Aili Künstler kirjutab värskes Sirbis sõna jõust.
Aili Künstler: oi, kui hästi mõjus! ehk Sõna jõu taga on inimene
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aili Künstler: Kuu aja eest kogesime laulupeol laulu väge. See puudutas seekord sadu tuhandeid. Luuletaja Mathura kirjutab kirjandusfestivali «Head read» mõttekust vaagides: «Kirjandus on elus asi ja tema elususe pant on sõna vägi – vägi, mille hääl valla päästab.»1 Sama festivali külaline John Banville on veendunud, et romaan ei käivitu enne, kui tegelased on õige nime saanud.2 Maarahvaski teadis, et laps on rahutu, kui talle on vale nimi pandud, ega rahune enne, kui õiget kuuleb. Ida meditsiinis peab seniajani iga organit eraldi kõnetama: igal elundil on oma hääl ja värv, ravijõudu kannavad häälikud.
Kaplinski on osutanud, et keelekorraldajate eesti keel on puine ja värvitu: sukapüksid on tõesti oma mündiga, sukkpüksid korrektne ja asine, kuigi, iga värv ei sobi tingimata igasse mustrisse. (Korraldataksegi ju tarbe- ja ametikeelt, kui palju seda kooliharidusest, kontoritest ja seadusloomest oma õue peale lasta, on iseasi.) Üheülbastaval kantseliidilgi on maitse – millegipärast halb. Nii mõnegi meelest pole sõnavõistlusest hullemat asja: elusa asemel sünnitatakse surnu, aja- ja eluloota sõna. Kõla ja esteetika kaalu tarvitas sõnameisterdaja Aavik, elu andis ta oma keeleuuendusele tõlkides – kohendas liha luudele.
Sellesama Banville’i intervjuu tõlkes oli köietantsija asemel kirjas köielkõndija: esimene on oma ajalooga sõna, teine esialgu värvitu uustõlge (inglise-eesti masintõlkesõnastik sellist muide vaid tunnebki).3 Üha sagedamini ei osata vanemat sõnavara enam tarvitada või kohaselt tarvitada. ERRi uudistest kuuleb alailma, et arutatakse eelnõud, head nõud pole keegi küll veel andnud – kui sõna sisu on meelest läinud, muutub ka tarvitus.
Rahvamuusika vanade salvestuste jõud tulevat nõtkusest – omapära vaheldamisest, mida kannab traditsioon, s.o ajalugu (selgroog peab ikka tugev olema). Mis siis annab sõnale jõu, kas ajalugu selle sees, taga ja ümber, häälikuline koosseis või ikkagi sisu ja tähendus?
Mikk Sarv: Paari aasta eest ilmus mu raamat «Sõna jõud»,4 kus sees mõtisklused meie keele sõnade sisust ning võimalikest tähendustest. Vastukaja raamatule on olnud hea, olen leidnud ka ise hulganisti uusi seoseid. Mu meelest ei saa sõna jõudu või jõuetust lahutada sõna ütlejast või kirjutajast ning tema vaimujõust. Jõulise ja vaimurikka inimese suust ning sulest sünnivad ka jõulised sõnad.
Kindlasti aitab vaimurikkuseni jõudmisele kaasa mõtlemine sõna ajaloo ning tähenduste üle. Oma osa on ka sõna häälikulisel koosseisul. Näiteks sõnal maa on sama häälikuline koosseis ja ka tähendus meist suhteliselt kauge hõimurahva manside keeles. Lähedase häälikulise koosseisu ja tähendusega maa-sõna võib leida veelgi kaugemates keeltes nagu algonkini indiaani keeles Põhja-Ameerikas ja draviidi keeltes Lõuna-Indias. Sõna maa võiks meie keeles olla vägagi jõuline, kuna meie sõnaperede hulgas on see arvukaim sõnamoodustaja koos sõnaga töö.5 Maa-sõna jõud tuleneb nii tema ajaloost kui ka häälikulisest koosseisust. Sõna võib aga kaotada oma jõu, kui kasutaja ei adu selle ajatut sügavust ning seoseid. Siis teisenevad näiteks maa-sõnast tuletatud sõnad maarahvas ja maakeel millekski teisejärguliseks ja tähtsusetuks, mis on vaid vastandus linnarahvale ning eesti kirjakeelele. Seega sõltub sõna jõud ka öeldu/kirjutatu kontekstist.
Peale selle on keeles laialt leviva sõna ja jõulise sõna sünniks oluline, et neid on vaja. Olen pakkunud välja väljendid nagu õuesõpe ingliskeelse outdoor learning vasteks ning elurikkus biological diversity vasteks. Mõlemad on kiiresti ja laialt keelekasutusse tulnud, kuna ilmselt on nende järele olnud terav vajadus. Siiski oli alguses mitmeidki vastuvaidlejaid, kes leidsid, et kumbki ei sobi kuidagi väljendama vastavat ingliskeelset mõistet. Ometigi on tarvidus omakeelsete mõistete järele olnud sedavõrd suur, et vaevalt leidub praegu kedagi, kes neid sõnu kuulnud või kasutanud ei ole. Mõni teine väljend, näiteks mõnus minek sustainable development’i vastena, on küll kasutusel, kuid mitte nii laialdaselt. Kunagi leidis Hiiumaa biosfääri kaitseala eestvedaja Ruuben Post, et parim vaste sellele sõnapaarile on inglise keelest tuletatud sõna sustenaablus. Ülo Vooglaiuga arutelus leidsime, et otsitav mõiste väljendab vähima jõukuluga parima tulemuse saavutamise teed. Sellist toimetamist nimetati vanasti sõnaga mõnu, siit ka vaste mõnus minek. Kahjuks pole see veel laiemalt kasutust leidnud, küll on tekkinud osaühing Mõnus Minek.
Jõudsalt ja jõuliselt on kasutusele võetud 2011. aasta Võrumaa kodanikuajakirjanduse mõttetalgutel «Teeme ära!» sündinud sõna õhinapõhine. Mõttetalgute tulemusena loodi Kodanikuajakirjanduse Selts ja uudisteportaal www.kylauudis.ee, mis toimibki õhinapõhiselt – kuni tegijatel vabatahtliku tegemise õhinat jagub.
Eeltoodud sõnades hakkab silma nende häälikuline koosseis: alliteratiivsed õuesõpe ja mõnus minek ning assonantne õhinapõhisus. Kunagine regivärsiline mõtlemine ja eneseväljendus soosis häälikuliselt jõuliste sõnade teket. Olulised ja jõulised mõisted leidsid oma kuju regivärsi alliteratsiooni- ja assonantsiprotsessi kaudu. Elanud ise süvitsi regilauluilmas, mõjutab see paratamatult ka minu sõnaloomet.
Jõuga sõnadel on lai kasutajaskond, parimal juhul on nad ka sügavate juurtega omas keeles. Sel põhjusel ei sulandu hästi meie keeleruumi sustenaablus, nii nagu on juurteta ka jätkusuutlik areng ja taristu. Uute ja jõuliste sõnade leidmine ning loomine eeldab head keeletaju, samuti lugupidamist esivanemate keelekasutusest.
Enne kirjaoskuse tulekut arendas igaüks oma keele väljendusrikkust kogu oma elu. Seetõttu on üheks mu lemmiklugemiseks jäänud «Tartumaa saja-aastaste jutud».6 Nende eakate inimese kõnesse on põimitud ohtralt kõnekäände, põnevaid sõnavorme, võrdlusi ja vanasõnu – jõulise ja kauni sõnakasutuse pärl.
Sõna väljendab ka suhtumist ning võib vahel kahjustada jõuliste uute sõnade leidmist ja kasutamist. Üks selline, mille halvustavat varjundit me peaaegu enam ei adu, on murre. Selle algne tähendus oli vigane keelekasutus. Näiteks võõramaalane, kes meie keelt hästi ei oska ning ajab segamini näiteks -ma ja -da-tegevusnime, murrab kõnelda meie keeles. Murtud keeleks võiks nimetada ka kantseliiti, ametlike dokumentide bürokraatlikku keelt. Tartumaa saja-aastaste juttude nimetamine murdetekstideks tundub aga tõeliselt ülekohtusena. Jah, meie kirjakeelest see keel küll erineb, kuid kindlasti on sujuv ning sõnarikas ja jõuline keelekasutus kõike muud kui vigane ja murtud keel. Kuidas seda siis õigem on nimetada? Mu meelest tuleb paikkondlikke keeli nimetada pigem maakeelteks ning sellegi raamatu alapealkiri võiks olla pigem «Valimik maakeelseid tekste». Nii ei peaks olema kasutuses mitte mulgi murre, vaid mulgi maakeel või siis ka lihtsalt mulgi keel, nii nagu ka võru maakeel, saare maakeel, põhjaranna maakeel ja nõnda edasi.
Hoidkem oma maakeelt au sees, et püsiks pind jõuliseks sõnakasutuseks!
1 Mathura, Kirjanduse lava ja eluruum. – Sirp 13. VI 2014, nr 23.
2 ETV2, kirjandusfestivali «Head read» sari, 3. saade 30. VI 2014.
3 Sõnade päritolu ja seoste kohta saab mh lugeda nt juunis ilmunud Udo Uibo raamatust «Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid» (Tänapäev, 2014).
4 Mikk Sarv, Sõna jõud. Toimetanud Jaakko Hallas. Pilgrim, 2012.
5 Silvi Vare, Eesti keele sõnapered. Eesti Keele Sihtasutus, 2012.
6 Tartumaa saja-aastaste jutud. Koostanud Hella Keem, 5. raamat sarjas «Valimik murdetekste». Emakeele Selts, 1995.
