Läänemaa pealinn, 1. ja 2. august. Haapsalus toimub aasta tippsündmus – Augustibluus.
Vanad ajad on jäädavalt möödas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu linn on autodest umbes. Õhk on kuum, aga nentigem, et muusikafestival ei äga kõrgrõhkkonna all. Augustibluusi publik on täis entusiasmi ja millegi suure ootust. Inimhulga kohapealt need ootused täituvad. Publikurekord vist. Lossi suur hoov on suvehõngulist rahvast täis. Sündmus toimib, kuigi on muutunud suuremaks kui ta tegelikult olema peaks.
Intiimne muusikanautlemine väikeses lossihoovis on muutunud masside liikumiseks mitte ainult piiskopilossi festivalialal, vaid kogu vanalinnas.
Üle kümneaastase augustibluusi kogemuse põhjal saab ütelda, et «vana» festivali tundmuse annavad ehk ainult raudteejaama kontserdid. Või ülesastumised siin-seal kohvikutes. Nendeski on nüüd mõnekümne kuulaja asemel mõnisada.
Huvitav oli mere ääres toimuv. Loodetavasti mitte festivaliga seotud, aga Haapsalu turunduse huvides rannapromenaadil kuursaali juures toimunud seagrillimise maailmameistrivõistlused jätsid veidi pentsiku mulje. Ega seal palju osalejaid peale Vene ja Ukraina võistkondade polnud. Kuigi nägin võistlusjärgset lihajagamist, jäigi saladuseks, kes võitis. Pärast kohalik leht kirjutas, et hollandlased.
Nüüd põhilise juurde. Haapsalu festivali publikuarv paisub kui pärmitainakook. Kas just muusikute kvaliteedi arvelt, on siiski küsitav. Suhteliselt rahulik bluus on jõudnud eestlase teadvusse kui suveõhtusse sobiv muusikastiil, jättes vist tähelepanuta, et ta nõuab muudest stiilidest enam pühendumist. Tänavuse artistide esindatuse kohta peab siiski ütlema, et kirge, mis käib bluusi juurde, jäi väheks.
Varasematel aastatel esinenud pea tundmatud mustad muusikud panid oma etteasteisse tundvalt enam emotsioone kui tänavuse aasta peaesinejad. Bluusimuusiku puhul ei loe ainult nimi. Nii jäi ka esimese päeva täht Coco Montoya oma virtuoossusest hoolimata veidi kuivaks. Enne neid esinenud Tanel Padari bluusbänd pakkus mulle isegi emotsionaalselt rohkem.
Teise päeva peaesineja, prantslaste Awek panustas enam ja nauditavamalt. Ehk tulenes see mulje eelnevalt esinenud Trixteri meesvokalistide puudujääkidest. Hea ja võimsa kõlapildi tõmbas see igal juhul alla.
Paljud esinejad nii pealaval kui mujal tegid oma lood päris korralikult ära, aga enamasti jäi see miski puudu. Jää või uskuma ühe varasema aasta esineja nalja, et valged muusikud ei suuda kunagi sukelduda bluusi täissügavusse.
Kõigest hoolimata oli lahe muusikasündmus. Jõudu tegijaile!