Tuletornid paeluvad uhkete vaadetega

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hedda Peedi tuletorniraamat sündis autori kirest tuletornide ja fotograafia vastu.
Hedda Peedi tuletorniraamat sündis autori kirest tuletornide ja fotograafia vastu. Foto: Urmas Luik

Hedda Peet on kümmekond aastat huvitunud tuletornidest, maikuusl ilmus kirjastusel Koolibri tema raamat "Minu tuletornid".

Kogu perega lugemiseks sobiv raamat tutvustab 35 Eesti tuletorni üsna teistsugusel moel kui varem ilmunud sellealased teosed. Tuletornide juurde tehtud avastusretki on kirjeldatud minategelasest lapse vaatenurgast.

Teksti illustreerivad autori fotokollaažid, mis pakuvad detaile põnevatest treppidest, laternatest ja muust, alati on näidatud tuletorni välisvaade. Tornide asukohad on näha käsitsi joonistatud kaartidel.

Raamatu lõpus on ülevaatlik paarislehekülg kõikide tuletornide kohta, millest raamatus juttu on olnud. Esitatud on iga torni põhiandmed ja pilt üldvaatega, samuti suur Eesti saarte ja rannikuala kaart.

Hedda Peet on ametilt sisekujundaja. Tema huvi tuletornide vastu sai alguse hoopis uhketest kaugete maade tuletornidest. "See kiiks on mul kestnud kümmekond aastat, aga algul kiibitsesin väljamaa tuletornide ümber," meenutas Peet. "Tüüpiline, et algul otsib inimene ilusat kaugemalt ega märka seda, mis on otse tema kõrval. Tuletornid on omaette ehituskunsti vorm, mis seotud mere ja meremeestega, kultuurilooga. Internetis on tuletornihuvilisi palju: kes kogub fotosid, kes makette, oma fännide klubi on Facebookis. Ju neis siis midagi inspireerivat on."

Eesti tuletornide tuuri alustas Peet eelmise suve lõpus, viimane reis oli 18. jaanuaril.

Geograafiliselt algab retk Kihnust ning kulgeb üle Hiiu- ja Saaremaa, Põhja-Eesti ja Tallinna Narvani välja. Idapoolseim tuletorn on Narva, põhjatipus asub Vaindloo ja lõunapiiril Ruhnu. Töötavaid tuletorne on Eestis 60 ringis, neist osa paagid ja sadamate kaituled.

Kahjuks pole tuletorni Pärnus, on vaid tulepaake. Visuaalselt huvitavad on Pärnumaal Kihnu ja Sõmeri tuletorn. Palju kultuuriloolise väärtusega torne leidub Põhja-Eestis.

Keeruga trepid ja tigedad sokud

Raamatust leiab iga tuletorni välisvaate ja hulga fotosid torni sisemusest, samuti pilte kõigest toredast, mis retkel silma on jäänud: huvitavad taimed ja loodusvaated, koduloomad, merelinnud ja pildistaja enese paljad varbad. Eriti huvitavad autorit põnevad keerlevad trepid.

Mõnest fotost on kujundatud humoorikad inimnäolised või muul moel omapärased kollaažid, mis torne põhjalikult uurima kutsuvad.

"Valisin kirjandusliku, lapse vaatenurgast esitatud jutustamisviisi ning emotsionaalsemad pildid koduloolise käsitluse asemel," rääkis Peet raamatu ideest. "Põhiandmed on raamatu lõpus iga torni kohta olemas, aga tekstis leidub fakte ja ajalugu vähe. Meie väikeses Eestis on ilmunud juba kaks põhjalikku raamatut tuletornide kohta ning mina tahtsin keskenduda pigem sisevaadetele ja turisti huvitavatele asjadele. Nagu laps, kes ei mäleta reisist niivõrd fakte, vaid seda, mis ilm oli, mis lilled kasvasid tee ääres ja millist jäätist vanaema ostis."

Peedile meeldivad kõige rohkem just metallist tuletornid. Unustamatud muljed jättis naisele Tahkuna torn. "Lummavalt ilusad vaated," tunnistas autor. "Just seal tekkis tunne, kuidas ma selle raamatu teen. Tornist laskudes tuli vastu Saksa perekond, kes laulis, ja see heli ringlemine tornis oli imevahva."

Tormi kätte naine oma avastusretkedel ei jäänud ja isegi hilissügisel õnnestus nautida ilusaid ilmu. Ainsa vahejuhtumina puskis fotograafi Mohni saarel pahane sokk, kes matkaja taskutest külakosti ei leidnud.

Iludused aia taga

Järgmiseks kavatseb Peet minna avastama piiritaguseid tuletorne, palju huvitavat leidub Soomes, Rootsis ja Inglismaal.

Tornide pildistamisretkedel nägi autor omajagu vaeva, sest enamik Eesti tuletorne peale kolme Hiiumaa torni on huvilistele suletud, paljud suisa kõrge aiaga ümbritsetud. Teised tornid jälle asuvad nii kõrvalistel saartel, kuhu isegi paadiga on raske pääseda.

Ilmselt on paljudel kiirest elust väsinud linnainimestel "majakavahi unistus": võiks kas või peale maksta, kui saaks mõnda aega kusagil saarel omaette olla. Torniuurija avastas aga, et mõni saar on nii tilluke ja majakas seest nii kitsuke, et elada oleks seal üpris ebamugav.

Mõne tuletorni juures on siiski päris suur majapidamine abihoonetega, minevikus kohapeal töötanud majakavaht ei pidanud millestki puudust tundma.

Tuletornidel võiks olla arvestatav turismiväärtus. Samal ajal tunnistab Peet, et tuletornide turistidele avamine pole niisama lihtne: tuleb leida palgaline töötaja, kes huvilised sisse laseks, tagada ohutusnõuded kipakatel treppidel.

"Kindlasti seab oma piirid konstruktsioonide kandevõime," arvas Peet. "Kuidas tagada näiteks lastegrupi ohutus järsul ja hõreda piirdega trepil? Lisapiirded muudaksid omakorda torni ilmet. Samuti asuvad tuletornid väikesaartel tihti õrna ja unikaalse taimekooslusega aladel, mida turistid võiksid kahjustada."

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles