«Tihti saan endast mõelda kui mitte eriti professionaalsest näitlejast, kuna olen seda ametit ainult rõõmu pärast pidanud. Ma ei ole kunagi pidanud võtma endale rolli, mida ma ei ole tahtnud võtta. Ma tänan selle eest taevast, sest see on suur luksus,» ütleb Fanny Ardant.
Mul on hea meel, et minu telefoniusutlus – küll pisut ootamatult sülle langev – Fanny Ardant´iga on kokku lepitud just hilisõhtuks, sest mulle tundub, et tema sametine hääl ja poeetiline kõnemaneer sobivad pigem sumedasse öösse kui askeldusi täis argipäeva.
Olgugi, et ma selle eheda femme fatale’i kelmikaid kassisilmi ei näe, tekib mul näitlejanna häält kuulates vägisi tahtmine kasutada itaaliakeelseid muusikatermineid: see hääl, mida olen erinevate filmide kaudu kuulnud juba pikki aastaid, on just niisama vaheldusrikas ja dünaamiline nagu muusika.
Kui meie intervjuu alguses räägib näitlejanna mezzo piano, isegi sotto voce, pigem adagio, siis mida edasi meie vestlus areneb - ja eriti mõnede teemade puhul nagu armastus, kirg ja inimesed -, on kõne järjest enam forte, vivace, prestissimo… Ning siis, vastavalt hetkele, crescendo või diminuendo.
Kogu meie jutuajamise alatooni võiks aga iseloomustada sõnadega allegro, amoroso, appassionato. Just sel põhjusel ei ole ma sugugi üllatunud, et Fanny Ardant´i kui režissööri teise täispika mängufilmi «Kangekaelsed rütmid» peategelaseks - kelles on ka kindlasti palju Fanny´d ennast - on muusik, täpsemalt tšellomängija. Ja armunud naine. Enesestki mõista.
Tere hilisõhtust! Niisiis helistan teile Eestist, väljas on juba üsna külm, arvan, et hetkel näitab kraadiklaas null kraadi… Teie aga olete Pariisis?
Tere õhtust! Jah, ma olen Pariisis ja väljas on samuti veidi külm… Aga mitte päris null kraadi.
Teil on vedanud! Ja meil tegelikult ka, sest olgugi, et külm talv läheneb, on head inimesed korraldanud õnneks filmiprogrammi, mis on pühendatud just teile ning kus linastuvad tervelt kuus filmi, millest neljas on teil mängida pearoll, kaks aga on teie enda lavastatud.
Just. Ma olen väga õnnelik selle üle.
Eestis tuntakse teid peamiselt tänu Francois Truffaut’ filmidele, millest ehk tuntuim, «Naabrinaine», on samuti draama. Kuid paljud meist on teid näinud ka Franco Zeffirelli suurejoonelises filmis «Callas igavesti» ja François Ozoni muusikalises komöödias «Kaheksa naist». Hiljuti nägime teid aga üürikeses, minu arvates väga maagilises stseenis Paolo Sorrentino filmis «Kohutav ilu», kus te esinete iseendana…
Jah, ma tunnen Paolot hästi ja ta palus minult naljaga pooleks, et osaleksin hetkeks tema filmis, et jalutaksin Via Venetol ja kohtaksin seal Toni Cervillot, peategelast, lihtsalt niisama. Et see oleks üks melanhoolne hetk, miski, mis möödub… Nagu te nii hästi ütlesite, üks üürike hetk, millest ei saa kinni hoida…
Ja teate, mulle väga meeldib, kui režissöör minult palub, kas võiksin tema filmis korraks üles astuda, sest midagi ei ole mõtet üle tähtsustada. Näitlejad on nagu lapsed, kes mängivad vahetunni ajal politseinikku ja varast. Mulle see meeldib. Lihtsalt korraks kusagilt läbi astuda.
Kas teil on endiselt mõni unistuste roll, mida tahaksite kindlasti kunagi mängida? Kinos või teatris?
Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest… Uue stsenaariumi vastuvõtmine tähendab alati riski. Ma eelistan mitte teada, kuhu ma lähen. Seega ei ole ühtegi rolli, mille kohta ma teaksin, et tahan tingimata seda mängida. Mulle meeldib, kui keegi mulle midagi pakub. Siis saan ma öelda: «Oojaa, seda ma tahan!» Või hoopis: «Seda ma ei taha». Usaldan sisetunnet.
Tihti saan endast mõelda kui mitte eriti professionaalsest näitlejast, kuna olen seda ametit ainult rõõmu pärast pidanud. Ma ei ole kunagi pidanud võtma endale rolli, mida ma ei ole tahtnud võtta. Ma tänan selle eest taevast, sest see on suur luksus. Pigem eelistan rollist keelduda, kui minna võtetele või lavale ja vihata seda, mida ma teen. Armastan seda ametit liialt palju, et midagi sellist teha.
Teatrit ja filmi ei saa vist võrrelda, aga te tegutsete aktiivselt mõlemal poolel. Eelistate te ühte teisele?
Alates sellest, kui ma oma ametiga alustasin, olin vaimustatud inglise näitlejatest, näiteks Sean Conneryst, kes mängis ühtaegu James Bondi filmides ja samas ka Shakespeare’i festivalidel, teatris. Inglise näitlejatel on hea traditsioon alati teatrisse tagasi tulla. Sest teater puhastab näitlejat. See on nagu verevahetus: teater kohustab näitlejat uuesti nullist alustama. Peab olema nagu taltsutaja, kes siseneb lavale nagu lõvipuuri. Sa lihtsalt pead sinna minema! Ei saa öelda, et oota, ma ei ole veel päris valmis… Ei! Peab minema!
Film on mõnes mõttes kohutav, sest mõnikord võid näha mõnda linateost, kus oled mänginud ja märkad tagantjärele, kui halb see on! Kui teatris mõnel õhtul halvasti läheb, saad endale lubada, et homme teed paremini. Nagu hobused, kes mäest üles rühivad ja takistusi ületavad: nad teavad, et pärast jõge on ees veelgi raskem tõke, et pööret peab paremini sooritama…
Sellepärast ongi teater väga põnev. Seal saab öelda, et kordamine on tarkuse ema. Sa pead olema nagu käsitööline, kes nikerdab puust kuju, poleerib, pöörab, alustab uuesti… Sellepärast ongi teater väga tore, selles on midagi igavikulist. Film on teine viis igavikku jõuda, aga teatrist õpitud oskuste abil, nii kummaline kui see ka ei oleks.
Ükskord mõtlesin küll, et nüüd on teatriga lõpp! Siis kulus natuke aega ja soov lavale minna tuli tagasi. Kui mulle pakutakse näidendit, mis mulle väga meeldib, siis ütlen, et mis siis ikka! Ma tulen!
Kas olete ka praegu teatris hõivatud?
Jah, just eile tulin Hamburgist, kus mängisin näidend-oratooriumis «Jeanne d’Arc tuleriidal», mille sõnade autor on Paul Claudel ning millele on muusika kirjutanud Arthur Honegger. Saateks mängib suur orkester, laval on sajast inimesest koosnev koor, ooperilauljad, sopran, bariton…
Just lõpetasin oma stsenaariumi ja… mis puudutab filmi, siis varsti võib mind näha ühes komöödias.
Kas te räägite Jérôme Cornuau’ filmist «Šikk!»?
Jah, see tuleb välja veel sel aastal. Ja detsembris tulevad veel ühe komöödia võtted.
Tulemas on ka Michael Sturmingeri «Casanova variatsioonid»?
Jah, aga see on jällegi vaid üks põgus hetk, üks sõbralik žest. Minult küsiti, kas soovin hetkeks astuda üles filmis, kus mängib ka John Malkovich. Loomulikult ütlesin «jah», sest Malkovich meeldib mulle väga! See on väga eriline film, kus osad tegelased on tegelikult ooperilauljad, kus kuuleb Mozarti aariaid, mida esitavad suured lauljad, näiteks maailmakuulus tenor Jonas Kaufmann. Nii et see oli lihtsalt üks tore kogemus.
Te räägite seal vist inglise keeles?
Jah. Ja peale selle laulan ka ühe väikese Mozarti aariakese. (Naerab.)
Suurepärane! Küsiksin nüüd ühe täiesti teemavälise küsimuse, kas te mõnikord tantsite ka?
Ei. Kui, siis ainult rock’n’rolli.
Küsin seda sellepärast, et ütlesite, et teile meeldib minna tundmatus suunas, oodata uut pakkumist ja sellele tunnetuslikult järgneda. Mõtlesin automaatselt argentina tango peale, kus mees juhib naist, pakub talle improviseerides uue tantsusuuna ja naine järgneb talle.
Mulle väga meeldiks seda osata! Muide, Gérard Dépardieu on suur tangotantsija… piltlikult öeldes! Kui olen temaga koos filmis või laval, siis tunnen, nagu tantsiksin temaga tangot… Sest ma lasen tal end juhtida. See on tema loomuses. Kui ma noor olin, tantsisin palju rock’ n’rolli, ka seal ei tea kunagi, mida tantsupartner teil järgmisena teha laseb, seal on palju ootamatuid pöördeid… Aga ei, diskoteekides ei tantsi ma kunagi.
Kultuuri ja poliitikat ei maksa küll segi ajada, aga paljud Eesti filmihuvilised olid imestunud, kui teie kauaaegne lava- ja filmipartner Gérard Dépardieu endale Vene kodakondsuse taotles ja teatas, et armastab Venemaad ja isegi Putinit… Kas Dépardieu on lihtsalt romantiline hing või…?
(Naerdes.) Gérardi sõnu ei tasu alati tõsiselt võtta! Ma arvan, et ta on eelkõige vaba hingega inimene ja mis puutub elupaika, siis usun, et meil kõigil peaks olema vaba valik elada seal, kus me tahame elada. Lisaks sellele armastab Gérard provotseerida, ta näeb maailma nagu laps, ta sattub kergesti vaimustusse, õhinasse… Ka mina võin selline olla. Ma võin ka mõnikord vaimustusest ahhetada ja siis öeldakse mulle, et kuule, ela natuke veel ja saad aru, et sa ajasid täielikku jama. Muidugi peab tänapäeval olema oma sõnadega ettevaatlik, neid võidakse valesti mõista.
Gérard on väga ehe inimene. Väga siiras. Teda on Prantsusmaal väga halvasti koheldud. Meedia ei ole rääkinud Gérardi headest külgedest, tema suuremeelsusest. Kui see poleemika tekkis, räägiti tema kohta ainult halba. Mitte seda, et ta võib näiteks mängida väikese eelarvega filmides, millesse ta usub, mille eest ta ei võta ühtegi senti. Inimene on alati segu erinevatest asjadest, samuti tema elu.
Prantslaste ja venelaste vahel on ju lausa ajaloolis-kultuuriline traditsioon, mõlemad austavad üksteise kirjandust, kunsti, muusikat…
Jah. Meil on täiesti erinev ajalugu, võrreldes kogu idablokiga, sest seal on olnud pikk ja valuline ajalugu seoses Nõukogude Liiduga. Mul on alati olnud suur kirg Venemaa vastu, aga nägin seda maad alati maalikunsti, luuletajate, kirjanduse kaudu… Ma arvan siiani, et see on parim viis riiki tundma õppida.
Näiteks ei meeldi mulle eriti Ameerika, mingil esmasel, argisel tasandil, kuid ma armastan kohutavalt ameerika kirjandust. Luuletajad on minu arvates tihti nagu selgeltnägijad, nad ütlevad tõtt, nad ei ole poliitikud ega taha rääkida võimust. Just vene luuletajate hulgas oli neid, kes kannatasid ühiskonna tõttu kõige rohkem! Ja samas on nende luule võrratu!
Vene luuletajaid tuntakse Prantsusmaal üsna vähe, näiteks Marina Tsvetajevat, Mandelštami… Kui mõelda kõigele sellele, mida nad läbi elasid, siis mõtlen «Ahh!». Neis oli ometi olemas see valgus, mis iial ei kustunud.
Dépardieu´ga olete vist endiselt väga lähedased partnerid?
Jah! Üsna hiljuti käisime Riias (augustis festivalil «Balti pärl» - L.T.), mängisime mõlemad Durasi näidendis «Muusika II», siis läksime edasi Beirutisse, Liibanoni… Ma olin väga rahul, et sain temaga koos laval olla, sest, nagu ma ütlesin: ta on tõeline tangotantsija!
Te olete näitlejana kuulus ja armastatud, miks te režissööriks otsustasite hakata?
Ma arvan, et selleks ei ole ratsionaalset põhjust, see oli minu soov ja nagu te teate, soovid on alati hämarad… Olen alati kirjutanud lugusid, lihtsalt enda jaoks. Siis tuli esimene lugu, mida kirjutades nägin silme ees konkreetseid pilte. Ja äkitselt tundsin, et tahan filmi teha. Nii see algaski.
Siis sain aru, et see meeldib mulle. Samal ajal jäi minusse alles puutumatu soov olla näitleja, aga mulle hakkas meeldima ka uue maailma loomine, mis annaks edasi minu mõtteid ja tundeid, seda, millisena mina elu näen.
Mis viis teid debüütmängufilmi «Tuhk ja veri» teema juurde?
Ma kirjutasin selle loo, sest mulle meeldib väga antiik-kreeka tragöödia. Tahtsin rääkida nüüdisaegse loo tragöödia vormis ja lavastada selle mõnes inspireerivas paigas. Filmivõtted toimusid Transilvaanias, aga sama oleks võinud teha ka Albaanias, sest neis ühiskondades kehtisid endiselt ranged koodid nagu antiikaja tragöödiates. Kui selliseid koode lõhuti, oli tulemuseks kättemaks, oma tegude eest pidi maksma.
Tahtsin näidata Prantsuse perekonna lugu maailmas, mille koode nad ei oska lahti muukida. Olin lugenud palju albaanlase Ismael Kadare tekste, mis rääkisid Põhja-Albaaniast nagu Antiik-Kreekast «Oresteia» ajastul, kus veri kutsus verd, kus mõrvale järgnes mõrv.
Kui te loete «Achilleust», läheb palju aega, enne kui seatakse jalule õiglus, mis asendab kättemaksu. Samas olen ma alati arvanud, et õiglus on kättemaksu varjatud vorm ning et tõeline jõud peitub andestuses. Sest milleks meile õiglus, kui keegi on tapetud? Ainuke asi, mis võib meid eluga lepitada…
Teate, sellest on palju rääkinud ka Dostojevski. See on üks lunastuse vorme. Sest inimeste üle kohut mõistes ei leia me iseendaga kunagi päriselt lepitust.
Kas naisena on raske režissöör olla? On see ainult meeste maailm?
Ei. See on ennekõike amet, mis nõuab palju energiat, palju vastupidavust. Ja seda võite leida nii naiste kui meeste seas. See sõltub iseloomust.
Siiski on filmiloojate hulgas tunduvalt vähem naisi kui mehi…
Ma ei tea, aga naisi on siiski üha rohkem. Selleks, et oma unistusi täide viia, on eelkõige vaja energiat, see on isegi olulisem, kui soov lugu kirjutada ja seda lavastada. Kõigi suurte režissööride puhul, kellega ma olen koostööd teinud, imetlesin ma nende entusiasmi, olgu see siis Lelouche, Resnais, Costa-Gavras, Antonioni… Kõik nad olid alati entusiastlikud, olgugi et mõnikord väsinud või isegi haiged.
On vaja palju jõudu, et film kui selline üldse eksisteeriks, et leida produtsente, et leida raha, et veenda inimesi… Jah, selleks peab olema väga kangekaelne.
Ja teie olete järelikult piisavalt? Ja energiline?
(Naerab.) Jah, ma olen väga kangekaelne. Aga päikesel on ka varjupool ja mõnikord on mul ka melanhoolseid hetki, eks see käib energiaga käsikäes. Kui olete kulutanud palju energiat, siis mõnikord juhtub, et äkitselt teil seda enam ei olegi. Aga sel ajal, kui ma oma filme tegin, oli mul seda palju. Tihti küsiti minu käest, miks sa filme teed, ja ma vastasin alati, et ärge küsige, miks ma neid teen, vaid kuidas.
See juhtuski tänu sellele, et mul oli piisavalt energiat, kirge ja entusiasmi, iga päev tõi filmivundamenti väikese kivikese juurde, oli paremaid ja oli halvemaid aegu. Aga siis oli vaja usku, et minna lõpuni, hoolimata raskustest, läbikukkumistest…
Minu puhul oli alati tegemist filmidega, mis olid väikese eelarvega ja piiratud võtteperioodiga. See oli nagu üks suur võitlus. Samas, näitlejad olid tihti väga suuremeelsed ja osalesid suure entusiasmiga, samuti tehniline võttegrupp ja kogu meeskond. Nii et kui neile hetkile tagasi mõtlen, ei kahetse ma midagi.
Teie teise mängufilmi «Kangekaelsed rütmid» peategelane on muusik ja kirglik naine, kes pettub mehes, kes teda järjest vähem armastab. Ometi on muusika tema sees ja ümber endiselt olemas. Kas kunst saab päästa inimese, kelle ümber ei ole piisavalt armastust? Või on armastus ikkagi kõige tähtsam?
Ma arvan, et armastus on kõige tähtsam. Aga… Ma ütlen alati, et kunst täidab tühimiku, kust armastus puudub. Kunst päästab teid, kui armastus teid maha jätab. Tahtsin, et mu filmi peategelane oleks just nimelt tšellist, sest muusikule on muusika kas kõik või mitte midagi. Muusik ei saa oma mängutehnika kohta öelda, et «see ei ole päris see, aga saab hakkama». Ei! Kui te mängite Bachi, Beethovenit, Schubertit või Šostakovitšit, peab see olema alati püüd täiuslikkuse poole.
Minu peategelane nõuab ka armastuselt täiuslikkust, mida elu talle ehk anda ei suuda. Just seepärast saabki muusika ta päästa. Ainult, et ta ei loobu oma unistusest, milleks on täiuslik armastus.
Mulle tundub, et Eestis ja ilmselt ka põhjamaades räägitakse armastusest ja kirest veidi vähem kui Prantsusmaal…
Võimalik, sest see on väga prantslaslik. (Naerab.) Ma arvan, et armastus on kõigi inimeste elus väga tähtsal kohal. On inimesi, kes on oma armuloos pettunud ja ütlevad, et nad ei taha sellest enam kunagi kuulda. Ja kes sulgevad ennast. Ja on neid, kes on väsinud mitte ainult armastusest, vaid elust üldse. Mina arvan, et elu ilma armastuseta… selle kohta on isegi Edith Piaf laulnud, et «ilma armastuseta ei ole me keegi». See on justkui Püha Graali otsing, ootus, see ei ole kunagi lapsik. Mitte kunagi!
Kuid tihtilugu öeldakse, et kirglik armastus, nii elus kui filmis, on omane ainult teismelistele, et täiskasvanuks saades peame muutuma mõistlikuks…
Ei, ei. Ma arvan, et see on täiesti vale. Ma arvan, et sel juhul tähendaks täiskasvanuks saamine arulagedust, seda, et peab mõtlema ainult rahale, võimule ja edukusele. See on kohutav! Nii mõelda on lihtsalt häbiväärne. Täiskasvanu on samuti täis lootust, seda «ahh!» momenti, vastasel juhul võib endale valge lina peale tõmmata.
Tihti öeldakse mulle, et sa oled naeruväärne, aga mul ükskõik! Ma olen kohanud mehi ja naisi, kes on juba teatud vanuses, aga kelle kirg ei ole kusagile kadunud! Seega, kõik oleneb inimese iseloomust. Miks prantsuse kirjandusklassika maailmas kuulsust võitis? Stendhal ja Duras tundsid mõlemad elu jooksul palju südamevalu ja see oli määrava tähtsusega ka nende loomingus.
Kui te Stendhali teostest armastuse ära võtate, ei jää enam midagi järele. Ja isegi Balzac, kes oli küünilisem… Mõelge näiteks vene kirjanduse kuulsatele romaanidele. Võtke sealt armastus ära ja alles ei jää midagi.
Kas armastus jääb ambitsiooni kõrval ellu? Guy de Maupassanti teostes näeme inimesi, kes ohverdavad kõik oma eesmärkide nimel. Need inimesed on õnnetud. Ükskord rääkisin ühe sakslasega, kes rääkis loodusest ja küsis minult, kas prantsuse keeles ei olegi väljendit, mis iseloomustaks sügisest päikeseloojangut? Mina ütlesin, et meil, prantslastel, on väljendid ainult armastuse, mitte maastiku kohta.
See ongi suur erinevus prantslaste ja sakslaste vahel. Sakslased on romantilised, prantslased üritavad kõigele loogilist seletust leida. Isegi armastusele. Näiteks Proust, kes räägib lakkamatult armastusest.
Te vist armastate väga lugeda?
Väga, väga.
Mida te praegu loete, on teil mõni raamat pooleli?
Jah! Mul on praegu käsil üks võrratu raamat, mis on tõlgitud inglise keelest, selle pealkiri on «Sometimes a great notion». Autori nimi on Ken Kesey, kes kirjutas kaua aega tagasi romaani, mille järgi vändati film «Lendas üle käopesa», see Jack Nicholsoniga. See on suurepärane romaan, väga lüüriline, loodusest, puuraidurite maailmast… Arvasin, et mulle selline asi ei meeldi, aga stiil on niivõrd imeline! Tegelased räägivad nagu Faulkneri raamatutes.
Ma loen tõesti hästi palju, mõnikord satun raamatute peale ja mõnikord kirjanduse peale, sest minu jaoks on olemas raamatud ja kirjandus. Ka armastuslugu võib olla lihtsalt jutt ühest poisist, kes ei julge tüdrukuga rääkida. Aga selle stiil võib olla fantastiline!
Samal põhjusel armastan ma nii väga Marguerite Durasi, kes jutustab äärmiselt banaalseid lugusid võrratu stiilitunnetusega. Olen mänginud väga paljudes Durasi näidendites, kus ta räägib ainult asjadest, mida me kõik oleme läbi elanud, ent mida me ise nii kaunilt väljendada ei suudaks.
Üks Eesti kirjanik, Anton Hansen Tammsaare, on öelnud lause, mida teavad kõik eestlased: «Tee tööd, siis tuleb ka armastus». Ma ei ole päris kindel, kas see on alati õige. Või siiski?
On, sest on üks teine lause, mis ei ole päris sama, aga mis võib olla sarnane, seda on öelnud jällegi Duras: «Armastuse ootus on juba armastus». Kui ollakse selles ootuses, selles valmisolekus, millest juba varem rääkisime, uskudes armastusse, olles aupaklik, siis saabub ka armastus. Selle vorm on ehk iga kord erinev.
Ma olen näiteks kasvanud üles perekonnas, kus vanemad ja vanavanemad üksteist jumaldasid. Juba oma elu alguses uskusin ma täiuslikku armastusse mehe ja naise vahel, mis kestab terve elu. Teate ju, et laps näeb kõike, mis mehe ja naise vahel toimub. Ta näeb kohe, kas vanemad on koos ainult ühiskondliku positsiooni pärast või armastavad nad üksteist päriselt. Seda, kuidas nad räägivad, naeravad, vaidlevad… Kõik see ongi armastus.
Prantsusmaal öeldakse alati, et restoran on paaride mõõdupuu. Kui inimesed ainult söövad ja omavahel üldse ei räägi, siis öeldakse «mamma mia», nüüd on küll halvasti. Kohutav!
Mäletan, et mu vanemad muudkui rääkisid üksteisega, neil olid erinevad poliitilised vaated, nad kuulasid erinevat muusikat, aga see ei tähendanud midagi. Nad suhtlesid üksteisega.
Kas te arvate, et on veel võimalik teha armastusfilme, mis oleksid värsked, mis annaksid juurde midagi uut? Või on kõik klišeed juba ennast ammendanud, kõik kordub?
Ma arvan, et armastusfilmides on tõesti kõik juba öeldud. Aga just detailid on olulised. Sest igaüks, kes oma lugu räägib, eelistab alati üht detaili teisele. Loomulikult kordub kõik juba alates vanadest kreeklastest ja Shakespeare’ist tänaseni välja. Muidugi võib öelda, et pole mõtet, aga on ikka! Sest muutuda võib stiil või jutustamise viis…
Alati algab kõik sellest, et boy meets girl, aga pärast? Te võite paluda iga inimese käest, keda kohtate, et ta jutustaks teile oma armastuse loo: alati on see banaalne ja samas ainulaadne. Täpselt nagu romaanides! Loomulikult võib väita, et pärast Balzaci, Tolstoid, Dostojevskit ja Dickensit ei ole enam midagi uut siin päikese all. Aga on küll!
On teil veel uusi lugusid, kas plaanite uusi filme?
Jah, ma just lõpetasin ühe uue loo, nii et kõik algab uuesti, hakkan jälle raha otsima. (Naerab.) Oma kolmanda filmi jaoks. Stsenaarium sai just äsja valmis.
Oo, palju õnne!
(Naerab.) Nii et, jälle hakkab pihta. Pikk-pikk võitlus. Loodan, et saan kunagi tulla ka seda filmi teie juurde esitlema! Kui on kaks juba tehtud, tuleb teha ka kolmas.
Tuleb sellest komöödia või draama?
Teate, mulle kohutavalt meeldiks, kui ma oskaksin kirjutada komöödiat, aga ma ei oska. Nii et see tuleb samuti draama…
Olete läbi ja lõhki dramaatiline inimene?
(Naerab.) Jah, ma olen must mis must. Aga mulle meeldib ka naerda. Mul on alati olnud elust pigem traagiline nägemus. Aga muidugi on olemas ka elamise võlu. Ja peale selle usun ma indiviidi, usun inimesesse. Mind huvitavad lood ja inimesed. Ma näen alati inimestes pigem häid külgi ja samas tunnen neile ka kaasa. See aitab elada.
Juba tund aega on märkamatult möödunud ja ma ei tahaks teid rohkem kinni hoida. Tänan teid selle väga sümpaatse vestluse eest!
Mina teid samuti! See oli tõeliselt soe ja tore. Ma tänan südamest teie inimesi, et nad mu filme nii soojalt vastu võtavad. See liigutab mind tõepoolest väga. Nägemiseni!
LISA
Kes on Fanny Ardant
65-aastane prantsuse näitlejanna, kes on mänginud 1970ndate lõpust peale rohkem kui 50 filmis.
Ardant´i on kinolinale jäädvustanud François Truffaut - kellele näitlejanna oli ka muusa ja abikaasa -, Alain Resnais, Michelangelo Antonioni, Agnès Varda, Costa-Gavras, Claude Lelouche, François Ozon ja paljud teised nimekad filmirežissöörid.
Ardant armastab kirglikult teatrit ja teeb kaasa näitemängudes, mis on pärit peamiselt Prantsuse klassikast, antiikaja tragöödiatest ja näitlejanna ühe lemmikkirjaniku, Marguerite Durasi sulest.
Kirjandussõbrana võiks ta pidada põhjalikke loenguid nii Proustist kui vene luulest, ja miks mitte ka poliitikast, sest enne näitlejaks õppimist sai ta kõrghariduse politoloogia alal.
Alates tänasest Tallinna Artise kino ekraanile jõudva eriprogrammi «Prantsuse kuld: Fanny Ardant» kavas on kuus filmi. Neist neljas - Francois Truffaut´ «Naabrinaine» (1981) ja «Lõbus pühapäev» (1983), Claude Lelouchi «Rongijaamaromaan» (2007) ja Marion Vernoux´ «Kaunid päevad» (2013) – Ardant mängib, kahe puhul - «Tuhk ja veri» (2009) ja «Kangekaelsed rütmid» (2013) - on ise režissöör.