Lionel Shriver kirjutab pakse raamatuid suurtest asjadest. Tema eelmine eesti keelde tõlgitud raamat oli «Me peame rääkima Kevinist», mis käsitles koolivägivalda, kitsamalt seda, kuidas kasvab üles inimene, kellest saab see, kes tõstab relvaga käe kaaslaste vastu.
Ta ise ütleb intervjuus teemade valiku kohta nõnda: «Teemade lai valik hoiab mind oma tööst ja muust maailmast huvitatuna. Ma kasutan raamatuid, et mõnel teemal juurde õppida. Viimasel aastal olen lugenud majandusest, mis on palju põnevam, kui ma arvanud oleksin.»
Kevinist kirjanik enam eriti rääkida ei taha, niivõrd palju kordi on teda peetud koolivägivalla eksperdiks, et ühel päeval oli see liig mis liig.
Shriveri viimane raamat on eelmisel aastal ilmunud «Suur vend» («Big Brother»), mis äsja ka eesti keeles välja tuli. See on lugu õest ja vennast ja ühiskonda haaranud kehakaalu kinnismõttest.
Lühidalt öeldes seisneb lugu selles, et ootamatult eduka äri omanikuks saanud Pandorale tuleb külla suur vend Edison, edukas džässmuusik, kes on nooremale õele alati olnud see, kellele alt üles vaadata. Viimasest kohtumisest on möödunud neli aastat ja vahepealse aja jooksul on suurest vennast tõepoolest suur vend saanud – ta kaalub nüüd peaaegu 200 kilo.
Nii läheb lahti lugu, kus suure ja väikese rollid on ootamatult vahetusse sattunud ja õde püüab viimse piirini teha kõik, et venda aidata.
Isiklik kokkupuude
Kirjanikul on selle teemaga ka isiklikud kokkupuuted, 2009. aastal suri tema enda vanem vend haiglase ülekaalulisuse tagajärjel. «See pole autobiograafiline romaan – tegelased, perekond ja süžee on kõik välja mõeldud –, aga ma ei tea, miks ma peaksin varjama, et see probleem on ka minu perekonda lähedalt puudutanud,» ütleb Shriver.
Ja ega ta ole seda kunagi varjanudki.
Kehakaalust on saanud teema, mis tekitab stressi juba väikestele lastele, täiskasvanutest rääkimata. Sellest räägitakse ja räägitakse ja räägitakse – ja ikka ei ole sest kunagi küllalt, ikka maadlevad inimesed sellega, et vastata enda ideaalsele ettekujutusele endast, või veel hullem – teiste ettekujutusele endast.
«Kui paksusest rääkimine – ja sellest lugemine, kirjutamine, dokumentaalfilmide tegemine ja vaatamine – probleemi lahendaks, oleks see ammu lahendatud. Ma ei ole pähe võtnud mõelda välja täiuslik lause, mis kõik lõpuks ometi kõhnaks teeks. «Suur vend» käsitleb rohkem seda, miks me üle sööme, ja arutleb, kas me ei tee mitte kaalust liiga suurt numbrit. Kaal tähendab meile liiga palju nii teiste kui enda puhul.»
Meedia pakub meile väga rangeid kujutluspilte, millised edukad inimesed välja näevad. Kas ülekaaluliste meeste ja naiste vahel on vahe?
«Enam mitte. Naisi hinnati aastaid kaalu alusel, samal ajal kui mehed võisid olla millised iganes ja neile tehti kõiksuguseid järeleandmisi. Aga tänapäeval, paraku, on mehed oma keha suhtes sama neurootilised kui naised. Kuigi mehed varjavad vastikust oma ümbermõõdu suhtes sooviga «vormi saada», leiavad küsitlused, et tavaliselt käivad mehed trenni tegemas, et alla võtta. Nii et selle asemel et naised aru pähe võtaksid, on mehed meiega meie väiklases hullumeelsuses ühinenud. See on masendav.»
Romaanis võtab Pandora venna eest vastutuse üle ja proovib tal aidata normaalkaalu tagasi saada. Seda tehes jätab ta aastaks maha omaenda perekonna ja riskib selle kaotusega. Kui tõelised on sellised perekondlikud suhted, mis lapsepõlvest alguse saavad? Kuidas need täiskasvanuellu kaasa tulevad?
«Mu romaan maadleb teemaga, mil määral me oma perekonnaliikmete eest vastutame,» ütleb Shriver. «Veidral kombel viib osa vastutuse enda kanda võtmine paratamatult selleni, et vastutatakse üha rohkem. Kui sugulastest lihtsalt eemalduda ja mõelda, et nende elu on nende teha, oled sa vaba. Kui püüad aidata, on peaaegu võimatu piiri tõmmata ja öelda, et olgu, ma tegin, mis suutsin, nüüd aitab. Vastutus töötab ainult ühes suunas: seda ei saa tagasi anda. Mind huvitavad eriti täiskasvanud õdede-vendade suhted, mis tunduvad erakordselt valivad. Lapsena ei ole midagi parata, tuleb ninapidi koos olla. Täiskasvanult saavad õed-vennad olla nii lähedased või kauged kui soovivad.»
Lootus jääb
Ülesöömine on sõltuvus nagu iga teine. Niisamuti võib sõltuvusse sattuda alasöömisest või nn tervislikust toitumisest. Ainult et toitumisega seotud kinnismõtete vastu on keerulisem võidelda.
«Suuremal osal inimestest on «sõltuvusse sattuv iseloom»,» arvab Shriver. «On täiesti normaalne, et kui inimene leiab midagi, mis talle meeldib, tahab ta seda aina rohkem. Minu elu koosneb kapatäiest pisikestest sõltuvustest. Pealegi, kas me kõik pole mitte toidust sõltuvuses? See ületoitumise kontrolli alla saamise nii raskeks teebki. Alkohoolikud ja heroiinisõltlased saavad puhta lehe keerata ja tarbimise lõpetada, aga söömisest ei saa loobuda. Tõtt-öelda on see, mida kaks peategelast romaanis valesti teevad. Nad loobuvad söögist, toitudes mitu kuud ainult proteiinijookidest. Aga säärane vedeldieet ei valmista neid tavaliseks eluks ette.»
Õde ja vend, Pandora ja Edison, saavad range dieedi abil mõlemad oma ülekaalust lahti. Nüüd ometi võib alata õnnelik elu, aga muidugi ei lähe kõik nii, nagu ideaalis ette võiks kujutada. Muidu ei oleks see Lionel Shriveri kirjutatud raamat. Lootus jääb.
Lionel Shriveriga on võimalik kohtuda laupäeval kell 16 Kirjanike Majas, kus temaga vestleb tõlkija Johanna Ross. Lisaks juhatab ta sisse samal päeval kell 20 kinos Sõprus algava filmi «Me peame rääkima Kevinist».
Lionel Shriver
«Suur vend»
Inglise keelest tõlkinud Johanna Ross
Sarjast «Moodne aeg»
Varrak 2014
Lionel Shriver
• 57-aastane ameerika kirjanik ja ajakirjanik, elab Londonis.
• 12 romaani autor, tuntuim neist «Me peame rääkima Kevinist», mis pälvis ka Orange Prize’i, mis antakse naisautori kirjutatud ingliskeelsele ja Inglismaal ilmunud romaanile.
• Ta on teinud kaastööd sellistele väljaannetele nagu The Wall Street Journal, Financial Times, The New York Times ja The Economist.