Pigem visionäär kui ametnik

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt-Matis Lill leiab, et helikeskkonna muutmisele võiks rohkem tähelepanu pöörata.
Märt-Matis Lill leiab, et helikeskkonna muutmisele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Foto: Tairo Lutter

Märt-Matis Lill: «Eesti muusika olulisust võiks rohkem tajuda!»

Helilooja Märt-Matis Lill valiti eelmisel nädalal Eesti Heliloojate Liidu uueks esimeheks. Kuna hiljutistel Eesti muusika päevadel toimus ka tema ulatusliku teose «Põhjanaela paine» esmaettekanne, mida esitasid kuulus saami joiguja Wimme ja Vanemuise sümfooniaorkester, siis on teemasid lausa mitu.

Kõigepealt palju õnne. Kas olete juba reaalselt ametis?

Jah, mõningaid asju teeb eelmine esimees Olav Ehala veel edasi, aga põhimõtteliselt olen ametis. Varem olin EHLi aseesimees, nii et muutus pole olnud midagi väga dramaatilist.

Ma eeldan, et tegu on administratiivse ametiga.

Administratiivseteks asjadeks on meil tegelikult vastavad inimesed. Oleneb muidugi, kuidas ametit näha – mina näen seda pigem visionääri ametina ja mul on mitmeid asju, mida esimesena tahaks üritada ellu viia.

Näiteks?

Eesti heliloomingut võiks olla rohkem kontserdikavades ja raadios, ja see on asi, mis ei puuduta ainult süvamuusikat. Eesti muusika olulisust võiks rohkem tajuda, kasvõi näiteks autorikaitse mõttes – mida rohkem mängitaks Eesti muusikat, seda rohkem raha jääks Eestisse, mis toetaks siinseid heliloojaid, bände, DJsid jne. Kunstnik ikkagi vajab tagasisidet, ta ei saa üksi tegutseda. See on üks asi, mille puhul ma üritan koostöös erinevate liitudega – rütmimuusikutega, džässmuusikutega, interp­reetidega – oma panuse anda.

Üks laiem teema on Eesti heliloomingu jõudmine välismaale. Eesti muusika arenduskeskus, mis selle tarbeks loodi, ei ole selles teemas võib-olla nii hästi käima läinud.

Samuti on mõte, ja see on muidugi päris suur tükk, aga meie helikeskkonna muutmisele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Paljudele on ilmselt tuttav olukord, kus poes või restoranis satub olema väga ebameeldiv helitaust. Mul on endal sellega olnud mõned väga ebameeldivad kogemused, kasvõi siinsamas Tallinnas vanalinnas asuval uisuväljakul – väikesed lapsed uisutavad ja selle taustaks on mingisugune väga vali ja robustne tümakas. Inimesed ilmselgelt ei teadvusta, et heli psühholoogiline ja füsioloogiline mõju on päris võimas. Aga selles osas ma usun pigem teavitustöösse, läbirääkimistesse, mitte mingisugustesse kaikameetoditesse.

Kas Eesti nüüdisaegseid heliloojaid ei mängita piisavalt?

Ega vanu ka eriti mitte. See kipub meil ikka toimuma rohkem lööktöö korras, mängitakse siis, kui on Eesti muusika päevade või Kappide päevade laadsed sündmused.

Miks see nii on?

Ilmselt mingisugusest inertsist. Kui räägime klassikalisest muusikast, siis mõeldakse, et Bach ja Beethoven on see, mis peab olema. Ma ise olen pikalt Soomes elanud ja seal on Soome muusika osakaal hästi orgaaniline, pidevalt on sümfooniaorkestrite kavas mõne Soome helilooja teos, samuti mängitakse palju uut muusikat. Uus muusika on meil eriti raskes seisus. Minu arust oleks normaalne, kui kontserdikavades oleks kaasaegne muusika loomulik nähtus, siis publik lõpuks ka harjuks sellega.

Ega pärast 20. sajandi murranguid vist nüüdismuusika eriti kuulajaid kontserdisaalidesse ei meelita? Võrdlemisi juhusliku sattumisega näiteks Karlheinz Stockhauseni esitusele vist läheks keeruliseks.

Stockhausen on tegelikult nüüdseks juba pigem klassiku staatuses, ta ei olegi enam see vahetu nüüdismuusika. Nüüdismuusika on muidugi sedavõrd suur ja lai valdkond, et sealt leiab nii täiesti  kõrvupaitavat muusikat kui ka radikaalseid kõlavälju – skaala on lai. Te mainisite Stockhausenit. Tal on samuti leebeid ja kuulatavaid lugusid, kus see lävi ei ole väga kõrge. Kunst on teatud mõttes nagu keel, mille sõnavara ja reegleid, ajalugu ja rõhuasetusi peab mingil määral tundma, et sellest aru saada. Kui meil aga seda esimest tasanditki ei anta, siis läheb keeruliseks. Kui räägime kaasaegsest kunstist või muusikast, siis see on midagi, millel on vahetu side praegusega. Selles mõttes on see midagi väga väärtuslikku, mis võiks just kõnetada.

Ameerika helilooja Elliott Carter  rääkis, et tema noorusaegadel 1920ndate Ameerikas ei tahtnud keegi vanemat muusikat kuulata, mingil hetkel aga käis nagu krõks ära ja kavadesse hakkasid tulema pigem vanemad asjad. Paljudes maades on sellega aga tegeletud ja jõuliselt uut muusikat kontserdikavadesse tagasi toodud ja see on lõpuks ka tulemusi andunud. Inimesed harjuvad ära, tulevad küll Beethoveni «Viiendat» kuulama, aga ei ehmata ka Stockhauseni peale ära. Halval juhul kannatavad lihtsalt ära, aga heal juhul hakkab ka midagi külge. Kui igav on, siis võib ju kasvõi muid mõtteid mõlgutada või midagi näksida. (Naerab.) Soomes elades nägin korduvalt, kuidas vanaprouad tulid pigem Beethovenit kuulama, vahepeal aga, kui uut muusikat mängiti ja neil igav hakkas, siis krõbistasid šokolaadi. Aga oli näha, et nad on sellega harjunud, ja lõpuks plaksutati ka uuemale muusikale mõnikord päris entusiastlikult.

Eks see on laiem hariduslik küsimus samuti. Eestis on uus muusika koolide õppekavades üsna nigelalt esindatud – vähemalt sellist tagasisidet olen ma kooliõpilastega suheldes saanud. Seega on see laiem problemaatika, millest kontserdikavad on üks osa.  Üks aspekt on siin aga veel: kuna uut muusikat mängitakse harva, siis ei pruugi ka esitused sageli võib-olla kõige paremad olla. Halvas esituses on uut muusikat sama tüütu kuulata kui halvas esituses Beethovenit – ega see ei ole nauditav. (Naerab.)

Nüüdismuusikaplaate ilmub Eestis ju vähe. Tänavu ilmunutest tulevad meelde vaid Helena Tulve ja Erkki-Sven Tüüri plaadid, mõlemad Saksa plaadifirma ECM märgi alt. Pole just väga palju.

Nii plaadistamine kui ka lindistamine on praegu tegelikult tõsine murekoht. Lindistamisega on lootus, et see natuke paraneb, sest uues koalitsioonilepingus oli selle kohta punkt. Aga ka plaadistamine on teema, millega peaks tegelema. Näiteks ekspordivalmiduse mõttes on plaat väga oluline osa. Tänapäeval ei ole plaadi tähtsus muidugi selline, mis ta oli 10–20 aastat tagasi, kuid mingis mõttes on siiski tegemist helilooja visiitkaardiga. Kultuuriministeeriumil oli üksvahe isegi eraldi fond, millega toetati plaatide väljaandmist, masu ajal see kadus ja tagasi pole tulnud. See on kitsaskoht. Ei piisa ainult sellest, et muusikat kuhugi viia ja seda näidata, olulisem on isegi, et see muusika oleks piisavalt heas kuues ja mõjuks atraktiivselt, huvitekitavalt jne, ja plaat võib selles osas olla täiesti keskses rollis.

Te olete õppinud ka filosoofiat. Kuivõrd filosoofiaõpingutest heliloojale kasu võib tulla?

Arvan, et igasugune mõttetegevus tuleb kasuks. Romantilisse müüti, kus helilooja kõnnib kusagil aasal ja kirjutab meloodiajuppe üles, pole ma kunagi uskunud. Helilooja peab ikka olema laia silmaringiga, mõtlev inimene, siis ta saab olla ka hea helilooja. Oskus näha asju laiemalt, oskus luua mingisugust metatasandit – see on asi, mida filosoofia võib anda. Tänapäeva helilooja on tihtipeale olukorras, kus ta soovib ise luua mõne mastaapse süsteemi või väga isikupärase  helimaastiku. Selleni jõudmine eeldab tugevalt korrastatud mõtlemist ja filosoofiakogemus kindlasti aitab seda teha.

Kas teie jaoks sellist asja ka eksisteerib nagu inspiratsioon?

Kindlasti.

Kumb on enne, kas mõte või inspiratsioon?

Minu arust neid ei saagi lahutada, need on samavõrra olulised. Arvo Pärt on  selles mõttes väga hea näide, tema hiline helikeel lähtub väga abstraktsetest struktuuridest, aga ei saaks kuidagi öelda, et seal puuduks inspiratsioonielement. See vastandus meenutab tegelikult filosoofias ette tulevat keha ja vaimu dualismi probleemi – neid küll vastandatakse, aga reaalses elus käivad need ju kogu aeg koos. Parimad tulemused muusikaajaloos on ikka tulnud mõistuse ja tunnete kooskõlas.

Kas teile meeldib termin «süvamuusika»?

Põhimõtteliselt meeldib. See annab muusikavaldkonna spetsiifikat üsna hästi edasi, kuna seal on sees sõna «sügav». Akadeemiline muusikaharidus ja klassikaline kompositsiooniõpetus tähendabki seda, et aastaid ja aastakümneid on nähtud vaeva ja aste-astmelt edasi liigutud, sest tulemused ei tule kiiresti. Selles mõttes on sügavuti minek väga väärtuslik. Kusjuures seda sügavuti minekut ei ole vaja žanriliselt piiritleda. Sügavuti võib minna nii akadeemilises muusikas, aga ka näiteks bändi tehes. Pink Floyd näiteks on minu jaoks selles mõttes süvamuusika. Aga ta ei ole muidugi akadeemiline süvamuusika.

Te olete ühiskondlikult väga aktiivne, mul on millegipärast tunne, et heliloojad tavaliselt sellised ei ole.

Mulle on see üldiselt kogu aeg omane olnud, kasvõi näiteks helilooja positsiooni tunnetamine ühiskonnas. Sattusin lugema üht uurimust, milles väideti, et poliitilisus või ühiskondlikkus on geneetiline. Minu puhul see ehk tõesti nii on, sest maast madalast kuulsin ma, kuidas hommikukohvi kõrvale ühiskondlikke teemasid arutati.

Ma üritasin mõelda, kes veel peale teie, ja ei tulnudki meelde.

Kindlasti ei ole ma nüüd ainuke näide. Aga võib-olla on klassikalistele muusikutele omane teatud eneseküllasus, kuna see on nii rikas maailm. Põhimõtteliselt võid sa elada kogu oma elu täisväärtuslikult ära ainult muusika keskel, nii et muusikast väljapoole jäävaga ei peagi end otseselt suhestama. Mul on olnud alati vajadus keelega seotud valdkondade järele, võib-olla on see üks põhjuseid, miks minu jaoks ei ole muusika ­ainuüksi olnud päris piisav. Kunagi ma isegi mõtlesingi minna muusikast üle filosoofiasse või kirjandusteadusesse. Olin siis 20ndate alguses ja nagu ikka sellisel ajal, eksistentsialistlikud mõtted, et mida eluga teha, ja muusikat olin juba nii kaua teinud. Aga see läks üle, muusika tõmbas kõvasti tagasi. Kui aga rääkida heliloojate ühiskondlikkusest, siis näiteks Pärt on pühendanud teoseid Hodorkovskile, Tormise mitmed teosed nõukogude ajal sisaldasid väga jõulist võimukriitikat, Erkki-Sven Tüür on teinud jõulisi avaldusi ja osalenud mõnes väga olulises protsessis – nagu näiteks Kultuuri Koja loomine jne. Selliseid asju on ikka ette tulnud. Võib-olla on isegi parem, et seda ei juhtu nii tihti, siis on selle mõju sellevõrra tugevam.

Viimastel sümfoonilistele suurvormidele keskendunud Eesti muusika päevadel toimus ka teie teose «Põhjanaela paine» esiettekanne. Kuidas ühe teose suure orkestriga kõlama saamisega on? On teil olnud oma heliloojakarjääris hetki, mil tundub, et teos läheb metsa?

Orkester on väga hierarhiline nähtus, mille tipus on dirigent, kes siis orkestri kõlama paneb. Aga kui asi juba tööprotsessis on, siis ideaalis võiks idee ennast ise kommunikeerida – esituse kvaliteedist sõltumata. Kui nüüd sellest metsaminemisest rääkida, siis «Põhjanaela painegagi» olin esimestes proovides ikka üsna suures masenduses. Esimesed proovid suure koosseisuga ongi tavaliselt üsna rasked.

See ongi kõige raskem hetk?

Jah, asjad on seal veel nii kohmakad ja kõlavad halvasti, liha on luudel veel vähe. Aga tuleb olla kannatlik. Päris läbikukkumist ma polegi kogenud, eks esitusi on ikka olnud erinevaid.

Te olete ka praegu üks üle Eesti liikuva Elamusaasta projekti initsiaatoreid, kus loomeinimesed käivad koolides oma elamustest rääkima. Kuidas sellega on läinud?

Meie idee seda asja välja töötades oli, et elamused on need, mis mõjutavad inimest eriti noores eas palju. Kui seda elamust jagada, siis võib see noorele inimesele avada ehk perspektiive, millele ta muidu ehk polekski mõelnud. Hiljuti, pärast seda, kui Hiiumaal oli üks filmiinimene kooli külastanud, kirjutati meile, et üks tütarlaps tahab nüüd sellest külastusest innustununa režissööriks saada. See oli kuidagi sügavalt muljetavaldav.
------------------------------------------------------------

Märt-Matis Lill (38)

•    Eesti Heliloojate Liidu liige alates 2000. aastast.

•    Pärnu nüüdismuusika päevade kunstiline juht 1999–2009 ja Eesti Arnold Schönbergi Ühingu esimees 2003–2011.

Teoseid:

•    ooper «Indiate avastamine», 2009

•    ilmalik müsteerium «Armastajad ja elupõletajad», 2011

•    sümfooniline suurvorm «Põhjanaela paine», 2014

•    kirjutanud muusikat arvukatele filmidele, tantsuetendustele, näitustele ja kunstiprojektidele

Märksõnad

Tagasi üles