Pilk naistemaailma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Näituse keskmes on Isoscelesi uus pesuvalik, mida on pildistatud kunstnikust modelli seljas.

FOTO: Paul Kuimet

Naistepesu on ajalooliselt ikka meeskunstnikke ahvatlenud, kuid nüüd on briti naiskunstnik Josephine Pryde (1967), kes elab ja töötab nii Londonis kui ka Berliinis, andnud oma fotodega sellele teise fookuse.

Pryde’i näitus «Knickers, Berlin» («Püksikud, Berliin») peegeldab moetööstuse fetišeerimist seoses naiste kehaliste ja psühholoogiliste probleemidega, mida mehed kõrvaltvaatajana alati ei taju ega mõista.

Väljapaneku puänt seisneb nimelt tunnustatud firmamärgis Isosceles.

Näituse keskmes olevat Iso­scelesi uut pesuvalikut on pildistatud kunstnikust modelli seljas Saksamaal, Läänemere-äärses Ahlbeckis.

Sarnase teemaga tegeles Pryde juba oma mõne aasta taguses fotoseerias «See ei ole minu keha». Me kõik soovime (ala)teadlikult olla ihatud ja ihaldatud objektid, kuid mõnikord me lihtsalt ei suuda oma psühholoogilist ja füüsilist olukorda tunnistada.

Pryde on avanud omamoodi Pandora laeka. Kunstiteadlane Linda Nochlin küsis juba 1971. aastal väljakutsuva ja nüüdseks feministlike kunstiteadlaste ringkondades kuluma hakanud küsimuse «Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?». 21. sajandil olukord nii hull enam ei ole, sest nn tsivilisatsioon on dinosauruste ajastust välja jõudnud. Ometi võitlus nähtamatute tuuleveskitega jätkub.

Nochlin lähenes probleemile kunstisotsioloogilise tekstiga, tema maailmavaate järgija Griselda Pollock aga kultuurisotsioloogiliselt, avaldades 11 aastat hiljem radikaalse kirjutise «Feministlikud kunstiajalood ja marksism». Sinnamaale me siis olemegi jõudnud!

Sellised kaubamärgid nagu Nike ja Adidas on nüüdseks muutunud populaarseks korraga nii naiste kui meeste seas. Võrdõiguslikkus võib jääda Eesti Vabariigi kontekstis ainult palgatasandile. Firmamärkide ohvrid oleme me paratamatult kõik, isegi kui seda endale ei tunnista. Tähtis on kvaliteet. Seda kõike üritab tõestada ka Pryde.

Loomulikult ei pea ma Pryde’i femme fatale’iks, ometi püüab ta oma pesuatraktsioonidega seksuaalselt meessugu ahvatleda.

Maailmavaateliselt võiks Pryde’i eelkäijateks pidada Barbara Krugerit ja Cindy Shermanit. Pryde kasutab sarnaseid massikommunikatsiooni ja reklaami vahendeid, uurides selle kaudu sugu ja identiteeti ning nende seost konsumerismiga, mis jõuab feministlike teooriate kaudu paratamatult materialistist ajaloolase Karl Marxi põhimõteteni.

Nii nagu Krugeri äratuntavaid loosungeid tuleks lugeda varjatud võtmes nagu «ma olen poes, järelikult olen olemas» ja «sinu keha on lahinguväli», peaks samasuguse allegooriana vaatlema ka Pryde’i pilte.
 

Josephine Pryde

«Knickers, Berlin»

Avatud Tallinnas Temnikova ja Kasela galeriis kuni 24. maini

Tagasi üles