Autoriteater. Ääremärkused

Autori puudutusega teater: «Peeter Volkonski viimane suudlus», Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Mis on autoriteater, millele on pühendatud septembris toimuval draamafestivalil eraldi programm, selgitab Tartu Uue Teatri juht ja lavastaja Ivar Põllu.
 

Lepime kokku, et autoriteater on siis, kui lavastuse idee taga olevad tegelased juhivad protsesse sisuliselt kuni lavastuse väljatulemiseni. Autoriteater on Eestis enamasti kas kirjutava lavastaja (Andres Noormetsa «Algus») või lavastava kirjutaja (Urmas Vadi «Peeter Volkonski viimane suudlus») teater.

Autor võib olla ka ise esitaja, näiteks tantsuteatris (Mart Kangro «Can’t Get / No Satisfaction»). Suurema ühtse grupi puhul on autorilavastus ühe või mitme ühisautori ühine looming (Von Krahli teatri trupp «The End»).

Autoriteater on individuaalne kunst, see on leebe vastus konventsionaalsele konveierilaadsele teatrile, kus alguses on näidend, siis tõlkija, siis valiv draamajuht, siis valitud proff lavastaja jne. Autoriteater on kiireim tee lahenduseni. Kiireim tee ei garanteeri parimat tulemust, kuid tihtipeale ootamatuma ja värskema.

Eestis on näidendi-fetiš levinud nii, et sealtkaudu ei tule teatrisse ühtegi päris uuendust. Moodsate «nagu lääne» näidendite kirjutamise soodustamine ei too uuendusi teatrilavale, muutusi aga küll ja sellest mõnele ehk isegi piisab.

Näidend-lavastaja-publik rütmis liigub tööjärg veel paljudes teatrites, kuid ärksamates projektides on julgust rohkem, näidend on asendumas idee või unistusega, tekst ei ole otsustusvahend, pole projekti alus, tekst on osa protsessist, mis formeerub alles töö käigus – ning «töö algab» enne esimesi proove.

See tähendab otsustamistes mobiilsust – sellist lavastust ei saa ette planeerida suures organisatsioonis, kus lavakujundust hakatakse tegema pool aastat enne esietendust. Autoriteater peab olema mobiilne, st selle tekkimiseks peab toetavas struktuuris olema piisavalt manööverdamisruumi ja riskijulgust. Kui protsessi minnes on ühises teadvuses idee, kuid puudub veel tekst ja kujundus, ammugi absoluutselt valmis näidend ja lavamakett, on võimalused ebaõnnestuda küllalt suured.

Mobiilsus on vajalik kui potentsiaal, kui valmisolek kurssi muuta, loobuda, kui vaja. See aga ei tähenda, et muutma ilmtingimata peab. Pigem vastupidi, muutma peab tihtipeale pikalt planeeritud projektides, kus plaanid kinnitatakse kaugelt enne tegeliku töö algust, kus asja ümber on kamp erinevaid inimesi, kes teostavad oma plaanid muude tööde kõrvalt, veel süvenemata.

Siis juhtub tihti, et lõpptulemuse juures on näha kõrvuti protsessis tekkinud ideed ja varem kinnitatud ja teostatud, kabinetiüksinduses välja mõeldud lahendused, millest pole julgetud loobuda, sest nt kujundus on juba tehtud või näitlejad on juba teksti pähe õppinud.

Kindlasti pole autoriteater vaba halvavast meisterlikkusest, kunstimeisterlikkuse ja absoluutse tõe eest pole keegi kaitstud, kuid enamikul juhtudel, vähemalt siin, praegu, Eestis, on autoriteater sellest veel vaba. Kindlasti võib autoriteatergi muutuda ühe, absoluutset tõde valdava inimese multifilmiks.

Kuid enamasti on sellised inimesed laisemad ja ahnemad, nad võtavad ette valmistekste, tihtipeale ka proosat, mida siis õigesti lavastada. Autoriteatri mõiste piiresse see enam ei mahuks. Siin pole enam valmisolekut oma kunstilisi tõekspidamisi muuta. Pole valmisolekut tuua kompromissitult lavale teatrit, mida ise ihkaks näha.

Kui tunnistada, et absoluutselt õiget varianti pole olemas, on selge, et õigustatud valik on see lahendus, mida tiivustab unistus.

Unistus on parimal juhul tõeline improvisatsioon. Unistus on igal ajal ja igas kohas parem, kui kokkulepitud kunstitegu. Unistus on autoriteatri tuum, kui romantiliselt väljenduda.

Autoriteatri vabaduse kaudu saavad eesti teatrikosmosesse siseneda andekad inimesed, kes draamatubadele ja -õpitubadele meeldivaid näidendeid kirjutada ei oska või ei taha ning keda pärislavastajaks ei peeta, sest nad pole lõpetanud lavakunstikooli näitlejana.

Neil puuduvad ehk mõned vajalikud käsitööoskused, kuid neil on alles ehk midagi muud – unistus näiteks. Mõnel on unistusest saanud ka koll ning seda loojat ei tiivusta miski peale auahnuse, aga ka see võib viia huvitavate tulemusteni, kui väga salliv olla. Lõppeks pole ju eesmärk tõupuhas teater, vaid midagi huvitavat, mis veidi nihutaks piire, kui just mitte alatiseks ja kogu maailmas, siis publiku peas mõneks minutiks ikka.

Autoriteater on väljapääs teatritegemise argipäevast. Autoriteatri levik toob eesti teatri välja näitekirjanduse, lavastamise ja lavakujundamise, miks mitte ka teatriteoreetilise mõtte hallist argipäevast, sest loovad ja andekad inimesed teevad uues loov-situatsioonis ootamatuid otsuseid, mis kokkuvõttes muudavad kogu teatrimõistmist. Uued inimesed toovad sisse oma nägemuse ehk siis oma vea. Viga, häire, auk koodis, mis muudab kumuleerudes rohkem, kui alguses arvata võib.

Kui autor-lavastaja on midagi kirja pannud, püüab ta seda realiseerida. Ja et ta on selle kirjutanud iseendale realiseerimiseks, siis on ta ehk kirjutanud küllaltki selge mõttega, mitte kellegi peale asjatult lootes. Ülejala iseendale ei kirjuta. Ja kui autor-lavastaja teeb muudatuse, on see sisuline ja samas keeles, mitte muutmine väljastpoolt.

Tekstiosa ja lavastus on omavahel sõbralikes suhetes, ilmselt ei teki ka usalduse probleeme sellest, kui miski on tõesti ebamugav või trupile tavatu, mine tea, äkki ka originaalne või uudne. Näitlejad, kaasautorid, usaldavad teksti tavapärasest rohkem ja ei kipu asja enda jaoks liiga mugavaks tegema. Kas siin on paradoks? Mulle tundub, et paradoks on, kuid vastuolu mitte.

Inimesed, kes end sellisesse veidi ebamugavasse olukorda seavad, peavad üksteist usaldama. Usaldus on aga hea teatri sünniks väga tähtis. Usaldus on garantii, et seltskond julgeb minna välja mugavatest piiridest. See tähendab, et lavaletoodu võib olla tähelepanuväärne ja värske, võib sündida teater, mis on enamat, kui harjumuspäraste tegevuste kordamine.
Ja mis sa siis enam paremat ikka teatrist tahta oskad.

Samas sarjas varem ilmunud: «Draama 2010 kuraator: Eesti teatri seis ei ole masendav» (18.08.2010)

Draamafestivali autoriteatriprogramm

•    «Zuga zuug zuh-zuh-zuh», autorid Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson (ZUGA ühendatud tantsijad)
•    «Kolm värvi. Eesti 2010. Must», Andres Keil (Tartu Uus Teater)
•    «Ird, K.», Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
•    «Fööniks», Andri Luup (Theatrum)
•    «The End», Von Krahli teater
•    «Tavaj», Renzo van Steenbergen, Alissa Šnaider, Päär Pärenson
•    «Hecuba pärast», näitetrupp ja Maria Lee Liivak (Tallinna Linnateater)
•    «... viimane lint / Saare esimene lint», Samuel Beckett / Tanel Saar (VAT teater)
•    «Can’t Get / No Satisfaction», Mart Kangro
•    «Harri 2», Cabaret Rhizome
•    «Umbes», Tarmo Tagamets
•    «Identiteet», Mart Aas (Tartu Uus Teater)
•    «Peeter Volkonski viimane suudlus», Urmas Vadi (Tartu Uus Teater)
•    «Algus», Andres Noormets (Endla)
•    «Mahhinaarium», Johannes Veski (Cabaret Rhizome)
•    «Pidulik lugu», Kadri Karu, Mari Kalkun, Helen Rekkor, Liisa Taul, Tanel Kadalipp, Karl Saks, Sander Põllu ja Rauno Kaibiainen (Pidulikud)
•    «Kehanäppajad», Mihkel Ernits
•    «Pea vahetus», Uku Uusberg (NO99)

Tagasi üles