Hukkunu poeg: kasvasin poole tunniga suureks

Vaade Ninase poolsaare pangalt, kuhu on paigaldatud «Estonia» hukkunute mälestusmärk. Foto: Küllike Rooväli / Postimees / Scanpix

Praegune TTÜ Mereakadeemia direktor Roomet Leiger räägib, kuidas ta reageeris isa hukkumisele, kes oli reisilaevas Estonia vanemmehhaanik.

Praegune TTÜ Mereakadeemia direktor Roomet Leiger oli 1994. aasta septembris Tallinna 37. keskkooli 12. klassi õpilane ja tema isa Lembit Estonia vanemmehaanik.

Lembit Leiger oli Estonia viimase reisi ajal tegelikult puhkusel. Sel ajal pidi Eestisse tulema uus laev Meloodia ja teda paluti laeva Eestisse tooma. Ta ei tahtnud minna. Teine vanemmehaanik, kes 27. septembri õhtul pidi Estonial tööl olema, lubas ise minna uue laeva järele, kui Lembit katkestab puhkuse ja asendab teda Estonial. Nii sattus Lembit Leiger Estonia viimasele reisile.

Roomet oli õnnetuseööl Mustamäel kodus koos võõrasema ja kahe poolõega. Keegi helistas neile päris vara hommikul ja rääkis, mis on juhtunud. Katastroof jõudis ka hommikustesse raadiouudistesse. Lembit Leigerit väheste teada olevate päästetute seas ei olnud. Ülejäänud hommik on Roometil väga detailselt meeles.

«See oli väga tühi hetk. Ma läksin kodust välja, lihtsalt seisin ühe Mustamäe maja trepikoja ees ja mõtlesin. Mu maailm oli kokku kukkunud. Kuueaastasena olin kaotanud õnnetuses ema. Seal trepikoja ees seistes mõtlesin, et nüüd ei ole mul ema ega isa, ma olen veel liiga noor ja pole iseseisvaks eluks valmis. Ühtpidi oli see šokk, aga ma ei olnud paanikas. Peas keerlesid mõtted, mis nüüd edasi saab. Ma nutsin natuke ja küsisin endalt, kas see on minu lõpp ka. Sealsamas seistes leidsin ummikust väljapääsu: ma pean olema tugev, pean keskkooli ära lõpetama ja elus edasi minema. See päev oli ühe noore inimese elus päev, kus maailm varises kokku ja kus ta hakkas seda jälle üles ehitama. Ma ütlesin endale, et ma ju ise kujundan oma elu ja elan seda täpselt nii, nagu plaanin ja oskan.»

Tagantjärele arvab Roomet, et ta seisis seal maja ees peaaegu pool päeva. Selle aja jooksul seadis ta enda jaoks elu põhitõed paigale ja teadis, kuidas ta edasi läheb. Edasisest mäletab ta, et koolis muretsesid ja halasid teised rohkem kui tema ise ning ta tundis end selle tõttu kohati ebamugavalt. Ta ütles, et ärge muretsege, küll ma hakkama saan. Mustamäe maja trepikoja ees sai ta poole päevaga täiskasvanuks.

Õnnetusejärgsel päeval jõudis Roometi ja Lembit Leigeri teiste lähedaste teadvusse isa hukkumine. Ülejärgmisel päeval, 29. septembril, ilmus aga Lembit Leigeri nimi laevahukust pääsenute nimekirja. Ka üks kapten Erich Moiki Rootsis elav sugulane sai Rootsi politseist oma pärimisele vastuse, et Lembit on päästetud. Sama päeva hilisõhtul tema nimi kadus sealt, 30. septembri varahommikul oli ta jälle kirjas kui pääsenu ja 30. septembri õhtul kadus taas. 1. oktoobril on laevalolnute nimekirjas tema nime taga selge OK, mis tähendas pääsemist. Ta oli päästetute nimekirjas kuni 4. oktoobrini.

Postimees avaldab katkendid raamatu autorite, Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri, loal.

Reisiparvlaev Estonia uppus Balti mere põhjaosas ööl vastu 28. septembrit 1994. aastal. Laeva pardal olnud 989 inimesest pääses eluga 137.