Veljo Tormis 80: ma naudin elu ja lihtsalt seda, et ma midagi mäletan

Veljo Tormis

FOTO: Peeter Langovits

Homme saab Veljo Tormis 80. Tema mõju eesti muusikale on nii sügav, et tema laule peetakse teinekord rahvaloominguks ja rahvaloomingut Tormise tehtuks. Täpselt nii on vahel juhtunud näiteks praeguse regilauluõppejõu Tormise enda õpilastega.


Tegelikkus on see, et Tormis on ühendanud erinevad ajad, kohad ja helid ning teinud sellest üldeestiliku muusikalise keele. Tema muusikas kohtub pärimus tulevikuga ning regilaul 20. sajandi heliloometehnikatega, ning lisaks eesti helikeelele on ta viinud maailma suurtesse saalidesse ja fonoteekidesse ka teiste ugri rahvaste muusikalist iseloomu.

Tormis loobus muusika loomisest kümme aastat tagasi, 70seks saanuna. Hiljem on ta oma teoseid ümber seadnud.

Kohtusime Veljoga tema kodumaja all kohvikus. Nagu alati, siseneb ta püssikuulina, otsekui oleks läbijooksul, ent suudab end sekundiga vestluspartnerile häälestada ning ta on sada protsenti kohal.

Palju õnne! Teil ei ole vist küll elus midagi tegemata jäänud?

Oo, mul on kõik tegemata tegelikult. Saaks veel uuesti alustada, siis teeks mingeid plaane ja asju, aga praegu tundub, et see kõik on läinud nii kaootiliselt, ja on õnne olnud, et on ühtteist ka hästi välja kukkunud.

Miski siiski tagasi vaadates kripeldab?

No minu tegematajätmised on õppimise tasemes. Noorpõlves pidanuks olema palju hoolikam muusika õppimises. Treenima rohkem mälu ja kõrva.

Küllap kõrv on vilunud töö käigus niigi.

Ma ei oska öelda, kas kõrv, aga on tekkinud aegade jooksul professionalism vormitunnetuses.

Usun, et tegemata tööde pärast teil hing ei kripelda, ega te muidu öelnuks kümme aastat tagasi rahuliku südamega, et nüüdsest olete emeriithelilooja. Ja seda otsust olete ka järginud.

Selles mõttes küll, et ma ei oska enam midagi lisada, mis oleks oluline. Küll aga olen tulnud vastu mõnele palvele oma töid ümber seada.

Tunnustus on teie jaoks tulnud kasvavalt, viimasel paarikümnel aastal kõlavad teie teosed plaatidel ja kontserdisaalides üle maailma.

Jah, see on täitsa kummaline, et see nii on. Ma ise olen tundnud end terve elu tagumises reas olevat. Eriti nooremana. Hiljem on aga selgunud, et mõni varem kirjutatud asi hakkab aja möödudes kõlama – millegipärast.

Tagantjärele. Aga siis ei tajunud ma seda ise ega tajunud küllap ka teised. Võib-olla on see seotud rahvalaulu alaga, mida omal ajal isegi pandi pahaks või põlati lausa. Et kui ise ei oska, siis võtab rahvaviisi.

Kuuekümnendatel olite selline vastuoluline loojanatuur, et ühest küljest peeti teid isegi konservatiivseks, tänu sellele rahvalaulule – see on teie arhailine pool, teisest küljest te uuendasite seda, läksite kaasa maailmas edeneva modernismilainega.

Ma isegi ei ütleks niivõrd arhailine, kuivõrd vanamoeline pool. Rahvalaulu kasutuse esimene etapp Eestis oli vanamoeline. Samas kui modernism jällegi rohkem tegeles just arhailisega, mis oli kasutusest välja jäänud. See regilaulutunnetus hakkas uute teooriate kaudu jälle laiemalt kätte tulema.

Aga see oli asi, mida meie rahvusromantikud ei tunnetanud. Nad võtsid regiviisijupi ja harmoniseerisid seda traditsioonilises Euroopa funktsionalistlikus süsteemis, mis ei sobinud. Moskvas õppides aga soovitas minu õppejõud Šebalin mulle mitte vaadata Saksamaa poole, vaid vaadata pigem prantslasi.

Ma olen püüdnud rahvalaulule nii vähe kui võimalik vahele segada.

Ilma teieta oleksid mõnedki rahvalaulud unustatud. Ja ka kadumisohus rahvaste muusika on jõudnud tänu teile laia ilma.

 Jah, aga siiski ma olen nende vormi niivõrd muutnud, et seda ei saa enam pidada autentseks kultuuriks, see on juba teisel nivool – ma ei taha öelda kõrgemal, aga ta on teistsugune, olen kasutanud mitme ajaloolise arengujärgu elemente ja sündinud on uus vorm. Rahvalaulikud, kelle laule ma olen kasutanud, ei tunne oma laule minu teoste seest enam teinekord ära!

Seda põnevam!

Võib-olla on, võib-olla ei ole.

Väike pööre. Meenutage palun aega, mil Arvo Pärt oli teie õpilane.

Me oleme head sõbrad kogu aeg olnud. Aga asi algas sellest, et mina noore heliloojana olin viiekümnendatel heliloojate liidus konsultandina tööl, tollal anti soovijatele heliloomingualast konsultatsiooni. Ühel päeval astus sisse kõrge juuksekahluga Vene sõjaväe pluusis poiss ja hakkas oma asju näitama.

Nime ma kohe meelde ei jätnudki, aga igatahes ma ütlesin talle, et siia pole sinul asja, lähme aga kohe muusikakooli. Ja see oli Arvo Pärt. Ta oligi ühe aasta seejärel minu õpilaseks, ja siis ta oma esimesed tähelepanu äratanud klaverisonatiinid kirjutaski. Aga ju ta sai aru, et aeg on minna edasi, ta jättis muusikakooli pooleli ja astus konservatooriumisse. Tema tuntus algas muidugi konservatooriumi päevil.

Olite ikkagi tema suunaja.

Ma ei oska seda öelda. Ma oleks teda suunanud rohkem rahvusliku joone peale, tuues Tubinat eeskujuks, aga tema läks oma teed.

See on ju hea, kui inimene läheb oma teed.

Õppejõudu korrata küll ei maksa.

See just näitabki, et õppejõud on tasemel.

Et ta ei ole seganud, jah. Eks ma olen nii oma teistegi õpilastega talitanud. Kuldar Sink oli teine samasugune.

Põhimõtteliselt olete praegu jälle õpetaja, ehkki mitte heliloomingu alal.

Ainult regilaulu alal. Ma ei püüagi sellest teemast kuhugi välja. Et inimesed seda asja ka tunneksid, eriti heliloojad muidugi. Mõni on tundnud sügavamat huvi ja muutunud seetõttu originaalsemaks. Näiteks Paul Daniel Helletustest.

Kas mõnes mõttes rahvamuusika on kõige muu muusika alus?

Mingil määral muidugi. Aga tänapäeval erinevad žanrid segunevad. On juba raske piire tõmmata. Juba rokkmuusikas ainuüksi on nii palju stiile sees, et enam mina ei jaga üldse, mis seal toimub.

Mida te arvate ansamblitest nagu Oort või Vägilased?

Neid ma loomulikult tean ja olen kuulanud, nad on ju regilaulu pinnal tekkinud ja arenenud. Mulle meeldib selline muusika, teatud määral muidugi.

Kuus aastat tagasi ütlesite Teater. Muusika. Kinos, et «nüüd pole «eestirahva» huvi omaenese muusikalise emakeele vastu enam hoopiski nii märgatav (kui nõukogude ajal). Muud huvid on esiplaanil – «erakonnamängud»! raha! autod! kuritööd! skandaalid! klatš! meelelahutus!» Kas midagi on muutunud?

See käis ja käib peamiselt meedia kohta, aga meedia püüab inimesi sellega, mis neile võiks meeldida. Mis on põnev. Ja tapmine ja tagaajamine ongi põnev.

Seda niikuinii. Aga kas ei ole rahvuslikku päritolu muusika tähtsus kuidagi tõusnud, just see osa rahvuslikust identiteedist?

On tõepoolest tekkinud suurem kandepind meie rahvamuusikale ja regilaulule. Noored inimesed sageli kasutavad neid materjale ja kargavad mu endagi tööde kallale. Ja teevad neid ümber. Minu jaoks «Eesti ballaadid», ja ka «Meeste laulud» ja «Naiste laulud» on täiesti uus tasand muusikalise lavastuse kunstis, see on Peeter Jalaka teene muidugi. Ülitäpselt tabas eesti rahvalaulu olemust, koos teravate vaatepiltidega.

Teie kohalolu eesti kultuuripildis on märgatav ka sedapidi, et olete publikuks, jõuate igale poole, olete meeletult aktiivne inimene.

Ja eriti jõuan oma teoste esitustele. Mõni võib-olla arvab, et see on eputamine või gigantomaania, absoluutselt mitte. See teeb mulle endale nalja, et ma niimoodi jooksen oma kontserte mööda. Kas või praegu juubeli eel, ma ei ole ühtegi vahele jätnud.

Selles eas pole vaja enam valehäbi tunda.

Ma ei ole tõesti soliidne enam (naerab).

Te saate endale seda lubada.

Tore on.

Ega te memuaare hakka kirjutama?

Selleks on hilja, mälu selles eas ma enam usaldada ei või. Siis pidanuks päevikut pidama. Ma lihtsalt naudin, et ma midagi mäletan, ma naudin elu, nii palju, kui mul seda praegu on, lootmata sellest midagi fikseerida.

Igal juhul: praegu on aeg võtta vastu kiiduavaldused.

Ega ma seda pärgamist ja lille­andmise järjekorda väga ei salli.

Mis edasi?

Pärast juubelit kaheks nädalaks sanatooriumisse ja siis juba välisesinemised. Üks neist on Punkt Festival Norras, kus kasutatakse elava muusika elektroonilist töötlemist kohapeal kontserdisaalis, ja segakoor Noorus esitab seal minu kava, mida elektrooniliselt töödeldakse, ja mul on vaja üks loeng seal pidada, regilaulust midagi.

Ikkagi, kuidas on olla 80?

Tunne läheb järjest paremaks, vahepeal, kuuekümnendates, oli küll tunne, et asi hakkab õhtule kiskuma, aga nüüd on nii, et hädadega on lepitud ja füüsis on, nagu ta on, sest ma pole kunagi elus sporti teinud.

Ma olen kogu aeg arvanud, et muusika mõjub ka füüsilisele tervisele hästi.

Hehee, mitmes mõttes võib seda öelda jah.

Veljo Tormis

•    Helilooja ja õppejõud

•    Sündinud 7. augustil 1930 Kuu­salu kihelkonnas

•    Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1956. aastast

•    Lõpetanud Moskva konservatooriumi 1956

•    Autasusid: kolm Eesti Vabariigi kultuuripreemiat (1995, 2000, 2005), Eesti Muusikanõukogu heliloomingu preemia 2009, Riigivapi I klassi teenetemärk 2010

•    Tema teoseid on salvestanud rahvusvahelised plaadifirmad ECM, Alba, Toccata jt

•    Valik teoseid. Lavamuusika: «Meestelaulud» (1965), «Naistelaulud» (1975), «Eesti ballaadid» (1980), teos keelpilliorkestrile «Sügismaastikud» (1964), vokaal- ja koorimuusika «Mahtra sõda» (1958), «Maarjamaa ballaad» (1969), «Raua needmine» (1972), «Vanavanemate viisivakk» (1986), «Sampo tagumine» (1997), miniatuuridetsükkel «Looduspildid» (1964–1969), tsükkel «Unustatud rahvad» (1970–1989)

Tagasi üles