Jaanus Samma on viimasel ajal võitnud siinses kunstilmas pea kõik, mis võita on andnud – eelmisel aastal võitis ta kaasaegse kunsti auhinna Köler Prize nii žürii kui ka publiku lemmikuna.
Vaade ajaloo sügavikust
16. mai 2014, 13:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni nädal tagasi otsustati, et just tema projekt «NSFW. Ajaloo sügavikust» on see, mis esindab Eestit järgmise aasta Veneetsia kunstibiennaalil. Selles arendab ta edasi ka Köleri võidutöö «Ooper «Esimees»» teemasid, mis tegeles nõukogudeaegsete geide eluolu uurimisega. Taustaks niipalju, et «Esimees» lähtus ühest eduka kolhoosiesimehe loost, kes homoseksuaalsuse eest vangi mõisteti ning kellest pärast seda sai üks Tartu gei-underground’i markantsemaid kujusid.
Oled ka tänavuse Köler Prize’i žüriis. Kuidas väljapanek tundub?
Jaa, mulle meeldis. Need Köleri näitused on üsna sarnased. Iga kunstnik teeb küll seda, mida ise tahab, aga see muster on sarnane ja seda on huvitav jälgida. Formaat on tore sel näitusel. Selliseid formaate pole meile kindlasti rohkem vaja, aga see annab hea pildi neile, kes pole kõigil näitustel pidevalt käinud.
Eelmise nädala lõpul pandi eelmisel Veneetsia biennaali Eestit esindanud Denes Farkasi ekspositsioon Kumus kinni. Sina vist käisid seda Veneetsias vaatamas?
Käisin. Mingis mõttes olen ma nüüd, jah, justkui sellises olukorras, kus ise Veneetsiasse sõitjana, teatava järjepidevuse kandjana pean varasemaga nagu paremini kursis olema. Denesi näitus vajas süvenemist. Mina ei olnud Veneetsias selle ekspositsiooni tavaline vaataja, vaid eestlasena võtsin selleks juba eos rohkem aega. Mõtlesingi seal, et kuidas suhestub asjaga selline tavaline biennaalikülastaja, kellel on seal juba totaalne kunsti üledoos ja kes need paviljonid lihtsalt läbi jookseb. Arvan, et Veneetsia on selline koht, kus sa tahad kiiresti laksu saada, kuna kõike on nii palju. Kui palju Denes selles osas vastu vaatajale tuli, on iseasi. Denesi tööks peab aega võtma.
Sinu projekt selle poolest on ehk isegi vastutulelikum, kuna sul on seal taga üks arvatavasti kõiki huvitav lugu. Lood huvitavad inimesi.
Lõpuks on ikkagi küsimus selles, kuidas töö on vormistatud. Iga idee on ju iseenesest huvitav. Kõigil projektidel, mis Veneetsiasse on valitud, on kandev lugu. Mõni on ehk haaratavam ja mõni vähem. Olen mõelnud, et minu projekti miinus ongi võib-olla, et see tundub suhteliselt kergesti haaratav, selline kollasemat laadi info. Loodan, et see ei lähe ikkagi ainult sellesse auku. Mind huvitab pigem see, mis on nende suhtedraamade taga, ja see nõuab samuti süvenemist. Mind ei huvita ainult selle esimehe lugu, vaid neid «esimehi» oli ju veel, mind huvitavad nende kõigi lood, süsteem nende taga. Aga kataloogi lugemine ei tule kunagi kahjuks. (Naerab.)
Kirjutad samal teemal EKAs praegu ka doktoritööd. Kui lihtne või keeruline see arhivaari töö on olnud, kuidas need lood sulle kätte on tulnud?
Üks asi on suuline ajalugu, intervjuud, mis ma olen teinud. See on emotsionaalselt raske, sest sa pead leidma inimesed ning nende usaldust mitte ära kasutama. Üldiselt on üks kontakt viinud teiseni, sest mingit nimekirja ju ei ole. (Naerab.) Kuna ma olen rääkinud vanemate inimestega, kes on oma homoseksuaalsust terve elu pidanud varjama, siis miks nad peaksid mulle tahtma sellest väga vabalt rääkida?
Arhiivide puhul on muidugi mingisugused nimekirjad olemas, kuid selle häda on, et nimekiri pole kuigi pikk ja enamik dokumentidest on rutiinse protseduuri korras hävitatud. Selle põhjal järelduste tegemine on keeruline – liigselt ei tohi üldistada, kuna iga juhtum on erinev. Seda paragrahv 118-t, mis homoseksuaalsust kriminaliseeris, väga palju ei kasutatudki, kasutati muid paragrahve, kuna neid juhtumeid oli ikkagi väga keeruline tõestada. Kohtuotsused on alles, kuid seda, kuidas otsusteni jõuti, pole. Leiab näiteks kohtuotsuseid, kus keegi on hoopis huligaansuse eest süüdi mõistetud, kuid me ei tea, kui palju seal on seda n-ö päris huligaansust ja kui palju hoopis muud.
Kuidas sulle tundub, kas Eesti ühiskond on ajas muutunud homofoobsemaks või mitte?
Pole põhjust arvata, et ühiskond tervikuna on muutunud homofoobsemaks, pigem vastupidi. Küll on aga äärmuslikumad vaated rohkem pead tõstnud. Kuid ma ei usu, et selle põhjal peaks üldistama. Pigem avastab üha rohkem inimesi, et nende sõbrad, pereliikmed räägivad neil teemadel avalikult, ning nad saavad aru, et tegemist ei ole millegagi, mis toimub kuskil naabri naabri juures. Kui sa tunned inimest, siis saad aru, et tegu on samasuguse inimesega nagu kõik teised, mitte mingisuguse tulnukaga. Hirm kujuneb vast teadmatuse ees. Sellepärast ongi oluline neist teemadest rääkida.
Venemaal on homofoobia peaaegu riiklikult heaks kiidetud, meil on hetkel palju kära kooseluseaduse ümber, teemad on õhus. Mis sa arvad, kui palju see aktuaalsus selles kaasa rääkis, et just sina Veneetsiasse sõidad?
Seda ma öelda ei oska, tahaks loota, et pigem saavad määravaks mingisugused kunstilised kvaliteedid. Samas, kuna Veneetsiasse tuleb mitu riiki, kus homoseksuaalsus on tänase päevani kuritegu, on hea selle teemaga sinna minna.
Sa oled «Esimehe» installatsiooniga ka Euroopas käinud. Kuidas tagasiside on olnud?
See lugu on inimesi huvitanud. Küllaltki palju leiab paralleele ka Lääne-Euroopast. Olen aru saanud, et pole ühtset lugu, kuidas jõuti näiteks kooseluseaduseni või abieluni. Iga riik on niivõrd erinevat rada sinna liikunud. Ameerika versioon on selline, kuidas 1960ndatel–70ndatel toimusid revolutsioonilised muutused, 80ndatel tuli aids jne. Euroopas sellist mudelit pole. Aga minu projekt ei ole ainult gei-lugu, see räägib vägivallast ja teistsugususest üldisemalt, ja selles osas on äratundmist paljudel. Muidugi rõhuga totalitaarsetel riigikordadel.
Sinu kuraatoriks on itaalia kuraator Eugenio Viola, kes eelmisel aastal kureeris EKKMis Mark Raidpere näitust ja oli ka Köler Prize’i žüriis. Kellelt tuli initsiatiiv?
Initsiatiiv tuli minult. Mõtlesin, et see töö võiks sinna sobida. Minu jaoks polnud see koht, kuhu igal võimalusel kandideerin, aga mõtlesin, et seekord võiks sobida. Kui mul praegu poleks sellist ideed olnud, siis oleksin oodanud järgmist korda, sest Veneetsia on ikka oluline. See on muidugi ka projekt, millel näen potentsiaali kasvada.
Jaanus Samma (31)
Hariduselt graafik, praegu õpib EKA kunsti ja disaini doktoriõppes
6. Tallinna rakenduskunsti triennaali Eesti Kunstnike Liidu auhind
( 2012)
Personaalnäitusi «Chairman. The Opera» Saksamaal Kielis (2013)
«AAFAGC» (koos Alo Paistikuga), (2011)
«Mare Vint. PARK. Jaanus Samma» (2010)
«Filter»(Artishoki aastanäituse raames)
«Sõda» (2008)
Kommentaar
Maria Arusoo,
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor, valiku teinud žürii liige
Jaanus Samma ja Eugenio Viola projekt «NSFW. Ajaloo sügavikust» on rahvusvahelises plaanis korraga silmapaistvalt visuaalne ja sisuliselt äärmiselt kõnekas näituseprojekt. Ühelt poolt illustreerib «NSFW» Eesti ajalugu ja hetkesituatsiooni, samas on selles võrdselt rahvusvahelist kõlapinda juba lähenemisviisi tõttu. Arvestades sellega, et projekt kasvab välja Samma doktoritööst, on kunstiteoste läbitöötatuse ja mõtestatuse aste väga kõrge.
Selle näituseprojekti puhul on oluline äärmiselt intelligentne, päevakohane ja mitmekülgne teemapüstitus, mis vaatab tagasi Nõukogude Eesti ühiskonnale tavalisest tunduvalt isiklikumas perspektiivis.
Lisaks sellele on Jaanus Samma kunst tuntud äärmise ruumitundlikkuse ja kontekstualiseerimisvõime poolest. Sammal on suurepärane võime käsitleda problemaatilisi teemasid traumavabalt, diskreetselt, ent vaimukalt, nii et see puudutab paljusid ja kutsub kaasa mõtlema.