Sadomasohhistlik enesepeegeldus metropolide satelliidil

Dan Mitchelli taies.

FOTO: Repro

Dokumentaalfilmis sloveenia kultusfilosoofist Slavoj Žižekist, kes on ühtlasi ka suur kunstirahva lemmik, selgub, et tema esikus tervitab külalisi Stalini portree. Filosoof selgitab ise asja nii: «See on lollidele, kes küsivad, miks sul Stalini pilt seinal on.»

Sisenedes Temnikova ja Kasela Lastekodu tänava galeriisse, näeme ka Stalini pilti, õigemini koguni kolme, iga pildi all meeleolu loomiseks vaas lillega. Sedakorda on tegemist hoopis kunstnik Dan Mitchelli autoportreega Stalinina.

Mitchell on Londonis elav ja töötav kunstnik, kelle töömeetodeid võib iseloomustada kui kontseptuaalset disainerkunsti. 1990ndatel vedas ta koos Temnikova ja Kasela galeriis mõni aeg tagasi Burberry mustrite teemalise näituse teinud Merlin Carpenteriga artist-space’i «Poster Studio», mis seadis endale ülesandeks Londoni nüüdiskunsti skeene kritiseerimise.

Et asi oleks terviklikum, tuleks selle näituse puhul ära mainida ka Temnikova ja Kasela kuraatori Aliina Astrova nimi. Astrova on õppinud Londonis asuvas mainekas St Martinsi kunstiülikoolis, kus ka eespool mainitud kunstnikud. Astrova kontaktide kaudu ja tema juhatusel ongi mitmed sarnase satsi kunstnikud pääsenud Tallinna näitust tegema ja tutvustama Londonis või laiemalt metropolides viljeletavat visuaalselt efektset, kuid semiootiliselt (arvatavasti) keerukat kunsti.

Lisaks eespool mainitutele on näitust teinud nende sõber Georgie Nettell pluss paralleelselt Mitchelli näitusega on restoranis Köök (mille üks omanikke on Indrek Kasela) avatud Mitchelli sõbra Mike Levitti näitus.

Mu jutt hargneb võrgustikuna, aga sel on omad põhjused. Mitchelli näitus hargneb samuti võrgustikuna ning viitab pidevalt millelegi muule. Visuaalses mõttes on näituse kõnekaim Londoni tänavaplakatitega mängiv seeria, milles lööva visuaaliga (eri ajastute Hollywoodi postrid, plaadikaaned jne) reeglina koos töötava lööva meelelahutusliku sõnumi (näiteks «Spiderman on kõige kiirem maja otsa ronija») asemele on sätitud hoopis destruktiivsem ja süsteemikriitilisem sõnum à la «kunstigaleriid on jobud ja vereimejad»).

Plakatid on efektsed, kuid üksi näitust välja ei kannaks. Töötama hakkab võrgustik. Saame aru, et Staliniga viidatakse turumajanduslike propagandasõnumite sarnasusele näiteks stalinliku sotsrealismiga. Hea küll, pole ka eriti uudne lähenemine. Võtame edasi, harutame võrgustikku edasi.

Temnikova ja Kasela galerii asub stalinistliku arhitektuuriga hoones. Tähendab, lisandub kohaspetsiifika. Me saame rääkida stallinnismist, ilma et keegi peaks arusaamatusest õlgu kehitama, et miks just selline nimi. Maja on, Stalin on, Tallinn on. Tähendused toodavad järjest tähendusi ja see väli näib olevat lõputu ning hüsteeriline.

Žižeki juurde tagasi pöördudes… Kui tema Stalini pilt pidi tekitama küsimuse, millele ei saagi vastata, siis Mitchelli Stalin kutsub esile järjest uusi küsimusi, kartes hüsteeriliselt, et äkki vaatajal ei teki enam küsimusi. Kunstnik ei luba vaataja tõlgendustel vaikselt settida ja tekkida, vaid viipab pidevalt uue ootava labürindi suunas, peljates justkui enda töö suhtelise mõttetuse ilmsikstulekut.

Dan Mitchell

«Stallinnism»

Avatud Tallinnas Temnikova ja

Kasela galeriis 1. juulini

    Tagasi üles