Kuidas Eri Klas Kuubal paljaks varastati

Postimees avaldab Eri Klasi tänase 75. juubeli puhul peatüki Paavo Kanguri raamatust «Eriline Eri Klas».

Kõrvalepõige Kuubale ja Tokiosse

1970-ndad. Havanna. Eri istub kaldapealsel avenüül Del Puerto ja vaatab merd, ise randmekotiga mängides. Järsku rebitakse ta käest kott ja kostab eemalduvate sammude müdinat. Eri hüppab püsti ja vaatab tõtt viie kohaliku ambaaliga.

1970-ndatel avanevad Erile ka Goskontserti tööpakkumised. Kui ta saab esimest korda võimaluse sõita Kuubale, Havannasse dirigeerima, siis küsib ta kultuuriametnikult:

«Mida ma pean juhatama?»

«Miks see teid huvitab?»

«Teate, ma sõidan teispoole maakera võõra orkestri juurde. Oleks parem, kui ma teaksin.» «Kas see on tõesti nii tähtis?»

«Muidugi on!»

«No olgu, ma vaatan, Prokofjevit.»

«Kuid mida täpsemalt?»

«Jumal hoidku, mingit sümfooniat! Ei oska või?»

«Tal on neid sümfooniad mitmeid.»

«No seitsmendat.»

See on Goskontserti tase. Lennujaamas kohtab Eri Klas tuntud pianisti Aleksander Slobodjanikut. Nad jõuavad koos Havannasse ja neil on vastas kaks autot: Klasile must ja Slobodjanikule valge auto. Pianist hakkab virisema diskrimineerimise üle ja saavutab, et saab endale mustanahalise tõlgi, kui Erile antakse valge tõlk. Nad jõuavad hotelli. Slobodjanik peab minema kohe kontserti andma, Eri aga läheb basseini äärde päevitama ja ujuma. Öösel koputatakse Eri uksele. Ukse taga on kuulus vene pianist, aga purjus, käes liitrine pudel rummi ja džunglinuga matšeete.

«Mis juhtus?» küsib Eri. «Käisin kontserti andmas, aga klaverit ei olnud, see-eest rummi oli palju. Kuule, aita ära juua.» Selline on Eri esimene Kuuba-lugu.

Järgmisel reisil istub ta Havanna kaldapealsel ja äkki tõmmatakse temalt ära randmekott passi ja 5000 peesoga. Eri hüppab püsti ja tema ümber on viis profipoksija mõõtu kuubalast. Teha pole midagi. Ta seab sammud politseijaoskonda ja ootab järjekorras prostituutide ja kassiotsijate vahel, kuni lõpuks jõuab järjekord ka temani. Eri jagab seletusi ja saab paberi, et ta on paljaks varastatud. Tema mure on see, et raha on Goskontserti oma, 80 protsenti teenitust tuleb anda Goskontsertile. Kui ei anna, siis ootavad teda suured trahvid. Lõpuks kurdab ta oma kurba saatust kohalikule orkestrile. Keegi hea inimene leiab talle 5000 peesot öeldes, et kui talle sobib, siis saatku selle eest Nõukogude Liidust VEF-raadio. Eri läheb rõõmusõnumiga saatkonda ja ütleb, et sai raha ja probleem on lahenenud.

«Ei, teie probleemid alles algavad. Mõelge järele, kus see raha tuleb, ilmselt tahab CIA teid värvata.»

Eri üritab vastu vaielda ja küsib: «Kas te laenaksite mulle 30 rubla?»

«Miks?»

«Et ma saaksin Moskva lennujaamas takso võtta?»

«Ei!»

«Kas te laenaksite mulle 2 kopikat?»

«Miks?»

«Ma olen ju rahatu, aga mul on vaja lennujaamast helistada!»

«Ei!»

Kuuba-lugudele järgnevad uued sõidud ja lood: Jaapan, Prantsusmaa, Kreeka, Filipiinid. Eri õpib väga hästi tundma maailma ja veel paremini Moskva kultuurieliiti. Hiljem kasutab ta oma sidemeid «Estonia» lähetamiseks Stockholmi. Alati ei ole need mängud ja reisid väga lõbusad. Tokios astub Eri hotellitoa uksest sisse delegatsiooniga kaasas olev julgeolekutöötaja ja ütleb, et täna pole mõtet välja minna.

«Miks? Ilm on ilus!»

«Kas viskit on?»

Eri ulatab pudeli viskit, KGB-lane keerab korgi maha ja seletab, et balletitantsija, seejuures veel Maia Plissetskaja onupoeg koos oma toanaabriga on «ära hüpanud». Ja seda reisi esimesel päeval. Eril on taskus otsepilet Tokio-Kopenhaagen, kus tal on järgmine kontsert. See lennupilet läheb hapuks. Kogu seltskond saadetakse tagasi Moskvasse. Olukord on äärmiselt ebameeldiv ja Eri joob end tagasilennul täis. Lennujaamas on tal vastas Volga, mis viib ta kultuuriministeeriumisse nii-öelda väljasõidukomisjoni palge ette. Eri lendab siiski Kopenhaagenisse, kuid koos julgeolekutöötajaga. Igavlev julgeolekutöötaja veedab aega 8. märtsi demonstratsioonil, kus lesbilised daamid nõuavad õigust abielluda omasoolistega. Nüüd on Eri kord liigpüüdlikku KGB-last noomida.