Ilon Wikland: tuntagu minu töid, mitte mind

Kodus: Ilon Wikland ütleb, et talle meeldib üksi olla – loomingulisele inimesele on see hädavajalik. Tõsi, vahel on tore ka külalisi vastu võtta, ja sellega sünnipäevalaps oma juubelinädalal tegelnud ongi. Foto: Sander Ilvest

Üleeile 85. sünnipäeva tähistanud maailmakuulus eestlane, Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana tuntuks saanud Ilon Wikland võõrustas neil päevil Arterit oma Stockholmi-kodus.

Oleme jõudnud Põhjala Veneetsiasse. Arlanda lennujaama ja kesklinna ühendava ekspressrongi peatuses tekib äkitselt tabloole kiri: seoses elektrikatkestusega pole teada, millal järgmine rong väljub. Teatame Ilon Wiklandile mõningasest hilinemisest. «Palun tulge esimesel võimalusel, olen õhtu poole kinni,» kostab juubilar. Talle meeldib täpsus ja kokkulepetest kinnipidamine, on meid juba hoiatatud. Õnneks tuleb rong juba viie minuti pärast.

Keskraudteejaamast on Wiklandi majani umbes 20 minuti tee, ja et jõuda kaheksandale korrusele, kasutame mõistagi lifti. Kunstniku korter on avar ja justkui õhuline – kahe rõdu ja heledates toonides elutoaga, mille kõrval asub suure lauaga töötuba. Akendest ja rõdudelt avaneb vaade vastas asuvale saarele, ning päike, räägib kunstnik, paistab aknast sisse nii hommikul kui ka õhtul ja töölauale langev valgus on täpselt see õige. Õige meeleolu tekitamiseks pistab ta plaadimängijasse Itaalia klarnetimuusika plaadi ja siis tundub, et suurlinn oma autodest pungil tänavatega asub kusagil kaugel.