Arko Olesk: tabamatu tõde

Arko Olesk
, TLÜ/Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arko Olesk.
Arko Olesk. Foto: Mihkel Maripuu

Ajaloo esimene valedetektor olevat olnud ­eesel. Juba 2500 aasta eest kasutasid India preestrid varga paljastamiseks lihtsat nippi: kahtlusalustele öeldi, et telgis on võlueesel, kes pistab kisama, kui teda sikutab sabast ebaaus inimene. Ausa inimese tõmbe peale eesel aga vaikib. Mehed pidid ükshaaval käima pimedas telgis eeslit sabast sikutamas. Nende teadmata olid preestrid eesli jõhvid lambitahmaga kokku määrinud ning varas paljastati hiljem meeste käsi uurides: süüdlase käed olid puhtad, sest tema polnud julgenud saba puutuda.

Tänapäevaste polügraafide esivanem sündis 120 aasta eest, mil itaalia kriminoloog Cesare Lombroso – seesama, kes uskus, et kriminaalsus on kaasa sündinud ja väljendub muu hulgas kolju mõõtudes – hakkas mõõtma kahtlusaluste vererõhku ja südame löögisagedust.

Sellest hetkest leidis inimese igiomane usk, et valetajad reedavad end alati mingil moel, mehhanistliku väljenduse. Kui aparaadid ei eksi, nad on objektiivsed, miks ei võiks neist saada otsustajad süü või süütuse üle.

Nüüdsama, kui mõned tublid eestlased on taas demonstreerinud veendumust, et masinad seda tõepoolest suudavad, on paslik vaadata pisut sügavamale vale ja selle avastamise olemusse.

Inimesed on tõhusad nii petmises kui ka  enesepetmises. Väidetavalt kõlab võõraste vahel peetud kümneminutilises vestluses juba kolm valet. Muidugi, need on pisivaled, mida ei tihkakski valeks nimetada: pigem ilustamised, pehmendamised, mahavaikimised. Neil «valgetel valedel» on oluline sotsiaalne funktsioon: suhete reguleerijana või enese kuvandi hoidjana.

Sama osavad, nagu oleme ise tõde väänama, oleme enese arvates ka teiste valesid läbi nägema. Ta pilgutab silmi, vaatab mujale, hõõrub nina. Higistab, kokutab. Kas või vaevumärgatavalt, ent me tajume selle ära. Valetab, kurivaim!

Psühholoogide tõdemus selle kohta on hävitav. Me ülehindame tugevalt võimet valetajat läbi näha, turgutades loomupärast enesekindlust mõne eriti kohmetu vale tabamisega. Üldlevinud arvamused valetajat reetvate märkide kohta ei pea samuti vett. Teatud tõeteraga eriti algajate luiskajate puhul, seda küll, ent kindlasti mitte universaalsed.

Just neid universaalseid märke on ajast aega taga otsitud. Ja nende puudumine on ilmselt põhjus, miks sajaprotsendilist valedetektorit kunagi ei sünni. Vale ise ei ole mõõdetav, öeldu on valena defineeritav ainult suhtes ümbritsevaga, millel enamasti samuti puuduvad vahetult mõõdetavad omadused – lühikesed jaladki on pelgalt metafoorsed. Nii oleme vale püüdmise võrgud kudunud varrastega, mis kehastavad teatud eeldusi.

Rahvasuus valedetektoriks nimetatud polügraafi põhimõte rajaneb eeldusel, et valetamine tekitab inimeses emotsionaalset pinget. Pinge avaldub autonoomse närvisüsteemi kaudu muutustena füsioloogilistes näitajates: kiireneb pulss ja hingetõmbed, nahk tõmbub kergelt higiseks. Just neid mõõdavad inimese külge kinnitatud andurid ja panevad joone paberil ägedamalt vonklema, andes võimaluse tõlgendada seda valetamisena.

Mulle meenub juhtum enda ülikooliaegsest üürilisepõlvest. Elasin tavapärase Annelinna korteri elutoas, samal ajal kui teine, omaniku asju täis tuba oli tabalukuga kinni. Ühel päeval tuhiseb sisse korteriomanik ja näitab näpuga lukule... mis oli lahti. Tundsin, kuidas lähen näost punaseks (see juhtub minuga kergesti), ja kinnitasin ägedalt, et ei tea asjast midagi. Ei teadnudki, kuid ma ei oleks ilmselt ise ka ennast uskunud. Emotsionaalne pinge. Ent millest? Süüst või süüdistatud olemisest?

Desdemona ei suutnud Othellot oma truuduses veenda ja maksis selle eest eluga. Psühholoogid ongi selle ristinud Othello efektiks: kui aus inimene tunneb ärevust või närvilisust pelgusest, et teda ei usuta. Välja paistvat hirmu võidakse tõlgendada kui kartust vahele jääda või millegi varjamist ning umbusk kasvab, mis veelgi süvendab kahtlusaluse närvilisust.

USA teaduste akadeemia avaldas 2003. aastal põhjaliku hinnangu polügraafi kasutamise kohta, kus tõdeb: «Polügraafi mõõdetavad reaktsioonid ei peegelda ühtset alusprotsessi: polügraafi näitusid ja testitulemusi võib mõjutada hulk mitmesuguseid psühholoogilisi ja füsioloogilisi protsesse, mille seas on tahtlikult juhitavaid.»

Need, kellele see on oluline, on ammu selgeks õppinud vastumeetmed, kas siis võimalikke signaale teadlikult  maha surudes või tekitades signaali hägustavat müra. CIA endine juht Richard Helms kurtis 1978. aastal Kongressi ees, et valedest läbi põimitud ühiskonnas üles kasvanud idaeurooplased lollitavad valedetektorit vähimagi pingutuseta. Kes tunneb eeldusi, saab nendega manipuleerida. Ka varas sikutab eesli saba.

Neil põhjustel on testi teaduslik põhjendus nõrk ega ole aja jooksul paranenud, öeldakse analüüsis. Hinnangud selle täpsuse kohta on ülepaisutatud, kuid väga raske on täpselt hinnata, kui palju. Polügraafi abil vale tuvastamine on parem kui juhuslik arvamine, ent kaugel täiuslikkusest, võetakse analüüsis kokku.

Kasutades ühest teisest diskussioonist eestlastele tuttavaks saanud termineid: test ei ole valideeritud (ning kahtlane, kas üldse ongi teaduslikult valideeritav) ja usalduspiirid ei ole paika pandud.

Akadeemiat ajendas analüüsi koostama Ameerika ühiskonnas sügavalt juurdunud polügraafiusk. Lisaks politseijuurdlusele ning julgeolekuasutustele kasutati valedetektorit ka eraettevõtetes töötajate värbamisel. Ühegi riigi kohus ei arvesta polügraafi tulemusi usaldusväärse tõendina, kuid mitteametlikult, kas või demagoogilise aktina, on selle kasutamine ikka populaarne.

Õigupoolest, sõnastab akadeemia, tuleneb polügraafitesti peamine kasu asjaolust, et asjaga vähem kursis olijad usuvad selle eksimatusse toimimisse. Nii võib hirm testil vahele jääda hoida ära plaanitavaid kuritegusid või panna inimest üles tunnistama. Kuid polügraafi enda suutlikkusega sel tegelikku seost ei ole.

Aegade jooksul on pakutud veel paarkümmend eri füsioloogilist näitajat, mis võiksid olla kasulikud petja reetmisel, alates muutustest hääletoonis, pupillide liikumisest kuni näost eralduva soojuseni. Kehakeele asjatundjad oskavad rääkida reetlikest mustritest, kõneuurijad samuti. Kõigiga sama lugu: eksperdi jaoks mõõdukalt kasulikud, ent mitte täiuslikud tööriistad.

Isegi ligipääs sinna, kus vale sünnib, pole kätte juhatanud vaieldamatut tuvastamismeetodit. Ajus ei ole valetamise keskust, meile annab niidiotsi eeldus, et valetamine on kognitiivselt pingutavam tegevus kui tõerääkimine. Tuleb langetada otsus mitte rääkida tõtt, vale tuleb konstrueerida, infot töödelda. Funktsionaalsel magnetresonantspildil tuleb suurem aktiivsus esile. Ent taas ei pruugi nähtav signaal olla täie kindlusega seotud just valetamisega, ikka on võimalus, et näeme hoopis mingeid muid protsesse.

Eesti psühholoogid Talis Bachmann ja Inga Karton tegid mõne aasta eest elegantse katse. Ekraanil sõõre nägevad katsealused said valida, kas annavad sõõri värvi kohta nupule vajutades õige või vale vastuse. Kui magnetimpulssidega väsitati ajuosa, mis seostub nii valetamise kui ka enesekontrolli ja info töötlemisega, muutus katsealuste vastuste osakaal.

Parema poolkera osa väsides suurenes tõeste vastuste, vasaku poolkera puhul valede hulk. Küll vaid paari protsendi võrra, ent efekt oli siiski oluline. Kognitiivse pingutuse eeldus saab sellest tuge: kui kontrolliv parema poolkera ajuosa väsib, on raskem valetada.

Samal eeldusel põhineb meetod, mida kohtupsühholoogid hindavad vale paljastamisel kõige tõhusamaks: kahtlusalusel lastakse jutustada oma lugu tagurpidi. Arvestades, et usutava vale konstrueerimine ja ettekandmine pingutab aju niigi, lisab vajadus teha seda ajaliselt teistsuguses järjekorras veelgi koormust, sagenevad komistamised, kõrvalekaldumised, «mittemäletamised».

Kuid siin pole enam mängus mingeid seadmeid. Tegu on suhtlusega, mida juhib, jälgib ja mille üle otsustab inimene. Inimene on parim valedetektor, kui ta on varustatud põhjalike eelteadmistega, mitte usaldades ühtainsat märki, vaid pannes pildi kokku paljudest vihjetest. Seejuures teades, et faktide puududes on see – masinate abiga või ilma – lõpuks vaid vahend, mis võib kaasa aidata ainsale vale paljastamise viisile, mis ka tõendina arvesse läheb: inimese enese ülestunnistusele.

Ent panete tähele, kuidas kõik keerleb vaid süü avastamise ümber? Ja kaldub seejuures vältimatult sellise järelduse poole, et kui kõigil valetamise tuvastamise viisidel on augud, siis muudab see ilmvõimatuks süütuse tõestamise. Meil pole vahendit, ei inimlikku ega tehnoloogilist, mille abil öelda, kas meie ees seisab puhta südamega inimene või isik, kelle motivatsioon ja isikuomadused on piisavad, et veenda ülejäänud maailma uskuma nende konstrueeritud reaalsust. Vaadake Alex Gibney dokumentaalfilmi «Armstrongi vale».

Süütõendite puudumine ei tähenda süütust. Nii ei jää meil lõpuks muud üle kui uskuda, mida me tahame uskuda, või leida faktid. Vonklev joon paberil ei ole oluline.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles