Nii ütleb Eri Klas. See tuleb tuttav ette. Ta on seda viimastel aastatel ikka ja jälle korranud. Sama mõte on kirjas ka Klasi suures intervjuuraamatus «Kultuuri suursaadik». «Kogu elu on kulgenud päevast päeva oma tõusude ja mõõnadega,» pihib ta seal ja ütleb olevat elult nii palju õppinud, et oskab iga saabuvat päeva võtta kui sünnipäeva. «Hommikul silmi avades tunnen, et käes on sünnipäev, sest iga hetk on kingitus.»
Istume Klasiga tema sünnipäevanädala esimesel päeval rahvuskultuuri fondi büroos Tallinnas Weizenbergi tänaval. Viimased kümmekond aastat olen fondi nõukogu liikmena Klasi käe all osalenud toetusstipendiumite jagamisel. Fond on üks tema orkestritest, õigusega rahva seas kutsutud ka kui Eri Klasi fond, selle allfondid on tema orkestri pillirühmad.
Olen tulnud kõnelema maestroga tema elu suurtest hetkedest. Aga õige pea selgub, et nende paljususest jutustamine lõpeks uue raamatuga. Kuid mis veelgi olulisem: Klasi tähthetked hargnevad ja põimuvad eelnevate ja järgnevatega, mistõttu temaga seotud sündmused, teda ümbritsevad inimesed, nende saatused moodustavad kireva kanga, mille valmimisel on Klas nii süstik, lõng kui ka muster.
Püsimatu kui elavhõbe
Seda kõige tähtsamat hetke, enda sündi ta ei mäleta. Maailma tulekut ei mäleta keegi. Klas ütleb küll, et tahaks sellest rääkida, aga siis ta veel ei osanud. Teab vaid seda, et oli õnnelike vanemate laps. Ja pikisilmi oodatud.
Kas Klasi päikesepoisi iseloom on sealtsamast pärit? Et ta on sündinud armastusest? Kui lapsed sünniksid maailma ainult armastusest, mitte kohustusest, tulevase tööjõu või pensionisammastena, ehk oleks siis ka maailmas rohkem päikest, arvab maestro.
Kuigi elu algas paljutõotavalt, paiskus see sõja tõttu rööbastelt. Klaverikunstnikust ema Anna evakueerus koos oma vanemate ja Eriga tagalasse, isa Eduard otsustas truu pojana jääda oma vanematele toeks. Peatselt nad arreteeriti, ja nagu hiljem on dokumentidest selgunud, lasti maha Tallinna vanglas.
Klasi tuleviku sepistamisel oli määrav roll emal. Lihtne see olla ei saanud, sest poisi ja hiljem noorukinagi oli ta püsimatu nagu elavhõbe. «Mind jätkus igale poole, kahekümne neljast tunnist ööpäevas jäi mulle väheks,» meenutab Klas.
See teine suur hetk või õieti müriaad hetki seostub Klasil Jaroslavli Eesti kunstiansambliga, milles Anna Klaski kontsertpianistina oma koha leidis. Klas mäletab sealt paljusid kunstnikke, näitlejaid, muusikuid.
Peale tema oli seal vaid üks eesti laps, Klasist viis aastat vanem Enn Põldroos. Elati ühes toas Debora Vaarandi ja Aino Bachiga. Vastastoas elas aga Georg Ots, Gustav Ernesaksa kõrval Eri Klasi teine isakuju. Koguni iidol. «Jah, loomulikult otsivad isatuks jäänud poisid endale vanemate meeste seast isakuju,» möönab Klas, «Georg Otsa püksirihmaga vedasin mängurongi, millega sõita tagasi Eestisse.»
Jaroslavlist võis alguse saada ka hiljem elukutseks saanud dirigendikirg. «Kui siis juba tunnustust pälvinud Ernesaks koori ette astus, hakkas laul kohe võimsamalt kõlama.»
Ometi seisis Klasil ees veel pikk, rahutu ja käänuline tee, enne kui ta ise orkestrite ette jõudis. «Polnud asju, millega ma hakkama ei saanud,» meenutab ta naerusui oma tormilist noorust. Lakkamatu janu uute elamuste järele. Kõigepealt kino ja spordiilm. Tarzani-filmid Tallinna mereklubis. Kord tahtmine saada jalgpalluriks, seejärel poksiharrastus.
Küllap sellest viimasest on jäänud ka Klasi omapärane kehahoid: pisut ette kallutatud turjakas õlavöö, nagu ka pea; silmades kelmika sädeluse kõrval ikka ka suur annus luuravat pilku.
«Ema nägi minuga hirmsat vaeva, et mind klaveri taha saada,» tunnistab Klas, «aga ühel suvel, kui Pärnus suvitasime ja läheduses suvitas David Oistrahh, kes võttis randa kaasa «patifoni» – tol ajal imeriistana mõjuva patareidega grammofoni, millelt kuulati Mahlerit –, siis ta ütles, et seda poissi ei tasu piinata ei viiuli ega klaveriga, pandagu ta õppima hoopis koorijuhtimist.»
Oistrahhi peabki Klas sellest hetkest alates oma muusikaliseks ristiisaks. Kui Klas juhatab Šostakovitši viiulikontserti, mille helilooja oli Oistrahhile pühendanud, siis meenub Klasile alati, kuidas viiuligeenius seda Pärnus harjutas.
Järvi ees, Klas järel
Tallinna muusikakoolis Arvo Ratassepa klassis õppides ja Gustav Ernesaksa käe all konservatooriumis jätkates jagus Klasil aega ja tahtmist seigelda kerge- ja džässmuusika vallaski. ERSOs 1959–1965 löökpillimängijana leiba teenides laulis ta Kalju Terasmaa, Arved Haugi ja Uno Loobiga kvartetis, mille vinüülsinglile salvestatud «Rohelistest niitudest» sai siinkirjutaja romantilise nooruse moto.
«Olin siis ikka kõige puhtamal kujul pillimees,» meenutab Klas oma kiindumust džässi ja Uno Naisssoo heliloomingusse. Naissoo oli ka üks tema õppejõududest. Valter Ojakäär on kirjutanud sellest, kuidas Eesti esimene džässorkester olevat sündinudki Klasi vanaisa hambaarstikabinetis.
ERSOs olid nii Neeme Järvi, Eri Klas kui ka Kalju Terasmaa löökpillide rühmas. «Sealt liikusime, kes ees, kes järel, orkestri etteotsa,» muheleb Klas ja tõdeb, et üks dirigendiks saamise eeldusi ongi rütmitaju; niisuguse rütmi tajumine, mida võib nimetada ka orkestri pulsiks.
Noil aegadel olevat ta aga kippunud perutama. Mis teha, kui temperament nii keevaline on. Emil Laansoo, kes tegi meeskvartetile seadeid, oli õige tihti hüüdnud: «Kuhu sa jooksed! Pea kinni!»
Järvi järel läks ka Klas end täiendama Leningradi konservatooriumi Nikolai Rabinovitši sümfooniadirigeerimise klassi. «See oli suure professori suur süda, mis meid kahte toetas ja kunstnikuks vormis,» jagab Klas tänumeeles tunnustust oma õpetajale.
Kui Järvist sai 1963. aastal ERSO ja Estonia teatri peadirigent, kutsus ta järgmisel aastal Klasi juhatama «West Side’i lugu». Nüüd oli Klaski dirigendipuldis. See oli murranguline üleminekuhetk, mida Klas iseloomustab talle omase krutskiga: «Mängisin ühe pulgaga trummi ja teisega juhatasin orkestrit.»
Kui Järvi, keda Klas on siiani imetlenud, 1979. aastal emigreerus, ei olnud Klasist järeleminejat, ehkki toonase Nõukogude Liidu «juudikanal» võimaldanuks talle seda veelgi sujuvamalt. Klasi kodu on kogu aeg olnud Eesti ja teine kodu Estonia teater.
Lendamine nõuab tiivasulgi
Mida peaks ta oma kõrghetkedeks muusikuna, kui on juhatanud sada viitkümmend orkestrit neljakümne viielt maalt, Islandist Austraaliani, Jaapanist USAni, sh Berliini ja Müncheni filharmoonikuid, Pariisi Ooperi orkestrit, Londoni BBC orkestrit, kõiki nimekaid USA orkestreid ida- ja läänerannikult?
Ta meenutab hoopis seda, et omal ajal, kui Nõukogude Liidus modernistidena põlu all olnud Rääts, Tamberg ja Pärt said heliloojatena tööd vaid filmimuusikat kirjutades, siis juhatas ta seda. «Olen juhatanud orkestreid rohkem kui sajas filmis,» ütleb Klas, lisades, et on uhke selle üle, et on saanud lähedalt jälgida nii Arvo Pärdi kui ka Alfred Schnittke kujunemisteed suureks heliloojaks.
Klas tunnistab, et nii mõnigi helilooja on temast puutumata jäänud. «Pole mõtet lendu tõusta, kui tiivasuled ei kanna,» põhjendab ta loobumist. Ja teos peab ka südamele koputama. Nagu näiteks Mahler, Klasi lemmikhelilooja, kelle 9. sümfoonia õnnestunud juhatamist sel kevadel ERSO ees peab ta üheks oma viimaste aegade tähetunniks.
Aga muidugi on tema, Eri Klaski, ainult inimene, mis tähendab, et miski inimlik pole talle võõras. Et ta ise on pidanud pettumusi läbi elama ja teistele pettumusi valmistanud. «Ma pole mingi semafor, mis töötab vaid kahel režiimil, lahti-kinni.»
Klasi elus on olnud kolm abielu. Ta on üles kasvatanud nii oma kui ka teistest abieludest sündinud lapsi. Meie usutluse ajal helistab Klasile tütar Diana. «Kus sa oled, miks sa ei vasta, olen sulle mitu korda helistanud,» kõlab isa nõudlik hääl. Segadus numbritega? Aga tähtis pole see, tähtis on hool, mida Klasil on jagunud nii oma lähedastele ja sõpradele kui ka orkestrantidele.
Estoniaski ütleb ta end olevat olnud peadirigendina ühtlasi pihiisa. Aastate eest, kui Klas vana-aasta õhtul eesti rahvaga läbi teleriekraani kõneles, tundus ta olevat nagu üks suur soojust kiirgav reheahi. Lohutaja ja julgustaja.
«Olen armastanud läbi armastuse,» tõdeb Klas. Armuda ja olla armunud ellu – see on tema usutunnistus.
Palju õnne, Maestro! Elagu Eri Klas!
Eri Klasi juubelinädala üritusi
• Vabaõhufestivali «Palmse mõisa muusika» teine päev ehk pühapäev on tervenisti pühendatud Eri Klasile. Mõisataguse suure tiigi keskele ehitatud laval leiab aset kaks kontserti: ooperigala kell 18 ja kergema muusikaga «Suveõhtu Eri Klasiga» kell 21. Juhatama on oodata ka maestrot ennast.
• Paavo Kangur ja kirjastus Kunst esitlevad laupäeval kell 16 Estonia talveaias raamatut «Eriline Eri Klas».
• Estonia teater pühendab Eri Klasile ooperi «Traviata» laupäevaõhtuse etenduse, mida maestro ise juhatab.
• ETV2 näitab pühapäeval teemaõhtut «Eri Klas 75».