Hei, õeke, kas me peame oma eksistentsi õigustama?

Helena Tamm
, vabakutseline kultuurajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inga Saluranna ja Riina Maidre lavastus «Hei, õeke».
Inga Saluranna ja Riina Maidre lavastus «Hei, õeke». Foto: FOTO: Thomas Lenden

Von Krahli teatris mängiti lavastaja Riina Maidre Amsterdami Teatriakadeemia DasArts juures valminud lõputööd «Hei, õeke». Ligi tund aega kestnud lavateos paneb vaataja mõtlema, miks me elame.

Näitlejad Inga Salurand ja Riina Maidre istuvad diivanil. Vaikus. Neid on valgustamas mõned üksikud prožektorid ja aeglaselt vuhiseb läbi paksu õhu laeventilaator. Saalis on lämbe ja neiude pilgud tuhmistunud. Raske on öelda, kas ainiti tühjusesse ja siis jälle publikusse vaatavad neli silma on kurvad või ükskõiksed. On see kõikvõimas agoonia või  hoopis täielik apaatia, mis mind tabanud on?

Emotsioon lavalt kandub üle ja tunnen, kuidas mõttetöö aeglustub. Järsku kostub malbe naishääle küsimus, kas olete kunagi tundnud nagu oleksite ootel, et te ootate midagi?  Naiste reaktsioon on vaevumärgatav, vaid väikese pealiigutusega annavad nad ettevaatlikult üha jätkuvatele küsimustele vastuseid.

«Kas olete ennast kõikvõimsama tundnud?» Üks noogutab, teine raputab pead. Niimoodi muutub naishääl üha nõudlikumaks  ja kiirendab tempot. Lahti läheb lõputuna näiv küsimustejada.

Üsna pea asenduvad pealiigutused sõnadega, aga ükskõiksus näitlejate nägudelt ei kao. On kohti, kus nad võtavad hetke juurdlemiseks. On hetki, millal nad ei tea, mida vastata. «Kes sa oled?», nõuab hääl üha kärsitumalt ja rangemalt: «Kas ekstravert või introvert?»

Valikuvariante on üldjuhul ainult kaks. Järgija või juht? Üks või teine? Diktaatorliku naishääle universum on must-valge. Lõputu isiksustesti jaburust kinnitab hingamisruumi kinkiv «Kana». Jah, paari küsimustejada lõpus lausub erakordselt tõsine hääl lihtsalt «Kana», ei midagi muud.

Monofakt in stereotakt- iseloomustab kodulehekülje kirjeldus lavateost. Saame lõputult informatsiooni õekeste kohta, kes istuvad tihkelt ühe diivani peal kõrvuti, kuid ei vaata kordagi teineteisele otsa. Nad tajuvad teineteist, reageerides mõnel juhul sarnaselt, aga ei suhtle. Kas mu ees laval on kaks inimest koos või istuvad seal eraldi indiviidid?

«Mis on kaalul?» küsib range hääl eriti nõudlikult? «Aeg» vastab Riina Maidre kallerdud pilguga karakter tabavalt. Diktaatorlik naishääl lubab endale üha rohkem ja rangemalt. Absurditipp on selle ühtäkki jagatavad hinnangud, kommentaarid ja oma loogikast tulenevad järeldused. Diivanil lösutava indiviidi usk oma eneseloomest ja vabadusest valikute langetamisel saab siin tugeva hoobi, aga tal on ükskõik. Hääl nõuab tungivalt eksistentsiõigustust, aga naiste iseteadlik vaim ei huvitu sellest eriti.

Minimalistlik lavastus tõstatab minu jaoks päevakorda mitu teemat. Esiteks inimkonna haiglase püüde jõuda tõeni enda kohta ehk tänapäeval lõputuna näiva sisekaemusliku retke, mis  võib hõlmata kõik ümbritseva.

Teiseks enesekesksuse, kus ka omasuguse seltsis viibides, vaadatakse ainult iseendale otsa. Olgugi, et kaalul on koosolemise aeg, ei kordagi kõrvalolijale silma. Kui õhuke on piir eneseteadlikkuse ja -kesksuse vahel?

Kolmandaks on kõnekad lavalolijate tuhmistunud pilgud ja täielik emotsioonitus. Tajun seda kui elektroonikavidinate mürast tõukunud tuimust inimkonna hinges. Me ei ole koos ega üksi, ei elus ega surnud, vaid lihtsalt oleme. Mõte kallerdunud ajudemaailmast tekitab nii õudu kui ka õõvastust.

Neljandaks indiviidi defineerimine üldsuse laiemate ja enamuse poolt aktsepteeritud arusaamade järgi. Meil on ainult teatud hulk valikud enesemääratlemiseks, etteantud variantide seast peab kindlasti üks sobima.

«Austa siin teda, kes ei tea ja usalda teda, kes kahtleb,» seisab lavastuse kirjelduses. Leian peale tunniajast inimeste lahterdamist selle mõtte erakordselt kütkestava olevat. Lavastuse kontseptsioon on lihtne, aga mõjuv.

Kõnnin etenduse lõppedes kodu poole ja tunnen, et kõik ümberringi toimuv on muutunud müraks. Oleksin justkui meelemärkuseta tänavaid mööda kulgev pooleldi elutu olend, mõeldes midagi, aga mida?

Kui lavastusel oleks järg, siis võiks see kujutada elu kastikestes, kuhu me kõik peale isiksustestide läbimist potsatame Just, igaüks oma kastikesse, vastavalt isikuomadustele, ei mingit narratiivi ja lugude jutustamist, vaatame koos telekasse parem. Kohtumiseni seal!

ARVUSTUS

«Hei, õeke»

Esietendus toimus 23.-24. juunil 2014 Amsterdamis (DasArts / CREA Theater).

Osades autorid: Inga Salurand ja Riina Maidre

Tehnik: Janno Jaanus

Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo

Lavastaja, Helilooja: Hendrik Kaljujärv

Kirjutaja, Etenduskunstnik: Kadri Noormets

Etendust mängiti Tallinnas Von Krahli teatri proovisaalis septembris ja oktoobris.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles