72 venekeelset last soovib sel suvel minna mõneks ajaks Eesti peredesse elama minna, et oma igapäevast eesti keele oskust praktiseerida. Neid vastu võtta soovivaid Eesti peresid on esialgu veel puudu.
Eesti pered võtavad suveks vene noored oma tiiva alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesed lapsed sõitsid oma suveperedesse juba reedel, sel ja järgmisel nädalal on keeleõppeperedesse mineku tippaeg, ütles projekti koordinaator Kristiine Vahtramäe. Mõned jäävad aga ootama suve lõppu, sest pole sobivat eesti peret endale veel leidnud.
Vene noorte tung sellesse programmi on suur ja kõiki soovijaid vastu võtta ei saadudki. Eesti peresid, kes vene lapsi vastu võtaksid, on olnud aga pisut raskem leida - tänaseks oli oma osalussoovist teatanud 51 kodu.
Vahtramäe oli kindel, et ükski vene laps suvisest keeleõppest ilma ei jää, sest mõni pere võtab endale suve jooksul ka rohkem lapsi ja sooviavaldusi laekub pidevalt juurde.
«Peres peavad kindlasti olema lapsed ja kogu pere peab sellega nõus olema,» tõi Vahtramäe välja peamise tingimuse. Tema sõnul tulevad projekti paljud pered seetõttu, et lapsed ise on aktiivselt endale uut mängukaaslast soovinud.
Kui lapsed on põhiliselt Ida-Virumaalt, mõned ka Tallinnast, Harjumaalt, siis kodud, mis neid vastu võtavad, üle Eesti. Oluline ongi saada laps oma kodukeskkonnast välja.
Peredel on projektiga liitumisel ka hirme. «Kõige rohkem küsitakse, mida lastele süüa anda,» rääkis Vahtramäe. Teismeliste vastuvõtmisel pabistatakse ka selle pärast, kuidas toimida, kui noor läheb külapeole ega tule ööseks tagasi. «Ehk küsimus, kuidas ennast kehtestada,» tõdes koordinaator.
«Samuti uuritakse, mida teha, kui tulija ei kontakteeru, kui ise vene keelt ei oska, või kui laps hakkab nutma ja tahab koju minna. Usun, et suurema osa selliseid hirme oleme maha võtnud,» rääkis ta. Nimelt rõhutas ta, et eesmärk on saada vene laps eesti keelt rääkima, mitte vastupidi.
Ka mõned lapsed esitasid nõutuks tegevaid tingimusi. Näiteks üks laps oli loetlenud ridade viisi toitusid, mida ta ei söö. «Ta ei söö kala, ei söö suppi, ei söö salatit, ei söö kartulit… see oli pikk nimekiri täiesti tavalistest toitudest, nii et meil tekkis tõesti küsimus, mida tema üldse sööb,» lausus Vahtramäe. Teine laps jälle oli tahtnud tingimata kodusse, kus talle antakse omaette tuba. Koordinaator püüab võimaluse korral selliseid peresid leida, kuid on ka ette tulnud, et nõudlikule lapsele tulebki ära öelda.
Tulemused sõltuvad lapsest endast
Narvalanna Natalia Lauri lapsed käisid eesti peres keelt õppimas 2000. aastate alguses, kui nad olid vanuses 13-15 aastat. Pereõppe tulemused sõltusid tema sõnul lapse enda üldisest võõrkeelte õppimise oskusest. «Poeg näiteks hakkas palju paremini rääkima pärast ühekordset külastust, tütar käis kaks korda suvel eesti peres, hakkas hästi kirjutama ja rääkima, aga jõuluks oli jälle kõik unustatud,» ütleb Natalia.
Praegu on Natalia lapsed suureks saanud ja nende suhtumine eesti keelde on ema hinnangul pragmaatilisemaks muutunud. «Tütar on valmis prantsuse või muu keele selgeks õppima, et välismaale tööle saada. Ütleb, et eesti keelt pole tal vaja, sest Eestis pole tööd,» selgitas Natalia.