Kired kloostris on ikka ja jälle tõmmanud endale loovisiksuste tähelepanu. Eeldab ju klooster kui institutsioon kirgedest loobumist, kuid kirel – kandku see siis ahnuse või apluse nime, olgu ihuline või vaimne, puudutagu ligimesi või asist vara – on kalduvus imbuda läbi kloostriseinte ja tekitada pööriseid, mis väljaspool neid müüre, seda institutsiooni võivad märkamata jääda. Kui elu enesestmõistetav osa.
Külmkahvatus valguses on valgesse rõivastatud nunnarätiga neiu Joanna, innukas oma palves, selge ja sirge oma liigutusis, mis korduvad riituslikus ranguses. Kuni hingesoppidesse surutud kirg neid murendama hakkab ja jäika sirgusesse sugeneb ümarat pehmust. Nunnarätt kõrvale heidet, juuksed vabalt üle õlgade voogamas, mõte vabalt üle väljade jooksmas – neid hammustab nähtamatut õuna, soovides maitsta head ja kurja, elu mitmekülgsuse vilja.
Birgitta festivalil etendatud «Joanna tentata» on 40-minutine lühiversioon Eino Tambergi mitmevaatuselisest balletist. Teet Kask, etenduse koreograaf-lavastaja, on võtnud loost peamise – kahe inimese kire loo – ja teinud seda poeetilises kineetiliste kujundite keeles.
Kui muusika ekspressiivne dramaatilisus teeb kuuldavaks tegelaste hingemaastikul toimuvad marutuuled, siis koreograafia loob sellele paljuütleva kontrasti lakoonilisuse ja «less is more»-esteetikaga (vähem ütleb rohkem).
Liigutus kui luule
Kuna muusika ütleb nii palju, võib koreograafia piirduda kõige olulisema toonitamisega, kriipsutades alla meeldejäävad hetked või valades konkreetsesse kehalisse vormi silmale nähtamatud soovid ja mõtted.
Olgu siis nähtamatu õuna hammustamine, rahulikus tempos kulgev «paigaljooks» ühel jalal («tahaks minna kuhugi ära») või peened vihjed nunnast Joanna ja preestrist Suryni vastastikuse kire tärkamisele, arengule ja lootusetule lõpplahendusele.
Liikumistrajektoorid on kui luuleread, milles iga sõna on ümberpaigutamatult omal kohal ja katkestus on seal, kus mõte vajab mõistmiseks ruumi. Midagi ei saa ära võtta ega juurde lisada. Nagu jaapani luule lühivormides tankas või haikus, nagu jaapani tušimaalis või kalligraafias.
Küllap seda jaapanlikkust mõjutas Jaapani-Suurbritannia kunstniku Kisa Kawakami kujundus kahe sõrestikulise, paljutähendusliku risttahukaga ning Margus Vaiguri puhaste, selgete värvidega loodud valguskujundus.
Puhas ja viimistletud
Kuid ka kõige täiuslikum koreograafia jääks elutuks, kui seda ei hingesta tantsijad. Mareike Franz Saksamaalt ja Rihito Kamiya (Jaapan-Saksamaa) suutsid edasi anda tantsu peensused kehaliselt täpsel kujul, milles iga liigutus oli lõpuleviidud, viimistletud ja puhas.
Mängima hakkasid väikesed nüansid: sirgjoone õgvendus ja naasmine noolsesse seisundisse, jalalaba jäikuse ja pehmuse vaheldumine meeleolust sõltuvalt, liikumistrajektoor, rihtis või ringis.
Nähtavaks said Joanna naiselik õrnus ja tugevus, mis suutis paindudes kesta ka kirgede keeristormis ning Suryni mehelik jõud ja hapruse, mille tundepalangu maru armutult murdis.
Kirgedest kloostris suudab läbi tungida vaid see, kes institutsiooni jäikuse kiuste suudab endas säilitada plastilisuse.
Birgitta festival
«Joanna tentata»
Eino Tambergi ballett
Lavastaja-koreograaf Teet Kask
Solistid:
Mareike Franz (Saksamaa)
Rihito Kamiya (Jaapan/Saksamaa)
19. augustil Pirita kloostri varemetes
Lavakujundus Kisa Kawakami (Jaapan/UK)
Valgus Margus Vaigur