Nõukogude ajal leidis siin koha kõige ametlikum osa kunstielust. Kunstipreemiad, riigiostud ja žüriivalikud tegid oma tõhusat selektsioonipoliitikat just siin ning tulemuseks oli, et ka kunstnikud asusid ateljeedes oma loomingut kunstikomisjonide pilgu läbi hindama. Ennetavalt ja enesetsensuuri korras. Tegelikult juba varem, enne ateljeed, sest neidki eraldati märgina poliitilisest usaldusest.
Tallinna Kunstihoones on avatud südantsoojendav väljapanek – asutuse juubelinäitus. Kaheksakümneseks saanud juubilar toob sünnipäeva puhul publiku ette maalid ja graafika 1970. ja 1980. aastate Eestist. Jupi skulptuuri ja akvarelligi. Kõnnid nagiseval parketil ja tunned uhkust selle üle, et oled kõike seda juba näinud, ent ei tüdine. Vana arm vist.
Peeter Mudist, Jüri Arrak, Tiit Pääsuke, Enn Põldroos, Olev Subbi, Leo Lapin, Andres Tolts, Kaljo Põllu, Tõnis Vint, Malle Leis, Avo Keerend, Jüri Okas, Evald Okas, Lembit Sarapuu ... Puhas silmarõõm.
Ent kius ei jäta mind maha. Viis aastat tagasi, 75 aasta juubeli puhul, oli mul samuti au aasida tähtpäeva pidulauda. Lugesin nüüd tagantjärele oma tookordse sünnipäevatervituse läbi ja leidsin, et see kõlbaks praegugi lehte susata. Ent milleks peomeeleolu lörtsida. Sünnipäeval pannakse lauale parim, selga puhas riie ja suhu ilusad sõnad.
Just need viimased juhatavad vaataja aastasse 1934, mil 15. septembril kunstihoone president Pätsi, valitsuse ja diplomaatilise korpuse kohalviibimisel äärmise pidulikkusega avati. Kahtlemata märgilise tähtsusega sündmus Eesti ajaloos; hetk, millest alustada uut ajaarvamist ning tähtpäevade loendamist. Ent näituse kuraator Karin Hallas ei jäta oma lauakõnes mainimata, et nädalapäevad enne pidulikku avamist oli Päts ühiskonnas «kõik kraanid kinni keeranud»: keelustanud erakonnad, saatnud riigikogu puhkusele ning kehtestanud ajalehetsensuuri.
See tõsiasi avab Tallinna Kunstihoonet ka kui esinduslikku fassaadi, mis pidi varjama konservatismi lõa otsa köidetud kunstielu. Võib-olla oli see nüüd liiga karmilt öeldud, ent selge on, et näitus selles majas tähendas kunstnikule juba siis sisenemist institutsionaalsesse kunstimaailma, vaidluste lõppemist ning sooja kohakest kunstiajaloo riiulil.
Meil on harjutud kirjeldama 1940ndate sündmusi murranguna, järjepidevuse katkemisena ning traumajärgse kinnisideena otsad uuesti kokku sõlmida. Paljuski on see õigustatud, ent see ei tee olematuks seika, et kunstihoone ühiskondlik roll jäi ka järgnenud aastakümnetel samasuguseks.
Ka nõukogude ajal leidis siin koha kõige ametlikum osa kunstielust. Kunstipreemiad, riigiostud ja žüriivalikud tegid oma tõhusat selektsioonipoliitikat just siin ning tulemuseks oli, et ka kunstnikud asusid ateljeedes oma loomingut kunstikomisjonide pilgu läbi hindama. Ennetavalt ja enesetsensuuri korras. Tegelikult juba varem, enne ateljeed, sest neidki eraldati märgina poliitilisest usaldusest.
Lihtsustades tõdegem, et kunstihoone eestiaegne fassaad varjas ka nõukogude ajal toitumisahelat, mida kroonisid iga-aastased ülevaatenäitused, rivistused ja paraadid. Erinevus võis olla poliitilises korras, ent mitte ametliku kunstielu toimimismehhanismides.
Siit siis ka üldisem mure. Alles saime tulema riigist, kus peokõned ja tähtpäevad sarnanesid üksteisega nagu kaks tilka vett. Nüüd, meenutades viie aasta tagust juubelinäitust ja kaedes praegust, hakkab tunduma, et oleme sinna tagasi potsatanud. Kusjuures mängule lisab ilu kuraatori kinnitus, et «siinsel (loe: praegusel) näitusel ei ole ühtki tööd eelmisest valikust». Ei ole põhjust kahelda Karin Hallase sõnades ning tema sulest juubeliks ilmunud raamat kunstihoone ehitusloost vaid lisab sündmusele kunstiajaloolist pidulikkust.
Ent jagaksin siinkohal ka temaga muret selle pärast, et näitusesaalis meenutatakse juubilari tegemisi jälle vaid 1970. ja 1980. aastatel. Mis ta enne ja pärast tegi? Pätti? Käis metsavennaks? Libahundiks? Reetis kodumaa? Läks pankrotti? Moraalselt?
Kui asutusel on turjal 80, siis on tal ka üht-teist rääkida. Ning see ei peaks jääma raamatusse, vaid jõudma ka näitusesaali. Tore muidugi, et Peeter Volkonski on Mare Mikofi abil marmorisse jõudnud, ent annab see siis põhjust salata, et Lenin jõudis sinna varem? Ja jõudis seda just kunstihoones ja Eesti kunstnike toel? Ja mitu korda? Ja ka pronksi ning pirnipuusse? Ja maali ja graafikasse?
Enamik kunstiajaloost on vahelt kadunud, sõelale on jäänud vaid Päts ja pulgad. Trumm, mida põristati juba 1930ndate lõpul ning mille kaja sumbus alles nõukogude vägede lahkumisega perestroika järelväes, on pildilt välja jäänud. Tõsi, fuajees jookseb muu hulgas ka kolm lühikest kroonikafilmi varasemate aastate näitusetegevusest. Ent see ei rikasta üldmuljet.
Kunagi 1990ndate alul, kui jõudsin jälile ulatusele, mil määral kunstihoone kogusid erastamis- ja ärastamistuhinas laiali tassiti, avaldasin koos Ants Juskega Sirbis kartust, et tulevikus hakatakse allesjäänud riismete põhjal kunstiajalugu kirjutama. Nüüd tundub, et see lugu on valmis saanud. Ning ta on neli korda lühem kui kunstihoone oma: algab 60ndate lõpul ja katkeb 90ndate künnisel.
Näitus
«Tallinna Kunstihoone 80. Kunstikogu: valik II»
Avatud 19. oktoobrini
Tallinna Kunstihoones