Kuidas elada virtuaalse emaga

DOCPOINT. «Oodates augustit».

FOTO: Kaader filmist

Oodates Augustit/Waiting for August

Rezissöör: Teodora Ana Mihai

Belgia, 2014

See film on nagu poolteist tundi rahulikku meditatsiooni sotsiaalkriitilises võtmes, väikese Ida-Euroopa vürtsiga. Vaatajal on võimalus täielikult linateosesse sisse minna ja koos Rumeenias Bakuus paneelmajas üksi, ilma emata toimetava seitsmelapselise perega koos kulgeda. Nad söövad, magavad, käivad koolis, triigivad pesu, ostavad poest kartulit, kõõluvad uksepiitadel, vaatavad virvendavast telekast Mehhiko seriaale ning kõige selle taustal suhtlevad aeg-ajalt emaga telefoni või skaibi teel. Ema Liliana on Itaalias tööl, et perele raha teenida. Lisaks skaibipildile annavad tema olemasolust tunnistust veel aeg-ajal Rumeeniasse saabuvad saadetised – uued tossud, värvilisedItaalia õhupallid, uus mobiiltelefon jne.

Selles filmis ei ole õieti konflikti. Asjad on nii nagu nad on ja kõik osapooled tunduvad seda omal moel aktsepteerivat. Veidi rohkem on võimalus kaasa elada pere vanima tütre, 15-aastasele Georgiana tegemistele, sest täites olude sunnil ema asemikku perekonnas, saab temast filmi peategelane.  Kooli lõpetamine, esimsed peod, esimene poiss-sõber -  ning tahe kõike seda ema kui kõige lähedasema inimesega jagada. Kuid ema on kaugel ja vastab tüdruku muredele vaid käibefraasidega: „Mis tehtud see tehtud, ära nüüd nuta“, „Ole optimistlik“, „See pole suurim tragöödia“  jne. Mõistamata, et

teismelise jaoks on tema eksamitulemused sel hetkel suurim tragöödia.

Selles filmis pole ühtki otsest probleemi, kõik laabub. Ühel hetkel kusagil filmi keskel tundub korraks, et kerkib konflikt, kuid ka see hajub kuidagi sujuvalt iseenesest. Lõpuks on käes kauaoodatud august ning ema jõuab tagasi koju. No ja siis? Sel hetkel ei tundugi see enam selline sensatsioon. Elu läheb ju ikka edasi.

L. 31.01 kell 16.00 kino Artis

Tagasi üles