«Klass» käib varjuna Ilmar Raagi kannul

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmar Raag (vasakul) ja  operaator Tuomo Hutri filmi «Ma ei tule tagasi» võtetel.
Ilmar Raag (vasakul) ja operaator Tuomo Hutri filmi «Ma ei tule tagasi» võtetel. Foto: Ruskino

Koolivägivalda kujutav eesti film levis Venemaal nagu kulutuli.

Ilmar Raag ehitab Venemaal üles korralikku karjääri. Pakkumisi filmi teha tuleb üksteise järel. Ajad on aga keerulised. Ukrainas käib sõda. Venemaa vastu rakendatakse igasuguseid sanktsioone.

Vastaseks saavad olla konkreetsed ideed ja hoiakud, mitte rahvus, tuletab Raag sellega seoses meile meelde.

Reedest on siinsetel kinoekraanidel tema viimane, Venemaal – ja mitte ainult seal, ositi ka Valgevenes ja Kasahstanis – valminud mängufilm «Ma ei tule tagasi».

Indrek Hargla ütleb, et eestlane ei peaks Venemaaga mingisuguseid asju ajama. Priit Pullerits kutsub üles Vene sporti boikottima. Steven Seagali bluusikontsert Haapsalus jäi ära. Mida kostate – teie, kes te tegite koos venelastega filmi?

Mulle on väga oluline, et ma ei hindaks ega diskrimineeriks kedagi tema rahvuse pärast. Inimese sisu avaldub ikka tema hoiakutes, sõnades ja tegudes. Kutsugem seda väärtuspõhiseks maailmavaateks. Kui me lajatame ühe puuga kõigile venelastele sellepärast, et nende valitsus on meile vastuvõetamatu, siis muutume ju ise oma pealiskaudsete vastaste sarnaseks.

Teine asi on aga oma põhimõtetele kindlaksjäämine. Teise riigi territooriumile oma vägede viimine on kahtlemata väga-väga kahtlane tegu. Ja Steven Seagal peaks olema harjunud sellega, et Ameerikas kehtib arusaamine, et kuulsused kannavad iga oma teoga ka moraalset vastutust. Nad mõjuvad ju paratamatult eeskujudena. See tähendab seda, et kuriteo heakskiitmise läbi muutub ka kuulsus ise moraalses mõttes kurjategijaks.

Kas me Hitlerile andestame, kuna talle meeldis Wagner? Või kas Stalin oli tegelikult lahe vunts, sest ta vaatas öösiti Kremli väikeses kinosaalis ameerika filme?

Selles mõttes ei ole kõigi venelaste ja Steven Seagali boikoteerimine kindlasti mitte üks ja seesama asi. Kui me lähtume väärtustest, siis on ka meie vastaseks konkreetsed ideed ja hoiakud, aga mitte rahvus.

Konflikti reguleerimise baaspõhimõtteks on, et kui soovid konflikti jahutada, tuleb keskenduda neile asjadele, milles te sarnanete, ja mitte nendele, milles teie vaated lähevad selgelt lahku. Kui me soovime oma naabriga rääkida ainult sellest, kus meie arusaamad ei hakka iial ühte langema, siis on igavene konflikt garanteeritud. Kui me aga suudame leida mingi ühiste huvide teema, siis võib-olla jõutakse hiljem ka tüliõunte asjus kokkuleppele.

Selle kõige pärast ma arvangi, et ei hakka iial eemale tõukama neid venelasi, kellega ma jagan ühist maailmavaadet. Eesti jõmm ja mats on mulle sama vastikud kui nende Vene analoogid. Ja kunst on üks neist kodanikudiplomaatia valdkondadest, kus nüüd peaks just kahekordse energiaga tegutsema, et piiritaguse rahvaga ei kaoks viimanegi side. Sest kui teisel pool ei nähta enam kedagi, siis maalitakse vastasest igal juhul deemon. See on sotsiaalkommunikatiivne paratamatus.

Teie järgminegi film on Venemaaga seotud – armastusavaldus Peterburile. Sellest tuleb lühifilmidest koosnev kassett, nagu neid viimasel ajal on mitmel pool maailmas tehtud: Pariisist, New Yorgist… Mis aga kõige rohkem muljet avaldab, on üheksa osaleva lavastaja nimekiri: Fjodor Bondartšuk, Timur Bekmambetov, Ralph Fiennes, Todd Solondz ... ja teie nende seas. Pole viga seltskond?

Pole viga jah. Seda Peterburi lühifilmide kassetti ootan ma tõepoolest. Sellest peaks tulema mu esimene puhas komöödia, mille ma olen pealegi ise kirjutanud. Aga ajad on samas ka väga ärevad praegu. Sellegi projektiga seoses liikusid jutud, kas seda on ikka võimalik realiseerida ja kes üldse oleksid need välismaalased, kes praeguses olukorras Venemaale tahaksid tulla. Taas, see oleks väga lühinägelik suhtumine mitte minna.  

Teisest küljest pole see ju ka mingi ime, et te sellises nimekirjas olete. Pakkuge, mis on kõige kuulsam eesti film Venemaal.

Ma aiman, kuhu te tüürite. Jah, «Klass» on omajagu tuntud, aga ma ei julgeks seda pidada kuulsaimaks eesti filmiks.

Kui palju on omajagu?

Mulle räägiti, et mingil aastal oli «Klass» koguni kümne enim piraatlusena allalaaditud filmi seas.

See tähendab siis kui palju vaatajaid … miljonit, miljoneid?

Ega ma ka rohkem ei tea, sest sellise statistikaga on lood kehvad. Ise olen kogenud, et kord Omskis käies kutsuti mind seal kui «Klassi» režissööri ühte kooli esinema ja pärast küsisid lapsed minult meie näitlejate kontakte. Eriti «Klassi» poistel on Venemaal täiesti arvestatav fänniklubi, kes neile kirjutab.

Teine maa, kus «Klassil» on veidi üleloomulikult hästi läinud, on Hiina, kus ühel interneti allalaadimise leheküljel oli filmi kohta üle 2000 kommentaari. Kõik muidugi hiina keeles, mida ma paraku ei mõista.

Võin lisada, et populaarse Vene filmisaidi kinopoisk.ru järgi näiteks on «Klass» 2007. aasta filmide seas paremuselt 14. kohal, seda 54 000 inimese hinnangul. Koht eespool on Anton Corbijni «Kontroll» («Enesekaotus») ja koht tagapool Hollywoodi löökfilm «Ma olen legend». Mitte et selliseid hääletusi ülemäära tõsiselt tuleks võtta, aga … südame teeb soojaks korraks küll.

Jah, Venemaa on müstiline.

Kas see, et film kinolevis läbi kukub, nagu «Klassi» puhul juhtus, aga netiavarustes nagu kulutuli levib, on Venemaa reaalsus?

Absoluutselt. See on väga loogiline. Kui film tuleb kinodesse umbes aasta pärast seda, kui ta on piraatluse edetabelites tipus püsinud, siis ei ole sihtgruppi arvestades kinodes midagi loota. Seda enam, et kinolevisse jõudis ta väärtfilmikinodes, kus noored üldiselt väga ei käi.

Aga ka üldisemalt ei ole Venemaal väärtfilmi olukord eriti kiita, sest vaatajate harjumusse on juba juurdunud arusaamine, et neid vaadatakse rohkem väikeselt ekraanilt, samal ajal kui kinoteatreid seostatakse rohkem kommertsfilmiga.

Vene enda filmide puhul kehtib ka reegel, et kui sinu selja taga ei seisa televisioonis jooksvat kommertsreklaami, ei ole mingit edulootust.

Muide, see, et «Klass» on «kõige kuulsam eesti film Venemaal» on pärit ühe täiesti arvestatava vene kriitiku sulest, tõsi, nooremapoolse. Tõsi on ka see, et siiani, kui Venemaal valmib mõni koolielu puudutav film, võrreldakse seda kõigepealt «Klassiga». Näiteks tohutult populaarse Gai Germanika puhul rõhutatakse alati, et enne oli «Klass» ja siis alles tema seriaal «Kool». Olete näinud?

Ei ole. Kuulnud olen küll. Kogu loo puhul on iroonia selles, et «Klass» ei olnud mu enda silmis niivõrd koolielust, kuivõrd ühest teisest nähtusest, millest ma olin lugenud ühest konfliktireguleerimise käsitlusest. Akadeemilises kirjanduses kutsutakse seda nähtust «irratsionaalsete otsuste eskalatsiooniks», mis tähendab seda, et konfliktide teatud staadiumis hakkavad osalised langetama irratsionaalseid otsuseid, mis töötavad igal juhul konflikti lahendamisele vastupidises suunas. Ja nii võib jõuda ka olukorrani, kuidas algul iseenesest moraalne osaline võib ühel hetkel toime panna kuriteo.

Koolielu või koolitulistamine oli vaid selle mudeli üks näide, aga kindlasti ei huvitanud mind koolielu kui selline.

Ka filmi «Ma ei tule tagasi» plakatit ehib lause: «Filmi «Klass» lavastajalt». Ikka «Klass» ja «Klass». Kas selle populaarsus üllatas teid ennast ka?

Veidi üllatab. Sellepärast, et see sai siiski tehtud väga kiiresti ja omal viisil väga kergelt. Tegelikult ei tea ju iial ette, millist elu film elama hakkab. Praeguseks ei ole ma enam ehk isegi niivõrd üllatunud, kuivõrd peegli ees küsimas: kas ma veel suudan midagi võrreldavat teha. Enda arvates on mul veel mõndagi ütelda, aga lõpuks on ju vaatajad otsustajateks.

«Klassi» vari ei taha teid kuidagi maha jätta?

Ju ta ikka kaasas liigub. Isegi teatavat brändingu survet on Venemaal tunda, ootust, et millal nüüd «Klass 2» välja tuleb. Rumal oleks sellest välja teha. Filmi ei saa ega tohigi teha välise surve tõttu.

Äkki kukkus see Venemaa puhul iseäranis soodsasse mulda? Tabas õiget närvi?

Jah, ma olen ka mõelnud, et «Klassi» menu Venemaal on ilmselt rohkem seotud sealse kultuurilise eelsoodumusega. Ma olen Venemaal ikka tajunud teatud agressiivsuse kultuuri, mille üheks väljenduseks on kasvõi Eesti raamatupoodidega võrreldes oluliselt pikemad sõjanduse või erinevate võitluskunstide teemaliste raamatute riiulid.

Venemaal on olemas ka tugev kurjategijaid idealiseeriv nn platnoide subkultuur, kuhu ulatus otsapidi näiteks Võssotski. Eestis midagi võrreldavat ei ole, aga näiteks Ameerikas jälle on, kui mõelda sealsele getode ja gängide kultuurile.

Kaudsemalt on niisugune kultuur seotud majandusliku viletsusega, mis provotseerib vägivaldset käitumist. Heaoluriikides on reaktsioon «Klassile» olnud märksa mõõdukam.

Kas vastab tõele, et veel enne filmi «Ma ei tule tagasi» tegemist pidite Venemaal ette võtma filmi hokimatši ajal südamerikke tõttu surnud noorest ja andekast mängijast Aleksei Tšerepanovist, käisite, nagu Vene press kirjutas, isegi Siberis ära, kust Tšerepanov pärit oli?

Vastab. Selle filmi rahastamine osutus aga minu Vene sõpradele keerulisemaks, kui arvasin. Eks oma osa mängis see, et profisport on väga vastuoluline ala koos lõpuni seletamata dopingukahtluste ja muuga. Nagu seegi, et lugu olnuks parasjagu kriitiline ja tekkis hirm, et kas üks eestlane saab ikka kritiseerida teise maa teemasid. Ka ma ise tundsin sedasama, et võib-olla mul ei ole moraalset õigust seda filmi teha, ehkki lugu oli väga huvitav.

Mis teid Venemaa puhul võiks üldse ahvatleda? Raha? Kõrge filmikultuur? Või on see lihtsalt üks võimalus filmi teha, vahet pole, kus?

Võib-olla uudishimu? Vene vaimsuses on ju ka palju müstilist püüdlust ilu poole. Kuid igal juhul ma välistaksin väljendi «võimalus filmi teha», sest film ei ole kunagi peamine eesmärk, vaid instrument, et midagi ütelda. Filmi «Ma ei tule tagasi» stsenaarium sisaldas just nimelt seda poeetilise seletamatuse otsingut. Ei ole ju muidu väga usutav või ratsionaalne, et üks juba ülikoolis töötav tüdruk jätab kõik maha, et läbi kogu Venemaa hääletada ja loobuda oma varasemast identiteedist.

Kas «Ma ei tule tagasi» tuli samuti tänu «Klassile»?

See on küll kindel, et filmi «Ma ei tule tagasi» stsenaarium saadeti mulle kui «Klassi» režissöörile. Esimesi lehekülgi lugedes ma koguni arvasin, et tegemist on jälle sama teemaga, aga siis lugu muutus ja just see oli haarav. Omal viisil on seal justkui kaks eri film, kus esimeses pooles häälestatakse vaataja ühele lainele ja siis tehakse peaaegu et žanrimuudatus. Mulle on selline võte alati meeldinud.

Mis selles loos veel oli peale tolle vormilise pöörde, mis teid sisuliselt huvitas?

See stsenaarium oli kui omamoodi maagiline realism. Poeetiline mõistulugu, mis mulle žanriliselt on alati meeldinud, aga mida ma ei olnud söandanud varem sellisel viisil teha. Omal viisil tunnen ma ju ka ennast selles peategelases ära ja nii muutub film ühtäkki isiklikuks.  

Kuidas te need võrratult orgaanilised tüdrukud – Polina Puškaruk ja Viktoria Lobatševa – leidsite? Hästi mängivad. Tõeline talentide maa on ikka see Venemaa.

See on tõsi, et nende tüdrukutega vedas meil küll. Me otsisime koos Vene produtsendiga neid ligi pool aastat. Ja omamoodi tähenduslik oli seegi, et kui ma olin noorema tüdruku Viktoria Lobatševa välja valinud, sain teada, et ta on ka tegelikult elanud lastekodus. Tema tookordne kasuema ütles, et stsenaariumi on kirjutatud inimene, kes justkui oleks Vikat juba pikalt jälginud.

Millalgi võtete lõpu poole hakkasin ise uskuma, et just nende mäng on selle filmi peamine tugevus. Ja tõepoolest: Venemaal Tarkovski festivalil Zerkalo said just nemad auhinna.

Produtsent Natalja Drozd olevat tahtnud režissööriks inimest, kellel poleks Venemaa elust negatiivseid stereotüüpe, millega sageli patustavat sealsed lavastajad. Kui tõepärane Venemaa see siis ikkagi on, mida me filmis näeme?

Tõde on ikka vaataja silmades. Nii mulle kui ka minu operaatorile Tuomo Hutrile oli väga oluline tabada millegi tõelise hinge. Nii käisime näiteks läbi viis-kuus päris lastekodu, et olukorda mõista.

Ka Venemaa teede kujutamisega oli nii, et filmisime seda majanduslikel kaalutlustel Valgevenes, aga Vene produtsendid lubasid minu ja Tuomo pealekäimisel meil sõita eraldi väikese grupiga dokumentaalselt filmima Vene teid Leningradi ja Pihkva oblastis. Ja ehkki Venemaa portreteerimine ei olnud seekord eesmärgiks, vastab film ometi sellele, kuidas mina Venemaad nägin.

Sellises natuke poeetilises võtmes?

Jah, «poeetiline» oli küll see sõna, mida me Tuomoga isekeskis kasutasime. Võib-olla on siin süüdi ka kooli ajal loetud Jessenin või filmivõtete ajal külastatud Peterburi Vene muuseumi romantismi osakond.

«Eestlanna Pariisis», «Kertu», «Ma ei tule tagasi»… Mis teil nende naistega on, Ilmar, et kõik viimased filmid pajatavad neist? Juhus?

Naised on justkui huvitavamad. Vastuolulisemad. Mehi tajun ma pigem teatud ideede kandjatena ja sellevõrra ka üheplaanilisematena. Aga see on kahtlemata isiklik probleem. Mõni mõte on veel jäänud järele ja need räägivad juba rohkem meeste maailmast.

Operaator Mart Taniel, kes käis Venemaal «Intiimseid kehaosi» filmimas, rääkis naljaga pooleks, kuidas palgad igal reedel sularahas spordikotiga platsile toodi ja lõunalauas kenasti välja jagati. Millised on teie põnevamad elamused?

Venemaal on väga erinevaid filmifirmasid. Seal on Hollywoodi mõõtu nüüdisaegseid stuudioid ja samas ka põlve otsas nokitsemist. See firma, kes meie filmivõtteid vahetult haldas – Globus Film –, oli ääretult korrektne. Samas ei ole ka midagi imestada, sest nad olid Vene partneriks ka James Bondi filmile, kui selle ühte osa võeti üles Peterburis, ja Saksa filmile «Allakäik» («Der Untergang»), kus varemetes Berliini filmiti Peterburis. Tunnistan ausalt, et see murdis minu eelarvamusi Vene asjaajamisest.

Kuidas mõjutas teie filmi ebatsensuursete sõnade keeld, mis ekraanile pürgivate vene filmide suhtes suvest kehtima hakkas? Paar pehmet vandesõna püüdis mu kõrv ikkagi kinni.

Praegu ei tea veel keegi täpselt, mis on kogu selle keelu mõju. Üleüldse on sõltumatute filmide leviga järjest halvemad lood. Aga õnneks tegi minu film juba juunis kinolevi ära. Mis edasi saab, ma ei tea.

Kuidas sellistesse asjadesse üldse suhtuda? «Klassi» ei saaks Venemaal sellisel kujul vist teha?

Seda on ajaloos juba olnud. 1930ndatel kehtestati Ameerikas ülirange enesetsensuur – Haysi kood, vastuseks kriitikale, et filmikunst julgustab inimesi ebamoraalsele käitumisele. Samaaegselt toimis ka Nõukogude Liidus rangeim sotsialistliku realismi doktriin. Kas see aitas? Süvenes hoopis hoiak, et film ei julge tegelikkust ausalt näidata. Seetõttu oli igasugune kontrakultuur kui ühiskonna aus peegeldaja seda tugevam.

Moraalitsensuuri peamine nõrkus seisneb selles, et inimene saab keeldudest halvasti aru. Ta võib oma käitumist otsese surve all veidi peita, aga see ei tähenda, et «impulss» on kadunud. Tegelikele muutustele suunavad pigem positiivsed eeskujud.

Mulle on sisuline sõnum välisest vormist alati olulisem. Kui ropendamine on eesmärk või tehakse filmi ainult vägivalla ja seksi näitamiseks, on see üsna tüütu. Kui see on aga osa mingist sisulisemast sõnumist, on asi teine. Kui kunstis on üldse midagi vaidlemisväärilist, siis ei ole selleks vormiküsimused, vaid sõnumi eetiline kaalutlus.  

Kas see n-ö patriootiline liin, mida Venemaa teatavas osas oma filmidest lausa riiklikult ajab, teeb teid samuti ärevaks? Või oleks meil siit hoopis õppida?

Igal riigil on õigus ülistada seda, mis seda riiki koos hoiab. Selles mõttes saan ma patriootilistest filmidest väga hästi aru. Selle järele on ka igas riigis sotsiaalne nõudlus, sest grupikuuluvuse tunnetamine on üks olulisemaid inimese psühholoogilisi vajadusi. Vahe on aga selles, et identiteedi alused võivad riigiti olla väga erinevad.

Eestis on näiteks kõige patriootilisem üritus praegu laulupidu. Ka Venemaal on täielik õigus ülistada inimesi, kes kaitsesid kodumaad. Ärevaks muutun ma alles siis, kui Venemaa patriootilisusesse ilmuvad impeeriumi ülistuse noodid. See tähendab ju otseselt vihjet kõigile naabritele, et nad saavad impeeriumi kõrval olla vaid ripatsid.

Kõik see kokku tähendab, et ideaal on alati mõõdukuses. Ilma patriotismita jookseb maa tühjaks, aga liigse patriotismiga hakatakse endale vaenlasi otsima.

Mis edasi, Ilmar?

Mul on veel üht-teist öelda ja ehk läheb õnneks.
-------------------------------------------------

Kinoekraanidele jõuab Ilmar Raagi uus   film «Ma ei tule tagasi»

•    Lastekodus üles kasvanud ja iseseisvasse ellu astunud Anja (Polina Puškaruk, pildil tagumine) peidab end pärast valesüüdistust kuriteos kodutute laste varjupaika, kus kohtab 13-aastast Kristinat (Viktoria Lobatševa). Koos võetakse ette pikk reis Kasahstani, kus elab Kristina vanaema.

•    Film valmis Venemaa, Valgevene, Kasahstani, Soome ja Eesti koostööna. Peatootja oli Venemaa.

•    Eelarve suurus 1,5 miljonit eurot.

•    Stsenaariumi kirjutas Jaroslava Pulinovitš (Oleg Gaze osalusel), filmis soome operaator Tuomo Hutri ja muusika kirjutas samuti soomlane Panu Aaltio.

•    Filmi esilinastus oli 18. aprillil USA Tribeca filmifestivalil, kus see võitis legendaarse USA stsenaristi ja režissööri Nora Ephroni žürii eripreemia.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles