Tuhk, tahm ja tuhat häda

Alexandra Witze ja Jeff Kanipe «Lõõmav saar»

FOTO: Raamat

ARVUSTUS

Alexandra Witze ja Jeff Kanipe «Lõõmav saar»

Äripäev 2014

Tõlkinud Triin Olvet 

Maailm paistab harjunud olevat, et Islandil alailma midagi pulbitseb. Tundub, et alles hiljuti purskas Eyjafjallajökull ning pärast seda veel midagi, mille nime ei mäleta (viimase nelja aasta sees on pursanud neli vulkaani) ning purskab nüüdki. Viimaste uudiste kohaselt, kuigi Eestis sellest enam ei räägita, on Bárdarbunga (või Holuhraun – laavavälja nimi, kus ta purskab) välja paisanud juba kuupkilomeetri jagu laavat ning on kõige suurem vulkaanipurse Islandil 18. sajandi Lakist saadik, kellega seob seda ka nii asupaik, sarnane tegutsemisviis kui õhku paiskuvad mürgised gaasid. Kardetakse, et ta võib veel mõnda aega tegutseda ning iga päev aukartustäratavaid koguseid vääveldioksiidi eritada.

Meie kõigi õnneks tegutseb vulkaan aga just Islandil, pealegi veel õige hõredalt asustatud paigas. Eriti kaugele tema mõju ei ulatu ja nii ongi Bárdarbunga juba unustanud või mõnda alumisse sahtlisse lükatud. Et aga Islandi vulkaanid ikka meeles seisaksid, on sel aastal Imelise Teaduse sarjas ilmunud raamat «Lõõmav saar», alapealkirjaga «Harukordne lugu Lakist, unustatud vulkaanist, mis pimendas 18. sajandi Euroopa», kujuteldava lisapealkirjaga «Ja vulkaanidest üleüldse».

    Tagasi üles