Takso kui aja auk

FOTO: Erakogu

Elus on palju pealesunnitud hetki, mil tuleb kuulata kellegi teise valitud muusikat. Enamik muusikast, mida me kuulame, on kellegi teise valitud. Nurgabaar, toidupood, buss, raadio, ööklubi, WC jne – miljon võimalikku ­aegruumi, kus võõras inimkäsi saadab sinu poole helivõnkeid teele. Hea küll, kui oled egomaniakk, siis võib-olla tõesti käid sa päevast päeva oma häirimatut sammu, kõrvad küünlavaha täis, aga selliseid on vähe.

Üks liikuv koht, mis on kas ilusam või kohutavam kui ükskõik muu, on loomulikult takso. Taksost võid sa leida sooblinahast kindad või need hoopiski maha unustada, võid istuda okse sisse või ise sinna oksendada, võid teha külma arve või siis maksta absurdselt üle taksi – takso on avaraim võimaluste platoo. Aga mis on teie jaoks see konkreetsus, see ajakurv, mis ühendab kõiki maailma taksosid, sõidad sa siis nagu saks Tallinnas või Pariisis, Rio de Janeiros või Buenos Aireses? Minu jaoks on see muusika, mida kallis taksojuht on mulle valinud, et ma saaksin lasta silmadel möödalibiseval fassaadil puhata.

Olen kuulnud taksos peaaegu kõike, mida kuulda saab – metal’it ja Bachi, bossanovat ja kasahhi rahvamuusikat, kuid eelkõige mängib taksos nostalgia. Vahel tundub, et takso on nagu tolmuimeja, mis asfaldi millimeetriste ürgkihistuste vahelt minevikku välja imeb, ja et kõik maailma taksod toimivad koordineeritud kollektiivse ajamasinana. Takso on ajamasin ka sõna otseses mõttes, täis mõõdikuid: taksomeeter, hodomeeter, spidomeeter. Taksojuht on nomaadtööline, kelle töö on olla igaveses liikumises, kes peatub vaid uue võõra pealevõtmiseks.

Ma pole ise taksojuht olnud ega tea, kuidas see töö mõjub ja milliste pidepunktide järele sa seal roolis igatsed. Äkki ei igatsegi midagi? Võib-olla nostalgia ehk muusika on siis see pidevus, see ustav kaaslane, kes taksojuhiga kaasas käib, mida ei kõiguta ka uus algav sada tuhat kilomeetrit hodomeetril. Nostalgia on niit, mis hoiab taksojuhti maakera küljes kinni.

Sõitjale on need ajutised nostalgiamaastikud muidugi midagi muud. See on soe süli, mis võtab sind vastu, kui räsituna peolt koju sõidad, järjekordsed Chris de Burghi «Lady in Red» või Phil Collinsi «Sussudio» töötavad kui pehmed maandumisrajad enne oma voodit. See on äratundmine, et olgu sa kus pool ookeani tahes, taksosse istudes võid sa enam-vähem kindel olla, mis sind ootab – see on nostalgia. Ja siis tekivad veel kõik need topeltnostalgiad varasemate ja veelgi varasemate sõitude järele. Taksojuht kindlasti kõiki neid kordasid ei mäleta, mil ta oma masinas Michael Jacksoni «Billie ­Jeani» kuulas, aga minul on enam-vähem meeles nii see, kuidas Rio de Janeiro kollane takso mööda Copacabana randa kodu poole veereb, kui ka see, kuidas ühel ilusal 2004. aasta maihommikul viis paremaidki päevi näinud mersu mind Nõmme poole ja kõik oli väga kena.

Äsja sõitsin ühe Tallinna keskmise suuruse taksofirmaga ja juht seletas teadlikult, kuidas nad teevad 25 000 sõitu kuus. See tähendab 25 000 individuaalset muusikalist hetke kuus, 300 000 aastas, ja seda vaid ühe pisikese firma jaoks. Taksojuhil endal rühkis läbisõidumõõdik 500 000 km poole. Hämmastav.

Tagasi üles
Back