iDeal kampaania

«235 esilinastust aastas on hullumeelne.»

Piinlik lugu: suuri vaatemänge armastava Wong Kar-Wai kung fu-eepos kogus Eesti kinolevis kõigest mõnisada vaatajat.

FOTO: Kaader filmist

Eesti leviturg pulbitseb alaarenenud kinovõrgule vaatamata üha energilisemalt.

Juba ammu ei jõua enam kinno, et seda kõike ära vaadata, rääkimata kirjutamisest. 235 uut filmi, mis mullu siinses levis rekordiliselt ringles – keskmiselt 4,5 esilinastust nädala kohta –, on tulemus, mille erakordsus tuleb kõige selgemini välja võrdluses nüüdisaegse tehnikaga varustatud kinode arvuga, milleks on… sic! 9.

Seda rallit on üha suurema kiirusega sõidetud 2010. aastast peale, kui kinno jõudis veel 175 uut filmi. Selle ajaga oleme nagu postist mööda kihutanud arenenud kinovõrguga Soomest, mille 156 kino näitasid mullu 203 uut filmi aastas. Kohe püüame aga kinni Rootsi, kus ekraanide hulk miljoni elaniku kohta on suurimaid Euroopas – 463 kino 816 ekraanile jõudis seal mullu 247 esilinastust.

Muide, kas te mäletate veel filme «CZ12 – Hiina sodiaak» ja «Bütsants»? Või «Jalgpallihuligaanid»? Ei mäleta, vähemalt enamik teist? Pole hullu: ka mina mitte.

Ometi tiirlesid need mullu siinses kinolevis: esimene Jackie Chani ja teine Neil Jordani oma, kolmas aga lihtsalt teemal, mis peaks paeluma ka kümneid tuhandeid eestlasi. Võta näpust.

Harvendust on vaja!

Staažikas filmilevitaja Timo Diener, kes juhib koos teise vana filmihundi Lauri Kaarega levifirmat Hea Film, peab 235 uut filmi aastas väikese Eesti kohta hullumeelseks. «See tähendab, et enamik sellest ei jõua kunagi suurema osa inimeste teadvusesse, need ei lähe lõpuks eriti kellelegi korda ja nad tulevad ja kaovad täiesti märkamatult.»

Ka statistika näikse seda kinnitavat. Näiteks jäi 2013. aastal tuhande vaataja piir ületamata koguni 26 välismaisel filmil, tuhande ja 2000 vaataja vahel oli selliseid veel 28. Sugugi mitte kõigi kohta ei saa öelda, et need oleksid mõttetud. Vastupidi, kahjuks.

Tšiili film «Ei» noppis tunnustust mitmelt nimekalt festivalilt ja kandideeris ka mitteingliskeelse filmi Oscarile – 347 vaatajat! Sergei Loznitsa Teise maailmasõja teemalist filmi «Udus» ei leidnud üles isegi mitte siinsed venelased – 431 vaatajat! Või kõige suurem arusaamatus: Wong Kar-Wai suurejooneline kung fu-film «Suurmeister» – 686 vaatajat!

Mis ikkagi juhtus?

Vahe tuleb iseäranis drastiliselt välja võrdluses Soomega, kus tuhande vaataja piir jäi ületamata vaid kuuel ja 2000 piir lisaks seitsmel filmil. Tõsi, Soomes on erinevalt meist olemas ka nüüdisaegne kinovõrk, mis tähendab seda, et ühest filmist ringleb korraga rohkem koopiaid ja neid on võimalik näidata kas või üle terve Soome. Isegi kõige väiksemate filmide puhul, olgu see siis väärt või lihtsalt film, ulatub nende arv kümmekonnani Eesti ühe, kahe või kolme vastu.

Näiteks 2012. aasta parim Euroopa film «Armastus» tuli Soomes välja koguni 20 koopiaga ja kogus lõpuks 34 656 vaatajat – Eesti mõistes lausa uskumatu tulemus! Meil vastavalt neli ja 5701, ka hea, aga ainult siinses mastaabis.

Diener ütleb otse välja, et Eesti-suuruses riigis tuleks esilinastuvate filmide nimekirja kõvasti harvendada, neid võiks olla koguni saja võrra vähem. «Ükskõik kui väike ka film ei ole ja ükskõik kui vähe ka ei ole panustatud selle väljatoomisse, võtavad need ikkagi ära tohutul hulgal niigi väheseid saale ja seansiaegu teistelt filmidelt, mis seda võib-olla rohkem vajaksid.»

Selleks peaksid tema sõnul aga levitajad, keda mullu oli kokku 15, iseäranis need, kes ostavad filme n-ö paketina Venemaa vahendusel – ühe hea kõrval saab ka kaks halba –, peeglisse vaatama ja olema kriitilisemad, mida välja lasta ja mida mitte.

«Kuna turg on suhteliselt ennustamatu, siis ei tea kunagi keegi, milline film võib edukaks osutuda, ja nii paisataksegi kõik ekraanile,» ütleb Diener ja lisab, et vahel võib olla tegu ka lihtsalt hooletu turusolkimisega, mida iseloomustab vähene reklaam või üldse selle puudumine.

«Lihtsalt visatakse film kinno ja loodetakse, et keegi ikka vaatama tuleb.»

Enamasti ei tule!

Teiselt poolt, kas ei vähene valikuvõimaluse piiramisega ka vaatajate hulk? Äkki on hoopis nii, nagu mõne Eesti väikelinna teatri puhul, kus publiku hulk ammendub kiiresti ja on vaja pidevalt välja tuua uusi lavastusi, et huvi teatri vastu üleval hoida?

Diener seda ei usu. «Pakun, et kinokülastuste arv ei väheneks üldse, kui filme tuleks kinodesse tunduvalt vähem, aga need oleksid hoolikamalt valitud, saaksid selle võrra kauem ekraanil olla ja jõuaksid seega ka rohkem vaatajaid koguda.»

Ainult et siis tuleks tema sõnul levitajatel ja kinodel ka nendega rohkem tööd teha, et vaatajate tähelepanu võita.

Vaataja pidu

Eestis tegutsev inglise filmiajakirjanik Laurence Boyce seevastu ei arva, et 235 filmi oleks Eesti kohta palju. «Turg reguleerib ennast ise. Keegi ju ei tooks neid välja, kui teaks, et vaatajaid ei ole. Pealegi kasvavad Eestis kassatulu ja kinoskäikude hulk pidevalt,» ütleb ta.

Tõsi, 2013. aastal olid need näitajad rekordilised 11,8 miljonit eurot ja 1,99 külastust inimese kohta (2012. aastal 1,96) ehk iga Eesti elanik käis laias laastus kinos kaks korda. Viimane on juba arvestatav ka Euroopa kontekstis, mille keskmine jäi mullu 1,6 kanti.

«Kui te tahate näha, kui palju on palju, minge Suurbritanniasse: seal tuleb nädalas välja kuni 16 filmi,» soovitab Boyce, mööndes küll, et kinovõrgu olukorda ja keskmist kinoskäikude arvu (2,6 elaniku kohta) ei saa Eestiga päriselt võrrelda. «See näitab lihtsalt, et mitte Eesti ei ole hulluks läinud.»

Forum Distributioni levitusjuht Siim Rohtla, kes esindab Universali ja Paramounti stuudiot, kuid hangib ka sõltumatuid filme, ütleb, et Eesti levitaja sissetulek pole just meeletu, kui ta ei too parasjagu Eestisse mõne Hollywoodi stuudio toodangut.

«Seega tuleb ellujäämiseks panustada filmide kvaliteeti, suurusesse või lihtsalt nende arvukusse. Kasutatakse erinevaid taktikaid, kuid kokkuvõttes suureneb ka turule toodavate filmide hulk. Ma ei kadesta kinode programmijuhte, kes seisavad aina keerulisemate valikute ees, mida võtta ja mida jätta.»

Ka Coca-Cola Plazat, Ekraani ja Astri kino pidava firma Forum Cinemas programmijuht Tõnis Lõhmus ütleb, et pakkumisi tuleb neile levitajatelt rohkem, kui nad näidata jõuavad ja tahavad.

Mullu lasid need kolm kino kokku ekraanile 204 levifilmi, ära langes või tagasi lükati ligemale 80. «Kui film on tehtud minimaalse eelarvega, puuduvad huvitav teema, tuntud näitlejad või hinnatud lavastaja ja stsenarist, siis enamasti see kavasse ei jõua. Selles peab olema midagi erilist,» ütleb ta.

Tema sõnul on konkurents levitajate vahel parandanud ka levisse pakutavate filmide kvaliteeti. «Aina rohkem jõuab ka suurte kinode igapäevarepertuaari filme, mis viis aastat tagasi oleks vaid festivalide pärusmaa olnud. See on vaataja pidu, mis praegu käib!»

Kõik pole siiski kuld, mis hiilgab. 80st Euroopa filmist, mille hulk tundub suur isegi Rootsiga võrdluses, on Vene omi paarkümmend, enamik kassateosed. Kõik ei hiilga sisukusega ka arvukuselt kolmanda Eesti kinolevi riigi Prantsusmaa puhul. USA suurt osakaalu (121 filmi, Soomes näiteks 104 ja Rootsis 112) võimendab veelgi Eesti enda filmide vähesus Põhjamaadega võrreldes (Eestis 22, Soomes 40 ja Rootsis 48).

Coeneid ja Jarmuschit polegi

Tuntud filmiblogija Joonas möönab küll filmivaliku paranemist aastate lõikes, kuid mainib, et kvantiteet on kasvanud jõudsamalt kui kvaliteet.

«Viimase osas on kasvuruum kosmiline, olgu tegu siis Euroopa või muu maailma filmi, dokumentalistika või žanrifilmiga. Või isegi sääraste meil varem alati linastunud autoritega nagu Jim Jarmusch ja vennad Coenid, kelle viimased teosed kurval kombel kinolevvi ei jõudnudki – samal ajal kui näiteks Audrey Tautou või Arnold Schwarzeneggeri surematu loominguga hoitakse meie publikut suure hoolega kursis.»

Riigiti on Eesti levipilt siiski üsna vaheldusrikas: 23 maad (peatootjana), Soomes näiteks 18 ja Rootsis 29, ühekülgne jälle filmiliigiti: alaesindatud on dokumentalistika. Tähelepanu väärib Põhjamaade kaalukas osa, nii Norrast kui Taanist on näiteks neli filmi.

Hea, et Must Käsi toob jätkuvalt sisse ka filmikultuuriliselt olulisi linateoseid. Kuigi, nagu ütleb julgetele filmidele keskendunud Sõpruse kino pidaja Indrek Kasela, on Euroopast üha raskem leida 10–12 head filmi, mis vääriksid ka siin väljatoomist. «Vahe tõeliste tipp­filmide ja Euroopa Liidu subsideeritud tellimusfilmide vahel aina suureneb,» tõdeb ta.

Häirivaid signaale tuleb veel, ka siit Eestist. Riigi toetus väärtfilmide levitamiseks üha väheneb. Peale Jim Jarmuschi «Armastajate igavese elu» ning Joel ja Ethan Coeni «Llewyn Davise ballaadi» ei jõua kinolevisse ka Alexander Payne’i «Nebraska» või Roman Polanski «Veenus karusnahas» – õigused on olemas, aga publiku huvi olevat liiga kasin. Hea, et PÖFF veel näitab. Ja siiski Euroopa Liidu kiituseks ka: 2013. aastal tuli nende toetusel Eestis välja 26 filmi, toetussumma ulatus kokku 118 000 euroni.

Lõpuks taas võrdlus Soomega: meie levipilt on mitmekülgsem ja ootamatum, Soome oma terviklikum, vähem juhuslik. Väiksemaid filme on küll vähem, kuid seda, et sõltumatu filmi suurkujud Jarmuschitest Payne’ideni jääksid esindamata, naljalt ei juhtu.

Ja veel. Helsingi arhiivikino Orion näitab juba tükk aega uusi olulisi filme, mis erinevatel põhjustel Soomes levisse ei jõua. Igas kuus nimetatakse üks n-ö kuu film, mida linastatakse korra nädalas kokku neljal korral ingliskeelsete subtiitritega. Väärib eeskuju! 

Kõigi mullu Eestis linastunud filmide edetabelit vaata EFSA kodulehelt!

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles