Uni kaotab aju keerukuse

Arko Olesk
, TLÜ/Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis/Scanpix

Uni tähendab õigupoolest seda, et loovutame oma teadvuse päevas mitmeks tunniks. Miks see vajalik on ning mida see meile aju ja teadvuse olemuse kohta räägib, selgitab intervjuus Postimehele Itaalia aju-uurija Marcello Massimini.

Palun kirjeldage, mis juhtub meie ajus, kui uinume. Kuidas erinevad ärkvelolek ja uni?

Parim teadvusealane teadus saab alguse meie endi kogemuste jälgimisest. Enda kogemus on ainus, milles saame olla kindlad. Mõelge, mida tunnete, kui uinute: see on järkjärguline protsess, ei ole nii, et kaotad ühtäkki teadvuse. Algusfaasis olete ümbritsevast eraldunud, nagu välja lülitunud, siis lähevad mõtted uitama ja siis jõuate selleni, et kaotate teadvuse täielikult.

Kuidas teame, et teadvus on kadunud? Äkki arvame, et kadus, aga võib-olla lihtsalt unustame vahepealse? Meie parima teadmise kohaselt on olemas aeg, enamasti öö esimeste tundide, une sügavaimate faaside jooksul, mil sind ei ole enam seal. Kui äratan su sel ajal üles ja küsin, mis toimus, vastad sa: «Mitte midagi.» Justkui oleksid täisnarkoosis.

See ei ole nii enamiku uneajast, vaid piiratud aja jooksul. Kuid see on oluline, sest on ilmselt ainus aeg terve inimese elus, mil teadvus on täielikult kadunud.

Une õppetundidest olulisim on see, et me ei saa võtta teadvust iseenesest mõistetavana, nagu me seda enamasti teeme: ma olen ju siin. Aga seda on võimalik kaotada. Kui mõtlema hakata, on ime see, et ärgates oleme taas seesama inimene.

Teine oluline õppetund on see, et teadvus ei sõltu lihtsalt ajuaktiivsuse tasemest. Mitte ainult une, vaid ka teiste seisundite korral, kus kaotame teadvuse, on närvirakud samal ajal tegevuses, teinekord hüperaktiivselt. Sügava une puhul on ajuosi, mis on väga aktiivsed, kuigi me ei ole teadvusel.

Unenägudest oleme õppinud, et võime olla teadvusel niimoodi, et tajutav tundub tõeliselt elav, haarav ja emotsionaalne, aga samal ajal oleme ümbritsevast täielikult välja lülitunud. Seega suudab aju luua teadvuse, ilma et ajju sisse või sealt välja liiguks ükski elektriimpulss. Kõik on meie kolba sees, loome seal terve universumi, mis võib eksisteerida ilma välise keskkonnata. Peame alati meeles pidama, et inimene võib olla maailmast täiesti välja lülitunud, ent samal ajal täie teadvuse juures.

Kui aju aktiivsus ei ole see, mis tekitab teadvust, kust see siis tuleb? Olete esitlenud vaatenurka, et teadvuse tekkeks on vajalik aktiivne teabevahetus ajuosade vahel.

Valdav arusaam teadvuse olemusest, mille kasuks koguneb ka tõendeid, on see, et teadvus ei ole mitte aju aktiivsus iseenesest, vaid aju eri osade võime toimida tervikuna mittetriviaalsel moel. Une ajal võib ajus olla laialt levinud aktiivsus, kuid see on väga lihtne. Sama lihtne nagu kivi tiiki viskamisel tekkiv lainetus.

Üsna värske on arusaam, et magav aju kaotab keerukuse. Selles mõttes, et temast saab kas väga modulaarne süsteem [kus aju osad ei tööta ühise võrgustikuna] või kui sundida seda tervikuna käituma, moodustab see väga lihtsa süsteemi. Kuid vahepealset varianti ei ole. Ärkvel olevat aju iseloomustab mitmekesisuse ja ühtsuse maagiline tasakaal. Uinunud ja ärkvel oleva aju struktuur on sama, kuid muutused nende struktuuride käitumises on märgatavad.

Mida räägivad need tulemused selle kohta, kuidas aju töötab?

Kõik sekundi murdosad me kogemustest on väga erilised, selles mõttes, et need on informatsioonist tiined. Samal hetkel, kui sa tajud meie vestlust, võiksid tunnetada palju muudki. Igal sekundi murdosal selekteerib aju välja ühe triljonitest võimalikest alternatiividest. Samal ajal on kogemus jagamatu. On tuntud eksperiment, kus saab samal pildil näha kas vaasi või kahte nägu, aga mitte mõlemat korraga. Sest aju toimib tervikuna. Fenomenoloogiliselt on see tasakaal ülimalt oluline ja moodustab objektiivse erinevuse aju vahel, kui vaadata seda teadvusel ja teadvuseta olekus.

Kas seda erinevust on võimalik kirjeldada ka juba sellele tasandil, et vaatame pilti kellegi ajust ja saame otsustada, kas inimene on teadvusel või mitte?

Oleme sellest üsna kaugel. Küsimus on tingimustes, mis on ideaalis vajalikud teadvuse genereerimiseks ajus. Ma ei usu, et kunagi need lõplikult tuvastame, kuid võime jõuda lähemale ja välistada tingimusi, mis ei ole vajalikud. Liikumine selles suunas on aeglane. Usun, et võime juba kõrvale heita seisukohad, et oluline on suur laenglemine või laialdane aktiivsus otsmiku- ja kiirusagarates. Meil on tõendeid, et neid pole vaja, nagu pole tarvilik ka meelelunditest või perifeersest närvisüsteemist tulevate impulsside töötlemine, sest teadvus tekib ajus endas.

Üks teie tuntumaid töid on artikkel, kus uurite koomas ja vegetatiivses seisundis olevate inimeste ajusid, püüdes leida märke, kas nad on teadvusel või mitte. On väidetud, et isegi kuni 40 protsendile vegetatiivses seisundis patsientidest võib nende teadvuse seisundi kohta olla pandud väärdiagnoos.

Kui tugineda diagnoosil ainult käitumisele ehk sellele, mis on näha, võib eksida ja teadvuse seisundit alahinnata. Patsient võib olla täielikult halvatud ehk võimetu midagi näitama või on tal ära lõigatud sisend: ta ei reageeri, sest teave ümbritsevast ei jõua temani. 40 protsenti on teaduskirjanduses ilmunud arv, see võib olla üle hinnatud, kuid ka 20–30 protsenti oleks suur hulk inimesi. Seega peame tegema edusamme.

Teaduslik püüd mõista teadvuseks piisavaid ja vajalikke ajuprotsesse käib käsikäes heade markerite otsinguga teadvuse tuvastamiseks. See on protsess, mis liigub edasi ja tagasi labori ja haigevoodi vahel. Mida lähemale jõuame alusteaduses, seda paremad ja täpsemad oleme ka patsientide puhul.

Senimaani käib suur arutelu, miks on uni üldse vajalik. Mida teie sellest arvate?

Jaa, see on veel üks müsteerium. Teadvuse olemus on üks suur saladus ning une funktsioon teine. Ma arvan, et une ülesande saladuse lahendamisele oleme lähemal kui teadvuse omale.

Une funktsiooni osas on kaks koolkonda. Ühe arvates on uni tarvilik selleks, et tugevdada mälestusi. Tõendeid selle kohta on palju: pärast uinakut on mälu ja meenutamisvõime paremad. Pakutakse, et unes mängib aju päevased olukorrad veel korra läbi ja neuronid teevad asju uuesti, et õpitut kinnistada.

Teine koolkond arvab, et unes taastame midagi, mida ärkvel olles kaotame, või vabaneme millestki toksilisest, mis ärkvel olles kuhjub. Ka selle toeks on tõendeid: mida kauem olla üleval, seda pikemat und vajame.

Kummalgi koolkonnal ei ole lõplikku tõendust oma versiooni kasuks. Näiteks pole meil kindlaid tõendeid, et ajus toimub sündmuste uuesti läbimängimine, samuti pole me leidnud midagi, mis ajus ärkveloleku jooksul kuhjuks või kuluks. Võib-olla on lahendus lähenemiste liitmine ja mõlemad osutuvad õigeks. Olen kindel, et lähema kümne aastaga saame une eesmärgi kohta parema aimduse. Teadvuse osas ma sellele ei panustaks.

Kuidas võiks une funktsiooni ühendteooria välja näha?

Ühe ühendava hüpoteesi järgi pole see, mis ajus koguneb, mitte toksilised ained, vaid sünapside tugevus. Kui ärkvel olles õpime, tugevdame sünapse (närvirakkude vahelisi ühendusi – toim) ja ühel hetkel küllastume. Olles kaua üleval, siis lihtsalt seeläbi, et suhestume keskkonnaga ja pidevalt õpime, tugevdame sünapse ja tekivad probleemid energia, aju mahutavuse ja muu sellisega.

Uni on selleks, et olukord normaliseerida ja viia süsteem jätkusuutlikusse seisundisse, valides ja hävitades nõrgad sünapsid ning hoides alles tugevad. See puhastab aju, parandades sooritusvõimet ja kinnistades mälestused pigem sellise protsessiga, mitte olukordi uuesti läbi mängides.

Miks peame maksma hinda, et olla mitu tundi päevas sisuliselt mitteeksisteeriv? Miks kulutame aega magamisele, sest selline kaitsetu olek on ju ka ohtlik? Mõte aju puhastamisest tugineb alusmehhanismile, milles suured aeglased ajulained uhuvad läbi ajukoore, justnagu lained mererannal murendavad kindlust nii, et ainult kõrged tornid jäävad püsti.

Laineid on vaja aju puhastamiseks, kuid nende tekitamiseks peab süsteem olema bistabiilne, lülitudes kahe oleku, aktiivsuse ja vaikeperioodi vahel, vahepealse võimaluseta. See tapab aju keerukuse ja sellega koos ka teadvuse. Seega oleks teadvuse kaotus hind, mida maksame hädavajaliku puhastusprotsessi eest, mida vajame, et õppida ja kohaneda keskkonnaga.

Mõlemat (teadvust ja puhastumist – toim) korraga ei saa, kui sa just ei ole delfiin. Nemad magavad üks ajupool korraga ja ma olen kindel, et neil on teadvus. Aga kuna meil on teatud ülesanded kindlates ajupooltes, siis kui meie aju magaks delfiinidega sarnaselt üks ajupool korraga, ei saaks me näiteks ühe tunni rääkida ja teise joonistada.

Marcello Massimini käis Tallinnas seoses rahvusvahelise uneteadlaste konverentsiga. Autor tänab Jaan Aru abi eest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles