Juhan Liivi testament Eestile
Täna möödub 150 aastat Liivi sünnist!

Alatskivil Liivi muuseumis avatav näitus kannab pealkirja «Oleksin ma luuletaja».

FOTO: Kristjan Teedema

«Kui mõnel rahval on ükski oma Liiv, kes seda kunsti valdab, siis ei ole see rahvas asjata elanud,» tõdeb Jüri Talvet oma monograafias «Juhan Liivi luule» (2012). Mida rohkem Liivi loed – ja sa võid teha seda igas eas –, ikka kiirgab temast küllastumatut tunde- ja vaimuenergiat, mille kohta vanakreeka filosoof Plotinos kasutas sõna «emanatsioon».

Juhan Liiv ongi meie ise, aga seejuures mitte kivistunud müüt, mitte ka «televisioonimast rabas, mäelseisja madalal nõmmel», milliseks muutumise eest on hoiatanud liivilikke luuletusi kirjutanud Paul-Eerik Rummo, vaid ta on «üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast».

Liivi luule on liikuv ja liigutav, nagu seda on iga sõnakujund, mis puudutab korraga nii hinge kui ka mõistust. Ta on hääl meie sügavaimast olemusest, küllap tõesti eestlaste eksistentsiaalsuse luulekujuline vorm. See on niisugune olemasoluteadvus, milles kestmise tahe tuletub lõpust kui kõikemurdvast, aga murdepunktini elatule tähendusi andvast piirist.  Rahutuse, olemasolu enda luuletaja – sellisena on teda näinud Talvet.

Mis on siis aga Juhan Liivi testament? See tema loomingust tõusev sõnum, mida oleme valmis käsitama säilitamisväärse ja kasvatatava pärandvarana?

Tammsaarel oli selleks truudus. 1939. aasta talve hakul, mil alanud sõda laieneb üle Euroopa, Eestis on Vene väed ning Venemaa ruttab kahmama endale Soomet, avaldab Tammsaare ajakirja Eesti Noorus detsembrinumbris lühikese mõtiskluse «Truudus». See jääbki Tammsaare viimaseks kirjutiseks.

«Kui tahame end tõelikult aidata,» lausub ta südamevaluga, «peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu.» Ja lisab, et «kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis».

Nüüd tuleb öelda, et seesama truudus on ka Juhan Liivi testament, kuulutatuna juba siis, kui Eesti riigi võimalus paistis alles silmapiiril, riigi, mille tulekut ta 19. sajandi lõpus luuletuses «Kas näitad?» oli prohvetlikult ennustanud.

Liivi luulest me otsesõnu truudusvannet ei leia. Nagu Tammsaare, nii ka Liiv ei ole pimesi,  ammugi kroonulik patrioot. Liivi puhul lähtub isamaavajadus ja -armastus eneses läbi elatud ja tunnetatud ajaloost.

Talvet on võrrelnud Liivi tema kaasaegse, hispaania-baski eksistentsialistliku kirjaniku Miguel de Unamuno käsitlusega «intra-ajaloost» – ajalugu, «mille kujundab iga indiviidi päevpäevane silmitsiseis armastuse ja surmaga –, nii et ideed, ideoloogia, praktiline mõistusetegevus ja muu, n-ö väline aktsioon muutuvad kõrvaliseks, teisejärguliseks».

Liivi truuduse sisuks on tingimatu armastusseos ja vastutuse võtmine. Muidugi on neid luuletusi, kus me seda Liivilt loeme, mitmeid. Alates luuletustest «Kui tume veel kauaks ka sinu maa», «Kas ma Eestit unes nägin?» ja lõpetades luuletustega «Ma lillesideme võtaks» või «Meel paremat ei kannata!».

Kuid tõepoolest, testamentliku jäägitusega kõlab see Liivi 1905. aastal kirjutatud luuletuses «Ta lendab mesipuu poole». Me tajume selles kujundis rahvast kui mesilassülemit tunglemas läbi sajandite, läbi ohtuderikka ja suuremas osas läbi nimeta ajaloo Eesti poole.

Kõik need kümned põlvkonnad, keda ühendas maa ning eri murretes või murrakutes kõneldav eesti keel, need, kes juba ammu sellesama maa huumuseks saanud või mujal põrmustunud, on jäädvustanud ometi meie hinges ühe lakkamatu igatsuse oma mesipuu järele. Aga sellel igatsusel on tähendus üksnes siis, kui sa ka vastutad selle maa eest – siin, praegu ja tulevikus.

Kui sinu isiklik saatus sulab üheks selle maa saatusega.

1999. aastast alates kõlab «Ta lendab mesipuu poole» Peep Sarapiku viisistatuna Eesti üldlaulupidudel, ka sellel suvel. Ükski lauljatest, aga ka lauluväljakul kaasalauljatest ei saa seda teha, ilma et ta hinges ei tunneks sügavaimat liigutust. Sada viiskümmend aastat pärast Liivi me teame, et nii kandub see edasi järgnevatessegi sajanditesse. Meie lend mesipuu poole.

Veel Juhan Liivi sünniaastapäeva üritusi

•    Raadioteater esietendab laupäeval kell 19.05 Vikerraadios Rein Põdra näidendi järgi seatud kaheosalist kuuldemängu «Kuningapuu», mille aluseks on Juhan Liivi elu ja tema külaskäigud Laiusele pastor Johan Kõpu juurde aastatel 1910–11. Peaosas Andres Raag. Raadiole seadis ja lavastas Tanel Lään.

•    Eesti Post annab välja margi «Juhan Liiv 150».

•    Arvo Kukumägi loeb Youtube’is Juhan Liivi juttu «Kohtutele ja erainimestele».

•    Seasaare näitemänguselts tõi välja kirjaniku elul ja loomingul põhineva lavastuse «Helin ja valu, mäng ja ilu».

•    Vikerraadios ja Klassikaraadios kõlab sel nädalal Liivi proosalooming.

•    Eesti rahvusmeeskoor esitas Liivile pühendatud kontserdikava.

Tagasi üles