Vanemuise väike maja näeb välja kui loss

Elina Randoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suures saalis jäi alles seinu kattev käsitsi maalitud tapeet, seda värskendati pisut. Teatrijuht Toomas Peterson rääkis, et toolid said uue, seekord tumesinise katte ning oktoobris vahetatakse ka praegune punakas eesriie sinise vastu.
Suures saalis jäi alles seinu kattev käsitsi maalitud tapeet, seda värskendati pisut. Teatrijuht Toomas Peterson rääkis, et toolid said uue, seekord tumesinise katte ning oktoobris vahetatakse ka praegune punakas eesriie sinise vastu. Foto: Margus Ansu

Kolm aastat igasuvist tööd on nüüd loodetavasti lõppenud, möödunud reedel andis Riito Ehitus Vanemuise väikse maja teatrile üle ning täna on värskelt remonditud ja värvilõhnalise hoone pidulik avamine.

«Vanasti oli nii, et kui vaatad väljast, on nagu loss, tuled sisse ja on hoopis midagi muud,» rääkis teatrijuht Toomas Peterson. »Nüüd tuled sisse ja on ka loss.»

Viimase etapina tehti korda ja ehitati ümber just publikualad, n-ö köögipool ja fassaad said korda tehtud juba eelmistel aastatel. Üsna kogemata sattus remondi valmimine maja sajanda sünnipäeva aastale.

Rahvuslikud värvid

Maja vajas remonti ammu, viimaseks tõukeks sai aga see, kui päästeamet aastaid tagasi ähvardas tuleohutusnõuete ebapiisava täitmise tõttu maja kinni panna.

Riigi süsihappegaasikvootide müügist teenitud rahaga said 2012. aastal tehtud kõige suuremad tööd: majal vahetati katus, see soojustati, remonditi nii kütte- kui ventilatsioonisüsteem. Välja ehitati ka tuletõkkealad, et need vastaks päästeameti nõuetele.

Väikse Vanemuise kujunduse nii seest kui väljast tegi arhitekt Raul Vaiksoo koos poja Kristo Vaiksooga. Raul Vaiksoo rääkis, et lahendus tuli ise välja mõelda, sest lähtuda ei olnud õieti millestki: see maja ei ole kunagi välja näinud nii, nagu teda ehitades mõeldi.

Muinsuskaitse palus teha värviproovid ning need näitasid vaid nii palju, et kunagi on kogu hoone olnud võõbatud plassiks kollaseks, mis arhitektile kaugeltki ei sümpatiseerinud.

Seega võttis Vaiksoo lähtepunktiks aastatel 1914–1918 teatrihoonet ehitades silmas peetud juugendstiili ning lisas fassaadilt näha olevale valgele ja mustale sinise, nii et üldmulje koridorides liikudes on väga rahvuslik.

«Ma mõtlesin pikalt kasutada ka karmiinpunast, aga loobusin, sest õiget punast on väga raske kätte saada,» rääkis Vaiksoo silmas pidades, et valmis hoones võivad punase toonid sageli olla kaugel sellest, mida esialgu mõeldud.

Üks suurem muutus publikualadel on ringi ehitatud koridorid. «Kui ma seda maja vaatamas käisin, siis hakkasin kohe mõtlema, kuidas sinna valgust sisse saaks,» ütles Raul Vaiksoo.

Lahenduseks oli kaarjate koridoriseinte lõhkumine, nende taga olid kitsad kasutuseta käigud ja suurte akendega välisseinad. Nüüd paistab päevavalgus neist prantsuse rõdudega kaunistatud akendest otse koridori ja ka ruumi on pisut enam.

Peterson ei olnud maja näidates sellesuvise ehitaja kiitmisega kitsi. Kui tihtipeale kipub töö ikka pikale venima, siis sel korral oli kõik õigeks ajaks valmis, nii et üleandmise päevaks olid jäänud veel vaid pisikesed askeldused.

Varsti saab ise näha

Proovid on remondist segamatult käinud nii proovisaalis kui laval ning publik pääseb maja vaatama juba septembrist. Kõigepealt antakse see nädalaks 1. septembril algava Draama festivali käsutusse, 14. septembril näeb seal viimast korda balletti «Casanova» ning 19. septembril esietendub Andres Noormetsa lavastatud «Deemonid».

Väikses majas on suured tööd nüüd möödas, kuid uued projektid on juba ootamas. Olemas on raha, et välja vahetada suure maja lavatehnika, ning praegu käib selle projekteerimine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles