oleks olnud täielik ilma lavalt publikusse hüppamiseta ja väikese kontrollitud kismata. Seda kõike sai.

Kui teile aga sümpatiseerivad bändid nagu Kyuss, Led Zeppelin ja Black Sabbath, siis jätke meelde Tallinnast pärit Three Leg Dog, kelle live’ile tõenäoliselt terve TMW kavas võrdväärset vastast ei leidu. Kui siiski kedagi kõrvutada, on nendeks Elephants From Neptune ja räppar Tommy Cash, uue nimega Cash Tomi, kelle meetripikkuste juuksepikendustega seksikad lavatüdrukud ja arvutikonsoolidele üles ehitatud bad-ass biidid + lüürika «let’s do something deeb, let’s do something purp» varsti maailma vallutavad – isegi kui sellest tüdined, tahad veel.
-------------------------------------------------------

Janar Ala

[e-mail]

TMW ei ole ainult lõbu, et esined, see on ka töö, tarvis on avaldada muljet ja luua suhteid.

Muidugi avaldus selle vahekord festivali esinemispaikades erinevalt. Neljapäeval külastasin vaheldumisi Soome plaadifirma Stupido õhtut von Krahlis ja Eesti Popsi üritust Sõpruse kinos. Esimeses olid esinejatena kohal pigem vanamehed, kelle jaoks üritus oli arvatavasti pigem lõbu. Teiste hulgas astus baarilavale Soome bänd Hypnomen – keskealised mehed, kellest välimuse ja oleku järgi võiks isegi eeldada, et siit tuleb kõrtsisõbralikku muusikat.

Aga otseselt ei tulnud – Hypnomen mängis rahuliku ja elunäinud iseenesestmõistetavusega kõige cool’imat segu surfirokist, psühhedeelsest džässist ja Ennio Morricone giallo-filmimuusikast. Arvestades veel, et umbes poole publikust moodustasid samuti keskealised soomlased ja seda, et värvilised prožektorid suunasid saali valgusvihke, oli kogumulje selline, nagu oleks sattunud mõnesse Aki Kaurismäki filmi baaristseeni. Pärast Hypnomeni võttis üleval teatriruumis mängu üles J.M.K.E – Stupido esimene artist üldse.

Nad alustasid «Valge liblika suvega», ehkki rahvas vist ootas «Tere, perestroikat». Villu Tamme veel kurtis mitte kõige paremat esinemisvormi, aga lohutas inimesi sellega, et nii on tema puhul alati. Saali sisenes ka üks mu endine kolleeg, küsis minu käest, kas laval on J.M.K.E, ja saanud teada, et see on tõesti nii, et tegemist on selle sama legendiga, tegi telefoniga bändist pilti. Mulle tundus, et Stupido õhtul ei esinetud võimalikele publiku hulka infiltreerunud rahvusvahelise muusikatööstuse salapärastele hallides tolmumantlites agentidele, kes võiksid märgata.

Küll aga esines sellist hoiakut Eesti Popsi showcase’il. Kui Krahlist otsapidi Sõprusse jõudsin, musitseeris laval rohkearvuline vonKuusk, kelle

jazzrock viis mõtted kuhugi Tartu Muusikapäevade aegadesse. Sellist muusikat ikka jätkuvalt armastatakse teha, ja arvatavasti aegade lõpuni. Iseäranis oma viimase looga, kus tegi kaasa ka naisvokalist, viis vonKuusk kuulaja heas mõttes imeliku džäss­ulme radadele, millega andsid nad mõista, et tegu ei ole lihtsalt pilliosavate nostalgitsejate, vaid andekate retrofuturistidega. vonKuuse juhtkuju Kaarel Kuusk kõneles publikuga inglise keeles, justkui aimates kellegi vajaliku võõramaalase kohalolu, võib-olla isegi teades seda.

Neljapäev oli publiku mõttes veel suhteliselt rahulik, kuid reedel ja laupäeval oli rahvakeeli öeldes hullumaja, mis näitas, et publikuhuvi on massiivne. Reedene Raadio 2 üritus von Krahlis oli rahvast nii täis, et mul tõepoolest oli mure ühe silikoonrindadega proua pärast. Paljud olid tulnud üritusele ilmselt ka Vaiko Epliku ja Eliidi pärast, keda mul ei õnnestunudki näha, sest kõigil ei olnud võimalik saali mahtuda. Küll nägin neid, kelle pärast sinna samuti sai mindud – St. Cheatersburg ja Bad Ass Yuki. Bad Ass Yukil ilmub varsti plaat, mida väga ootan, ja St. Cheatersburgilt loodaks ka peagi plaati. Ka oli tarvis ära näha Sinilinnus esinenud dark-ambient-etno-doom-core-kamp Allinn, kellest olin kuulnud palju head ja kelle esinemine ei vedanud alt.

Nagu alguses mainisin, on TMW ka töö, ja tööst peab olema kasu. TMW on muusikaekspordi platvorm. Ürituse varasematel Skype’i preemia laureaatidel on ju maailmas võrdlemisi hästi läinud – 2011 Ewert and the Two Dragons, 2012 Talbot. Kuna popmuusika Arvo Pärti meil praegu ei ole, on mitmesuguseid väiksemaid edulugusid keeruline mõõta, suhteliste skaalade puhul mängib PR-sisend ja hype-kõrvasosistamine liiga olulist rolli.