Kaasaegne kunstnik läheb Narva

Tõnis Saadoja näitus «Arhitektuurifoto väikese poisiga» on avatud endises Kreenholmi direktori historitsistlikus villas.

FOTO: Viktor Gurov ja Paco Ulman

Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre kondas kord Narvas ringi ja avastas koha, mis talle väga meeldis. «Siin tuleks teha näitus,» mõtles ta. Selleks põnevaks kohaks oli Kreenholmi direktori John Carri 1893 ehitatud historitsistlikus stiilis villa, mis sel hetkel olevat olnud küll märksa rohkem räämas, kui ta seda praegu on. 2008. aastani asus seal raamatukogu.

Kuna kunstnik Tõnis Saad­oja (tema viimane suurem töö oli teatri NO99 monumentaalne laemaal) oli talle rääkinud soovist teha näitust, aga teha seda kuskil Tallinnast väljas – kohas, mis jääb tavalisest kunstiorbiidist välja –, tuli see jutt Soomrele meelde. Asjaajamisel lõid kampa ka Kreenholmi arendaja Jaanus Mikk ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus.

Enne näituse avamist läinud reedel tehti Tallinnast saabunud «turismigrupile» ka väike jalutuskäik mööda Kreenholmi. See kõik oli muidugi ilus, nagu art-house-filmi oleks sattunud (inimese silm on tänapäeval kaamera, see sobib kokku meie edaspidise jutuga.)

Tõeline romantiku unistus: kivise põhjaga jõgi, kus vett enam ei voola, kivipuru täis metafüüsilised siseõued, ei tea kuhu avanevad majesteetlikud sammassaalid, sillad, tehased. Üks surev meedium, mille peaks pikemas perspektiivis ja arenduse lõppedes välja vahetama moodne kõikide mugavustega elu: korterid, töö, meelelahutus.

Tõnis Saadoja maale iseloomustab külmus, distantseeritus. Ta on fotorealist. Parim, kes meil selles žanris ja traditsioonis hetkel töötab, on öelnud nii mõnigi, ja see tundub usutav. Tema töömeetod Narva näituse puhul oli järgmine: ta läks kohtadesse, võttis neist polaroidfotod (samuti surnud meedium, millele on nüüd jäänud vaid Instagrami-filtri elustiili mekk) ja pärast maalis fotode järgi.

Kuna maali meedium on olemuslikult soojem ja inimlikum kui fotograafia tehnitsistlik meedium, siis rõhutab maal foto külmust ja kliinilisust veel eriti. Arvestades veel ka seda, kui fotodepõhine on meie praegune aeg, ongi fotorealism see kõige õigem realism. Selline elu ongi, mis fotodel paistab, ja ei midagi muud. Näivus on tegelik, poosid on õiged.

«Arhitektuurifoto väikese poisiga» on Carri villa esimene näitus, ja selle osas, et see viimaseks ei jää, ollakse entusiastlikud. Näitus koosneb viiest maalist, mis on paigutatud viide ruumi. Väike poiss (kohati on poiss tõesti nii väike, et arhitektuurimassiiv muudab ta praktiliselt olematuks) on sätitud selliste anonüümsete hoonete nagu ladu, tehas, kontorihoone jne juurde.

See on üks melanhoolne poiss, kuna tema ümber ei ole praktiliselt muud kui tühjus, industriaalne tühjus, mis on võtnud arhitektuuri vormi. Nagu laps ikka, asub ta oma sisekosmoses ega pruugi lasta end sellest kõigest segada.

Mina vaatasin näitust suures avamise saginas, mis ei ole võib-olla parim viis vaatamiseks. Pigem on need maalid kontemplatiivsed, võimaldavad astuda suhtlusse samasuguse vaikusega, nagu paistab ka piltidelt. Miks mitte mõtiskleda natuke industriaalsusest, mitte-kohtadest, valgusest ja varjust, kella viiesest eelõhtumelanhooliast ja veel mitmest vajalikust asjast.

Kohamälu või -märkide puudumine on narvalik, selles mõttes esindavad Saadoja pildid selle koha vaimu vaata et ideaalselt – kunstnik teab, mis ta teeb, ta on sattunud õigesse kohta.

Teises maailmasõjas linn sama hästi kui hävitati ja selle ajalooline arhitektuurikihistus kadus. 19. sajandi teises pooles rajama hakatud Kreenholm on praktiliselt ainus pikema kui nõukogudeaegse (stalinism, hruštšovkad) arhitektuurimäluga koht.

Hetk avamiselt. Tavalise ja eeldatava publiku kõrval, kes on kunstinäituse avamisele tulnud (jälle need eelarvamused, paraku aga ongi kunstimaailm oma eelarvamustes üsna kinnistunud ja arrogantne) olid kohal ka ühed n-ö tavalised narvakad, vist ema ja poeg. Nad käisid näitusel tiiru ära ja tahtsid seejärel kunstnikuga koos sõbrapilti teha. Üks tegi ja teine tegi ning räägiti ka juttu.

Näituste avamistele on iseloomulik veel see, et tahad sealt vahepeal eemale kõndida. Näiteks Narvas – romantiline linn, nagu ta on – astud õhtupimeduses Kreenholmi müüride lähedusse. Sealt tagasi tulles panin tähele, et ema, poeg ja Saad­oja jätkuvalt räägivad, ikka vahetavad muljeid või midagi. Inimesed, tundub, oskasid näitust hinnata ja tundsid huvi. Võib-olla oli see integratsioon, võib-olla ei olegi kaasaegne kunst nii lootusetult parasiitlik nähtus, milliseid omadusi sellele üldiselt armastatakse omistada.

Tõnis Saadoja

«Arhitektuurifoto väikese poisiga – õlimaalid lõuendil»

Avatud Narvas John Carri villas (Joala 18) 19. oktoobrini

Tagasi üles