Supilinna saaga seatapu ja salateenistusega

Jüri Pino
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Olev Remsu
«Supilinna armastajad»
Tänapäev
623 lk
Raamat Olev Remsu «Supilinna armastajad» Tänapäev 623 lk Foto: Pm

Natuke maateadust kõigepealt. Supilinn jääb paremat kätt allamäge, kui Kilulinna poolt tulles otse Tartusse sisse sõita. Emajõe ja õlletehase vahele. Kilulinlastele – Tartu on teie meelest see «väike puust linn» või «Minsk-na-Maternoi» lõunas. Ärge sinna parem minge. Vähemalt mitte enne, kui olete selle raamatu läbi lugenud.

Kuigi on tõenäoline, et siis ei julge te sinna enam kunagi siirduda. Eks ole ammu räägitud, kuis Toomemäel – seal on, või vähemalt oli, sünnitusmaja – olevat õhk imelik, kelle esimene hingetõmme seda täis saab, jääb kah veidi imelikuks. Ajab vahel segast, ei mõista kõiksugu tõmblemisi, muidu kah kõõritab ikka Tartu poole, kuhu ka elu teda viinud oleks, ning on varmas tõestama, et see on ainuke kõigi linnatunnustega* linn Eestimaa peal üldse.

Ammugi ei julge keegi pärast köite käest panemist ajamasinat leiutada. Mis siis, kui agregaat viskab kogemata aastasse 1960 ja Supilinna? Ekstreemsport on selle kõrval virgutusvõimlemine. Kujutlege, et linnaosas on ainult üks telefon. Sibid ajavad ringi hobustega ja käivad Werneris akadeemikutega kohvitamas, kus nad kõigile konjakit välja käristavad, pappi on ju sibidel sitaks. Kuuris peetakse siga. Võmm on puskariaugule võlgu. Kärakas voolab muidu ka ojadena. Partei juhib. KGB nuhib. Jehovistid tapavad inimesi. Ehk täiesti põrunud ja kadunud maailm.

Mida lugupeetav ülimalt lustlikult kirjeldada on võtnud. Võib-olla väheke vinti üle keerates, kagebiit on ikka väga kagebiit, parteimölak väga mölak, rets väga rets, aga mis tost, lõbusam saabki. Ep saa unustada, et kodanik Remsu ju Moskvas õppinud stsenarist, seega tasub kõike kirjeldatavat ekraanile kujutleda ja klapib õigesse kohta. Võiks tõsiselt mõelda sellest üks mõnus seriaal teha, saaks jaburamgi kui «ENSV». Näiteks «Kosmiline mais» võiks nimeks olla.

Erilise mõnu saavad raamatust muidugi tartlased. Kui hakkavad tuvastama, keda tegelikult olemas olnud inimestest on kujutatud. Isegi Annelinna poiss tunneb mitmeid ära, olgugi et Nikita ajal polnud temast veel haisugi.

Kokkuvõtlikult, ei taha põnevust liigse ümberjutustamisega ära rikkuda. Põnev, lõbus, piisavalt paks, et ei teki kahetsust, kui liiga ruttu otsa saab. Väärt.

* Linnatunnused – jõgi, raekoda, ülikool, raudteejaam (T. Matsulevitš, õpetlane, 1993)


Raamat

Olev Remsu

«Supilinna armastajad»

Tänapäev

623 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles